Koolirahvas ja arhitektid võiksid palju tihemini kokku saada.

Milline on uue põlvkonna koolimaja, mis toetaks meie koolide haridus­uuendusi? Kuidas saaks ka vanemas, tüüpprojekti järgi ehitatud koolimajas teha muudatusi, mis kooliellu värskust ja võimalusi tooksid? Vestleme sel teemal arhitekt Kadri Klementiga.

Minu üks mälestusi oma esimesest kooliaastast on välisuks. Olin väike esimese klassi tüdruk ja mäletan, et see käis väga raskelt. Uks avanes hoovi poole; edasi tuli minna trepist alla keldrisse, kus olid hämarad lukustatavad garderoobid, mida me kutsusime ahvipuurideks ja kus heljus hingemattev tolmu- ja sussilehk.

Õpetajad käisid paraaduksest, meid, lapsi sealtkaudu ei lubatud. Ja see kõik polnudki nii ammu.

„See on väga hea näide. Õpilase tee kooli algab juba välisuksest: nii oluline on, et ka see esimese klassi juntsu tunneks, et ta on oodatud, mitte et ta peab ennast kooli pressima,” ütleb arhitekt Kadri Klementi, kes töötab arhitektuuribüroos b210 ja õpetajana arhitektuurikoolis.

Kadri südameasi on koolimajade arhitektuur; ta on palutud õpetajatele ja koolijuhtidele sel teemal rääkima täna, 9. detsembril Tallinnas konverentsil „Koolipere väärtusvalikud”, mille on korraldanud Tartu ülikooli eetikakeskus.

Kas sellist tunnet, et kool on üks suur anonüümne koht, kus sa võid ära eksida ja kus sul pole toetust, ei peaks enam ükski Eesti koolijüts kogema?

Kadri Klementi: „Jah, nii koolipsühholoogid, haridusspetsialistid kui ka arhitektid rõhutavad, et koolikeskkond peab arvestama kõigi inimestega, olgu nad väiksemad, suuremad või täiskasvanud.

Tähele tuleb panna ka seda, et eri arenguetappides on olulised erinevad teemad. Teatud vanuses lastele on oluline oma ruumi tajumine ja loomine, neil on vaja tunda, et nad saavad ise oma keskkonda luua ja muuta. Teisme­eas on oluline sõpruskond, nemad vajavad koolimajas kohta, kus sõpradega koos olla. Kooli arhitektuur ja sisekujundus peavad silmas pidama kõiki neid aspekte.

Soome uutel koolimajadel on eri vanuses õpilastele eraldi sissepääsud ja garderoobid otse klasside juures.

Garderoob on üks olulisemaid liikuvuse mõjutajad. Kui hõlpsalt laps oma riided kätte saab, nii ruttu ta õue pääseb. Aga kui Soomet eeskujuks tuua, siis võib-olla ei peaks garderoobist üldse mõtlema. Näiteks Saunalahti koolis on laste rõivad otse klassiruumis, nii et kohe, kui tunnis tekib vajadus minna õue tammetõrusid või vahtralehti vaatama, pannakse joped selga ja minnakse. Nii on ka õpetajal oluliselt lihtsam aktiivõpet kasutada.

Kuidas viia see uus info omavalitsusteni, kes uusi koolimaju tellivad?

Hea kooliarhitektuur algab heast lähteülesandest. Uut koolimaja kavandades peaks koolijuht kõige esimese asjana kutsuma ühe laua taha inimesed, kes aitavad sellist lähteülesannet koostada: hea analüüsivõimega õpetaja, põnevate tähelepanekutega ja uudsete mõtetega huvijuht, õpilaste igapäevamuresid ja -rõõme tundev garderoobitädi, empaatiline õpilane, haridusvaldkonda tundev keskkonnapsühholoog, praktilise kogemusega kasvatusteadlane, uuele õpikäsitusele vastava kooliarhitektuuriga kursis olev arhitekt jne.

Hüva, oletame, et olen koolijuhina õpetajate ja õpilaste esindajad kokku saanud ja püüame nüüd üheskoos arutada, mida tuleks muuta. Kuidas arutelu käima saada?

Me oleme soovitanud lõbusat ülesannet pealkirjaga „Istung”, mis on saadaval ruumiharidus.ee kodulehel. Seal arutatakse mingit teemat ja paigutatakse selle käigus toole ümber. Kõigepealt pannakse toolid nii nagu teatris, siis nagu kohvikus või bussis, siis pilla-palla laiali või tekitatakse kaks vastastikku istuvat leeri. Kuid toolid saab paigutada ka ringina. Mõne paigutuse puhul ei taheta üldse sõna võtta, mõeldakse, et ei viitsi, las teised räägivad. Teise paigutuse korral aga osaletakse väga aktiivselt. Sellist asjade omal nahal läbiproovimine võimaldab aru saada, mida me ruumilt ootame.

Kas ühel hetkel võiks ka arhitekti kampa võtta?

Arhitekti võiks võtta juba lähteülesannet koostama, sest talle saab rääkida, millisest koolimajast unistatakse. Ei pea kartma, et äkki me ei oska arhitektilt piisavalt küsida. Oluline on paika panna, millised tegevused peaksid koolimajas toimuma ja kuidas võiks see kogukonna heaks töötada.

Kuhu koolijuht peaks pöörduma, et arhitektiga kontakti saada?

