Kuulsin raadiost, et Soome loobub õppeainetest ja läheb üle teemaõppele. See on valus hoop neile, kelle arvates kool peab jääma selliseks, nagu ta on alati olnud. Erakordselt levinud põhimõte – teeme nii, sest nii on alati tehtud – on ikka kaasa toonud palju dramaatilisi sündmusi.

Seoses Soome plaaniga kaotada aastaks 2020 koolis õppeained tahan väita, et Eesti oleks võinud seda teha juba aastaks 2018, kui vaid oleks olnud soovi ja vähestki ettenägelikkust. Küsimus ei ole selles, et meie õpetajad ei oleks piisavalt nüüdisaegsed (kuigi kohati ka seda), vaid selles, et nad on sunnitud tegema oma tööd just nii, nagu seda on alati tehtud. Selle asemel et küsida, mida on tarvis haridussüsteemis 21. sajandisse jõudmiseks ette võtta, tegeldakse õppekavade, palga ja palju muuga. Loomulikult teevad meie kõige entusiastlikumad õpetajad imesid, kuid kogu süsteem töötab ikka põhimõttel, et nii on alati tehtud.

See, mitu õpilast on klassis, mitu tundi päevas peab koolis istuma jmt, on tegelikult sekundaarne. Kuid on meil muutunud primaarseks. Tagajärg on suur õpetajate puudus. Julgen küll väita, et õpetajaid on vähe sellepärast, et koolis õpetatakse nii nagu alati. Õpetajaid jätkuks küllaga, kui vaid õppimine muutuks tänapäevaseks.

Täna on kooli mõte ikka veel selles, et toimuvad tunnid, kus õpetaja võtab klassi ees seistes materjali läbi. Sama ülikoolis: õppejõud peavad loenguid ja kindlatel perioodidel korraldavad eksameid. Mõlemal juhul on oluline, et õpilased läbiks aine ega kukuks välja. Paraku nad kukuvad.

Kuna eesmärk on vähendada väljakukkumist, siis väljalanguse protsent enam väga ei kasvagi. Kuid nüüd on uus asi, mille pärast hädaldatakse, ja see on õpilaste aina viletsamaks muutuvad oskused. Teiste sõnadega: õpilased välja ei lange, kuid ei tea ka midagi. Nende tegelikust suutlikkusest ei tea me enam midagi. Nad ise ka ei tea, võivad ainult oletada.

Pea kümme aastat tagasi toimus Eestis aktsioon „Haridus 2018”. Selle käigus esitati deklaratsioon, mis on internetis püsinud rohkem kui kaheksa aastat. Tollane reaktsioon deklaratsioonile oli ühene: „Nii pole kunagi tehtud! See pole võimalik!”

Originaaltekst (http://193.40.240.71/ISC/Present/EDU2018.pdf) muutmata kujul on siin.

EDU2018

(ulme)

24. juuni 2009 (täiendatud 21. augustil 2009)

1. Inimese käsutuses on tema isiklik hariduskaart, mida ta saab alati uurida ning teha selgeks, millised tema teadmised-oskused parajasti on. (Tervisekaart on juba ammu tavaline.) Arvata on, et hariduskaart on kolmemõõtmeline.
2. Kui on (tekib) vajadus oma oskusi-teadmisi täiendada, on inimesel võimalik kohe oma hariduskaardi põhjal selgitada, kus ja kuidas seda teha saab. Enamikul juhtudel piisab õppekeskkonnaga suhtlemisest, kuid vajadusel saab tellida (osta) ka suhtlust (õpetajatega), praktilisi tegevusi vmt.
3. Tempelharidus on taandunud. Kes on eilses päevas väga kinni, need saavad templeid (tunnistusi) vastavalt soovile autoriseeritud organitelt siiski tellida (osta). Samas on templite ostjaid väga vähe järele jäänud.
4. Hariduses kehtivate jäikade raamide purustamine, mis algas 2010. aasta paiku, on lõpule viidud. See on kõik käinud läbi valu ja vaeva. Aga muutused on siiski enam-vähem läbitud ning saavutatud olukord, kus haridussüsteem ei ole enam ühiskonna edenemise pidur.
5. Eesti on kaetud lairibavõrguga, millele annab põhikoormuse õppimine, ületades kindlalt lihtsat meelelahutust.
6. Üleilmne ühtne haridusruum, millest on juba üle kümne aasta räägitud, edeneb endiselt väga visalt, sest vastuseis on väga tugev.
7. Põhiline õppeaine koolis on alates esimesest kuni viimase klassini (kui õppeained on üldse alles) tehnoloogia.

Head uutmist!