Teater on koht, kus on võimalik suhelda vaataja fantaasiaga. Näitad väikesele kivile ja ütled, et see on vanker, ning kohe kujutabki vaataja ette uhket vankrit. Võtad kätte puuoksa ja väidad, et see on elevant, ning kellelgi publikus ei teki kahtlust, et see on elevant. Me hakkame kõik koos ette kujutama maailma, mida tegelikult meie silme ees ei ole. Just seetõttu teebki teater NO99 sel sügisel lavastuse lastele ja noortele.

Teatris on üpris vähe vahendeid. Mõned papitükid, rauast jubinad, kostüümid ja nii edasi. Ent kuidas jutustada papitüki ja krinoliiniga kosmosest? Kuidas saab teater vaid kammi ja rohukõrtega rääkida ära terve inimsaatuse? Teatril ei ole võimalik toetuda eriefektidele nagu filmis või veenvatele kirjeldustele nagu kirjanduses. Aga ta saab ärgitada ja inspireerida vaataja fantaasiat. Mitte ilmaasjata ei öelda, et hea lavastus ei sünni laval, vaid vaataja peas.

Tänapäeval on lastel ja noortel hulgaliselt võimalusi oma fantaasiat rakendada. Tehnoloogilised vahendid on uus normaalsus ning inspireerivaid lahendusi on tõesti palju. Ent teater esitab tänu oma vahendite nappusele kujutlusvõimele teistsuguseid väljakutseid. Kui suvel selgus, et üle maailma otsitakse linnadest taga Pokemone ning see on hea, sest lapsed tulevad tubadest välja, tundus seda kõike ikkagi liiga vähe. Kõik tehakse justkui ette ära. Sest miks ei võiks inimene olla ka pimedas toas koos paari näitlejaga, kes jutustavad talle millestki, mida pole olemas, kuid inimese peas saab see ometi tõeks?

Mart Kampus on teinud mitmeid lavastusi lastele ja noortele. Need on alati kujutanud omaette maailma, kus kehtivad täiesti teistsugused reeglid kui argimaailmas. Nad ärgitavad kaasa mõtlema, unistama, kujutlema. Seekord toob ta koos näitlejate Erki Lauri ja Mari Abeli ning kunstnik Liina Keevallikuga lavale loo mehest, kes satub nagu Pokemoni-otsijadki endalegi üllatuseks linna. See pole aga vanalinn, vaid moodne linn, mida oleme harjunud tänapäeval veel ainult autoaknast nägema. Siin on kortermajad ja supermarketid, veidrad inimtüübid ja pimedad alleed. Väga kiiresti selgub, et meile nii igavana tunduv moodne linn on täis kümneid ja kümneid müstilisi ning salapäraseid jutustusi. Lavastus on sõnadeta, sest sõnad selgitavad ära.

Kuid teatris ei ole vaja kõike ära selgitada. Tuleb tekitada hoopis küsimusi, et vaataja võiks ise vastused leida. Tuleb käivitada meie kõigi fantaasia.