Seitse Saku valla õpilast ja kaks õpetajat käis koolivaheajal Jaapanis Saku linnas Usuda põhi- ja Nozawa algkoolis.

„Vastuvõtt oli kuninglik!, „Meid kanti lausa kätel!”, „Tundsime endid kui kuulsused!”, „Ma pole elus pidanud nii palju kõnesid kui selle nädala jooksul!”. Sellised olid 8000 km kaugusel asuvast Saku linnast naasnute esimesed emotsioonid. Juba enne Usuda ja Nozawa kooli jõudmist olid eesti õpilastel-õpetajatel vastas kohaliku kahe miljoni vaatajaga telekanali reporterid, kes uurisid, kuidas tunne on, mis meeldib, mis ei meeldi.

Pakendatud koorilaul

Usuda põhikoolis külastatud tundidest jäi Kurtna ja Saku kooli õpilastele meelde eelkõige kunsti- ja muusikaõpetus. Esimeses õpiti parasjagu fotograafia põhitõdesid ning õpilased said järele proovida, kuidas säriaja pikkus pildil kajastub. Kaasa toodi fotod, millel taskulambivalgusega pimedasse ruumi joonistatud inglid, sigrimigri ja muu fantaasiakujundid.

Laulmistunni kohta leidsid aga eestlased kui ühest suust: „Hea, et me enne ära esinesime; pärast jaapanlaste nii kõrgel tasemel laulu poleks küll tahtnud suud lahti teha.” „Kõik lapsed laulavad. Sellist variantigi ei ole, et elevant on kõrva peale astunud,” nentis Kurtna kooli õpetaja Merle Piik.

Mõlemad Jaapani koolid tervitasid eestlasi mitmehäälse ühislauluga, mida esitas võimlatäis õpilasi. Pärast Eesti õpetaja imestust, kuidas üks laul nii hästi kõlada võib, selgus, et jaapanlased kui superpakendajad olid ka laulmise puhul appi võtnud kaunistusnipid. Võimlas laulnud õpilasi toetas lindilt kõlanud laul ning tagaruumis mikrofoni laulvad õpilased.

Suunatud õpetaja

Et lauluoskus Usuda põhikoolis parasjagu nii kõrgel tasemel oli, selles oli suur osa entusiastlikul õpetajal. Parasjagu aga seepärast, et paari aasta pärast töötab see õpetaja juba mõnes teises koolis. „Iga viie-kuue aasta tagant suunatakse õpetaja järgmisse kooli ja siis areneb see valdkond jälle seal. Mõte on hoida koolide tase võrdne,” rääkis Kurtna kooli inglise keele õpetaja, kellele tehti kohe ka tööpakkumine, sest inglise keelt oskavad Jaapanis viletsalt nii täiskasvanud kui ka lapsed. „Eelistatud on õpetajad, kes jaapani keelt ei oska, sest üks kehva keeleoskuse põhjus ongi see, et õpetaja ei kasuta tunnis inglise keelt kuigi palju. Räägitakse pigem jaapani keeles ja ka muudest asjadest. Neil puudub ka ingliskeelne meedia.”

Ehkki Jaapani õpetaja saab Eesti õpetajast kuus korda kõrgemat palka, millele lisanduvad veel soodustused (nt 13. palk jõuluajal ja väiksem maksukoormus võrreldes teiste ametitega) on Merle Piigi silmis Jaapanis õpetajaks olemisel ka mitu miinust. Peale pideva töökoha vahetamise kohustuse on neil ka väga pikad tööpäevad.

„Õpetaja palk on küll 6000 eurot ja maapiirkonnas elab 2000 euroga ära, kuid õpetaja tööpäev Jaapanis kestab õhtul kella 6–7-ni, sest pärast koolitunde tuleb tal juhendada ka huviringe. Iga jaapani õpilane peab valima endale ühe huvitegevuse (kui ei vali, siis määrab kool), millega ta tegeleb viis korda nädalas aastast aastasse. Koju jõudnud, hakkab õpetaja aga valmistama ette eksamiülesandeid, mida õpilased eraldi treenivad,” kirjeldas ta.

Korda peavad õpilased ise

Aasta aega enne sõitu jaapani kultuuri, keelt ja kombeid õppinud eestlastele oli üllatuseks vaba õhkkond klassis. „Me arvasime, et jaapani tunnis on kord palju rangem, et keegi ei jutusta, aga nii see ei olnud,” nentis õpetaja Piik. „Lapsed ikka möllasid ringi ja rääkisid juttu ka. Ükski õpetaja ei kutsunud neid korrale. Lapsed ise teadsid, kas kuulavad või ei. Aga kui oli vaja midagi teha, siis nad ka tegid. Halb hinne on Jaapanis lapse, mitte õpetaja mure, ning kellel on õppimises probleeme, see läheb pärast huvitegevust tasulisse eksami ettevalmistuse kooli. Jaapani lapsed õpivad meeletult!”

Korda peavad Jaapani koolis õpetajate asemel aga hoopis õpilased. Hommik algab klassijuhatajatunniga, kus klassijuhataja jaotab laste vahel ära rollid: kes juhatab tunni tervitusega sisse, kes koristab klassi, kes jagab süüa. Lisaks jagatud ülesannetele on igal õpilasel kohustus oma koolipink pärast lõunasööki puhtaks teha, sest jaapani õpilased söövad klassiruumis. Koolipäeva lõpus lasevad õpilased käpuli lapiga mööda põrandaid ringi, et nii klassiruum kui koridor puhtaks pesta, nad korraldavad selles isegi võistlusi.

Kõik siin maailmas on aga tasakaalus, sest koolis üliusinad jaapani lapsed ei ole kodus seda hoopiski mitte. Seda kuulsid eesti õpilased kohalikult vanaemade klubilt, kellega koos neil oli austav ülesanne linna haljasalale lilli istutada. „Kas teie aitate oma emadel-isadel õunu korjata või tuba koristada?” uurisid vanaemad, kelle sõnul jaapani laps kodutöödel appi ei tule. Nad panid eestlastele südamele, et nad oma kodutöödest kindlasti räägiksid, kui nad jaapani peredesse lähevad.

Saku ja Saku õpilasvahetus jätkub juulis, mil jaapani õpilased tulevad Eestisse, ning järgmisel sügisel, mil juba uued eesti õpilased lähevad Jaapanisse.