Võib guugeldada. Kuid ma ei soovita valida arhitekti, kes on väga palju koolimaju teinud, vaid pigem seda, kes on teinud vähem, aga eriilmelisi hooneid. See näitab, et ta soovib kohalikku konteksti sisse elada ja selle vajadustest lähtuda.

Teine soovitus on pöörduda arhitektide või sisearhitektide liidu poole, kust võidakse teile arhitekti soovitada. Teatakse, milline arhitekt on millise piirkonnaga seotud, näiteks võib tal olla samas piirkonnas maakodu.

Kuidas saaks juba käigus olevaid hooneid kohendada, et nad nüüdisaegsemad oleksid?

Tüüpkoolimajadel on väga head eeldused; neid annab ümber ehitada. Hea näide on Tartu Hansa kool, mis ehitas ühe korruseosa ümber avatud õppemaastikuks. See ei olnud küll terviklik lähenemine, aga kui käisin tundi vaatlemas, oli näha, et ruum toimis tõhusalt, oli isegi kadestusväärne, kui mõnusalt võib Eesti koolis tundi anda. Teisalt on seal vahetunniruum selle võrra kitsam. See tähendab, et muudatusi tasub läbi mõelda tervikut silmas pidades.

Milline uus kooliarhitektuur peaks olema?

Kooliarhitektuuri näol on tegemist rätsepatööga ja mida paremini rätsep klienti tunneb, seda parem töö tuleb. Mis sobib ühele, ei toimi teise jaoks. Seda on seotud ka kontekstiga – kus koolimaja asub, milline on ümbrus – ning koolipere visiooniga. Kes me oleme? Kuidas me õpetame? Kuidas õpime?

Üldiselt on neli põhimõtet, mida kaasaegne kooliarhitektuur silmas peab.

1. Hea kooliruum on paindlik. See on õpetaja ja õpilasega kohandatav ja kohanev, nagu Hansa kooli näite puhul. Võimalikud on mitmed õpetamise ja õppimise meetodid.
2. Hea kooliruum on mitmekesine, st annab võimaluse ühes kollektiivis olijatel valida omaenda tööviis ja töökoht. Näiteks Viljandi riigigümnaasiumis saavad õpilased valida endale koolimajas sobiva koha, kus tunniülesanne ära teha – koolimaja võimalused on mitmekesised.
3. Hea kooliruum toetab liikuvat eluviisi. Nii õpilastele kui ka õpetajatele tuleb anda motivatsioon ja võimaldada liikuda. Kui taas näide tuua, siis Tartu Kesklinna koolil on põnev ja mitmetasandiline ümbrus ja säilitatud linnaruumi loomulikud liikumissuunad.
4. Heas kooliruumis on ka sotsiaalne ruum, mis toetab nii suhtlemist õppetöö ajal kui ka sõprade ja koolipere läbikäimist. Näiteks on Tartu ülikooli Narva kolledži fuajee astmestik koolielu süda. Oluline on, et koolimajas saaks ka omaette olla. Viljandi riigigümnaasiumi esimesel korrusel on pikk avatud ruum ja selle tagumises otsas astmed, mille peal on kohviku tüüpi lauad. Õpilased on öelnud, et seal istudes on hea vaade teistele, aga samas ka omaette olemise tunne.

Mis oleks miinimum, mida iga kool saab ära teha suurema rahakuluta?

Miinimum on visioon. Ilma selleta ei saa.

Kas igas koolis peaks olema vähemalt üks klass, kus saab seinu nihutada ja mööblit ümber tõsta?

See ei pea olema eesmärk omaette. Uut õpikäsitust saab rakendada ka täiesti tavalises klassis, see ei nõua eraldi ruumi ja on võimalik igal pool, ka väljaspool kooli. Aga hästi läbimõeldud ruum kindlasti toetab õppimist ja lisab võimalusi.

Islandil tehtud uuringutest selgus, et sealsetes uut tüüpi avatud koolimajades on kõige suurem tajutud erinevus õpetaja töökeskkonnas. Õpetajad ütlesid oma vastustes, et nad teevad palju rohkem koostööd, et nende töö meeldib neile varasemast rohkem ja nad tunnevad, et on osa kogukonnast. Neil on lihtsam üksteisega rääkida, üksteiselt nõu saada, koos tegutseda.

Räägime veidi ka kooli väliruumist: kuidas Eesti koolide õuealasid kasutatakse?

Koolihoovid on sageli vaeslapse osas. Siin võiks esitada täpselt samu küsimusi: mida me kooli väliruumilt ootame ja kuidas seda kasutada tahame? Vastavalt sellele peaks kujunema ka ruumiline lahendus. Tulin just Tartu Kivilinna kooli hoovist läbi. Seal on nii looduslikku kui ka tehisosa, nad on üksteisega põnevas suhtes, on mitu tasandit, võimalus minna ülevalt või alt, ületada silda. Selle kooli hoov kutsub end avastama.

Kas kooliõues peaksid olema kiiged ja pingid?

Pinkidest ei tahaks ma üldse rääkida, sest istumist on lastel niigi väga palju. Kooliõues võiks olla elemente, mis ei paku ainult füüsilist väljakutset, vaid ergutavad ka fantaasiat. Õpilane ise mõtleb välja, kuidas seda ruumi kasutada. Kooliõu ei peaks seadma õpilastele selliseid selgeid piire, nagu seab näiteks palliväljak. Koolirahvas ja arhitektid võiks palju tihemini kokku saada, siis tekib rohkem häid lahendusi.

 

---

Veel tänapäevaseid koolimaju https://b210.ee/koolimaja.pdf