Tiina Laanem

„Pildilt kukkujad”

Sidrunid ja Siilid, 2016

 

„Pildilt kukkujad” räägib ühe kunstnikuverd perekonna loo, alustades maalikunsti õppinud vanaemast ja lõpetades fotokunstnikest lapselastega. Saatus ja olud raamatu tegelasi ei hellita.

Romaani „Pildilt kukkujad” autor Tiina Laanem on töötanud 12 aastat ajakirjanikuna, mis tuleb kirjanikutöös kindlasti kasuks. On nähtud ilma ja inimesi, oldud paikades, kus muidu ehk ei käiks, suheldud tegelastega, kellega muidu naljalt lähemalt kokku ei puutuks. Materjalipagas missugune!

Laanem on tuntud ja tunnustatud kirjanik. Juba tema debüütromaan „Väikesed vanamehed” osutus silmapaistvaks, pälvides kirjanike liidu 2006. aasta romaanivõistlusel esikoha. Laanem on kahel korral nomineeritud Tuglase novellipreemiale ning tema näidendeid on lavastatud Vanemuises, Ugalas, Endlas ja VAT Teatris.

„Pildilt kukkujad” räägib ühe kunstnikuverd perekonna loo, alustades maalikunsti õppinud vanaemast ja lõpetades fotokunstnikest lapselastega. Taustaks eelmise vabariigi aegne majanduskriis, sõda, Siber, nõukogude aeg, uue iseseisvusaja majanduskriis.

Saatus ja olud raamatu tegelasi ei hellita. „Kumb valida: kas kutsumus või armastus? Mida õieti tähendab, kui teostamata ähvardavad jääda nii ambitsioonid kui ka tunded? Miks ja kuidas võidelda, kui jumalad kas naeravad või vaikivad?” küsitakse teose tagakaanel.

Võidelda tuleb enda hirmude ja ebakindlusega, ühiskonnas valitsevate hoiakutega ja tingimustega, mis on enamasti ikka ebasoodsad – halvad või veel halvemad.

Vanaema Emmi pürgis noore neiuna kunstnikuks ajal, kui naine pidi oma kohta teadma. See koht polnud ateljees molberti, vaid kodus pliidi ees. Maast madalast pidi tüdruk vastu seisma viltuvaatamisele ja epistlitele, kuna talle meeldis üle kõige joonistada.

Hakatuseks pragas naabrimammi, miks plikatirts aina aknal seisab ja tänaval nähtut söetükiga üles joonistades aega surnuks lööb. Hiljem ei paotunud jõuka tädi rahakotirauad tema õpingute toetamiseks, kuna piiga ei tahtnud kodumajanduskooli astuda ega isegi koolipreiliks saada, vaid hoopis kunstnikuks, mis pole naise amet. See kõik oli alles sissejuhatus.

„Jaajah, eks kogu elu määrab keegi teine, mida sina pead tegema. Ikka on kellelgi teisel sinu üle rohkem õigust!” sõnab vanaema eluõhtul kibestunult. „Aga millal selline aeg tuleb, kui loeb see, mida mina tahan? Mitte kunagi või? Ei tulegi sellist aega?”

See on üks raamatu traagilisemaid hetki. Vana naine, kes meeleheitliku pingutusega üritab oma värisevate ja muhklike sõrmedega paberile jooni vedada, aga käed ei kuula enam sõna. On juba hilja.

Miks võiksid õpetajad seda raamatut lugeda? Kunstiõpetuse õpetajatele ja kunstiringide juhendajatele pole kunsti armastavate noorte püüdlustest ja heitlustest rääkiva romaani lugemiseks vaja põhjendust otsida. Romaanis on teemasid, mis puudutavad ilmselt iga õpetajat, iga lugejat. Vanemate ja laste vahelised pinged, selgeks rääkimata jäänud lood, millest kasvab kibestumus ja trotslik vaikimine – niikuinii on juba hilja rääkida. Etteheited ja süüdistused, mis püsivad sügaval peidus, et ühel hetkel välja prahvatada. Sõjas ja Siberis traumeeritud põlvkondade valu, mis pärandatakse hingeliini pidi edasi nende lastele. Segaperest pärit lapsele osaks saav koolikiusamine. Depressioonis ema. Üksindus. Väljatõugatus. Lein …

Eelnev ei tähenda sugugi, et raamat oleks üdini sünge ja masendav. Seal on soojust, helgust ja armastust ning peent mõrkjat huumorit. Tiina Laanem on köitev jutuvestja ja stiilimeister, kellel on haruldaselt hea ja nauditav oskus kirjeldada inimeste hingeseisundeid.

Suure ringi küsimus raamatu näitel: mida arvata sellest, et poisike innukalt otsib ja pildistab surnud pisiloomi? Mida teha, kui sama poisike lööb kunsti nimel maha naabri kana, et saada oma kollektsiooni puuduolev pilt: peata kana jookseb ringi?