Märksad inimesed on pahased, et sageli, kui raadio- või telesaate külalisele öeldakse saate lõpus „aitäh”, vastab tema samuti „aitäh”. See ei kõlbavat, tänamisele tuleb vastata ikka „palun” või „pole tänu väärt” või „olge lahke” või „võtke heaks”.

Mina ei kiirustaks selle seisukohaga soostuma. Midagi pole ju katki ka siis, kui saatejuhi tänamisele – „aitäh (tulemast, rääkimast vms)” – vastab külaline omalt poolt tänuga – „aitäh (kutsumast, kuulamast vms)”. „Aitähhide” põhjendust, siin esitatud sulgudes, tavapärases suhtlusolukorras enamasti kuuldavale ei tooda; kontekstist johtuvalt on see, mille eest tänatakse, ju niigi arusaadav. Mõelgem aga põhjendus juurde ning „aitähhile” vastamine „aitähhiga” saatejuhi-saatekülalise dialoogi lõpus osutubki loogiliseks ja kohaseks.

Küllap pahandab paljusid ka see, et kirjakeelselt sündsa „aitähhi” asemel kasutatakse aina enam fami­liaarset kuluvormi „tähh”. Kuid lubage pisut tulevikku kuulutada: ei lähe enam kaua, kui praegu veel peamiselt noorte kõnes ja kõnekeelses internetisuhtluses leviv „tähh” edutatakse kirjakeele sõnaks. Seda ennustust toetavad keele arengu seaduspärasused üldiselt ja meie levinuima tänamissõna kujunemislugu konkreetselt.

Nimelt on keeleuurijad juba ammugi täheldanud, et just nagu tööriista, näiteks kirve vars kulub kasutuse käigus mõnusalt käe järgi, on ka pikkadel, kuid sagedasti kasutatavatel keelenditel kalduvus aja jooksul lühemaks, seega suhusobivamaks ja meeldejäävamaks kuluda.

Inimese püüe saada hakkama võimalikult vähese füüsilise ja vaimse pingutusega avaldub keelekasutuseski. (Jonathan Swifti „Gulliveri reisides” külastab peategelane keeltekooli, mille professorid on nõuks võtnud sõnad koguni täielikult kõrvaldada, sest „on ju selge, et iga hääldatud sõna põhjustab teatud määral meie kopsude kulumist ja järelikult aitab lühendada meie eluiga”.)

Ka meie tänamissõna on oma arengus allunud sellele üldisele, sõnade lühenemise seaduspärasusele. Kunagisest soovist „aita, jumal” või „ait’ jumal” on tulnud „aitjuma”, „aitumal” ja „aitümal”, neist omakorda „aituma” ja „aitüma”. Sarnaselt on muuseas kujunenud vene спасибо ja läti paldies; esimene tuleb sõnaühendist спаси бог ‘päästa, jumal’, teine väljendist palīdz dievs ‘aita, jumal’.

Pisut teistsugune kuluvorm „aitäh” on aga tekkinud „jumala” kadudes, rõhu liikudes teisele silbile ja sõnalõpu h lisandudes: „aita, jumal” > „aita” > „aitah”, „aitäh”.

Oskar Loorits on „aitähhi” teket põhjendanud muuseas tundeelevusega: „Tänutunde väljendamine on ju tüüpilisi afektiivseid toiminguid, millega seletubki kõigepealt hüüu elliptiline lühenemine kiirkõnes […]; samaga seletub edasi hüüu erilaadne rõhutamine […], kuna rõhust omakorda on tingitud h-olluse tekkimine suure hooga hääldatud hüüu lõppu.” Sarnasel moel on sõnast „näe” saanud „nähh”. Ja edasi: „Viimaks on esimese silbi i-ollus kiirkõnes sulanud t-olluse palatalisatsiooniks ja mõjustanud järgmises silbis a > ä muutuse” („Eesti tänusõnade tekkimisest”, 1929).

Eesti keele sõnad lühenevad enamasti lõpust, mis on seletatav esisilbi rõhulisusega. Aga et sõnas „aitäh” on pearõhk asetunud teisele silbile, on ka loomulik, et edasi ei ole väljend kulunud mitte lõpust, vaid hoopis algusest – nii olemegi saanud praeguse kõnekeelse „tähhi”. Ja loomulikul teel tekkinud sõnale, mis vastab keele arengu üldistele seaduspärasustele ja sobitub tänamissõna senise arengu mustrisse, pole väga põhjust vastu seista.

Väljenduse ökonoomia põhimõttele alluvad muutused saavad sageli alguse just spontaansemast ja hälvetele altimast kõnekeelest, kuid jõuavad pikkamisi ka kirjakeele parnassile. Pole võimatu, et ühes sõnaga „tähh” läheb käibele ja leiab tee kirjakeelde ka „täh”. Aga siia tõmban ma piiri – veel lühemad „ähh” ja „äh” meie tänamissõnadeks ei saa. Need häälikukombinatsioonid on juba reserveeritud puhuks, kui inimene on kõhu jõulupraadi täis söönud ja vabastab toolileenile nõjatudes püksinööbi.