Eesti teaduskeele IV konverentsilt (TLÜ, 2.–3.12) jäi kõige muu kõrval kõrva väljaütlemine, et uues, kavandatavas „Eesti keelestrateegias 2018–2027” tuleks jätta välja sõnake „ka”. Mis esineb n-ö kehtivas eesti keele arengukavas, kus nähakse ette avaldada tähtsamad teadustulemused ka eesti keeles. Saaks ju öelda palju lihtsamalt ja loogiliselt: „avaldada tähtsamad teadustulemused eesti keeles”, s.o riigikeeles. Vältides mis tahes teadusala täielikku võõrkeelestumist (loe: ingliskeelestumist). Sest kui palju meil neid doktoritöid ikka kirjutatakse saksa, prantsuse, hiina … keeles.

Tallinna ülikooli teaduskeelekeskuse juhataja Peep Nemvalts on tõdenud, et doktorantuur ongi juba sunnitud ingliskeelseks, ja küsinud retooriliselt: kas eesti rahvusmõtet tuleks edaspidi mõelda inglise või hiina keeles? Teaduskeele nõrkus peegeldub hariduses – ja vastupidi.

Euroopa Liidu keelepõhimõtete eesmärk on, et iga eurooplane omandab vähemalt kaks võõrkeelt. Mis läheb ilmselt asja ette iseäranis siis, kui omakeelse teaduse tegemine ei tule kõne alla. Aga kui juba säärane õilis eesmärk, tuleb ka keeleomandamisprotsess ümber muuta, ja seda lasteaedadest alates – kui ei soovita, et mängu jääksid vaid eliidi huvid, nagu alati. Täiusliku kaks-kolmkeelsuse omandamine saab võimalik olla üksnes mängeldes, s.o nõnda varajases lapseeas, kui keelt õpitakse õppimata.

TLÜ professor Daniele Monticelli sedastas, et täiuslik kakskeelsus teaduses oleks päris hea lahendus. Ingliskeelse teaduse tegemine on noorteadlaste jaoks vältimatu, seda teaduslikku kogukonda kuulumise mõttes, kui ei soovita istuma jääda ja isolatsiooni sattuda. Rahvusteaduse mõiste on Monticelli sõnul väga ebaõnnestunud – teadus on teadus, seda tuleb teha nii, et oleks arusaadav.

TÜ tänapäeva eesti keele professori Helle Metslangi järgi (vt PM, 3.12) on nii, et „Eesti riik peab oma keele eest hoolt kandma. Ta ei saa seda jätta jumala hooleks.” Nii ongi. Kes ise ennast aitab, seda aitab ka jumal. Õigusteadlane ja -ajaloolane Peeter Järvelaid pidas teaduskeele konverentsil vajalikuks meenutada, et eesti keel on põhiseaduslik riigikeel ja eesti keele instituut – see on riigikeele instituut, st riigiamet, mida riik peab üleval. Peeter Järvelaid tõdes, et kuigi meil osatakse inglise keelt väidetavalt hästi, on meie teaduskeel inglise emakeelega kolleegide silmis heal juhul keskastme keel. Sellesse suhtutakse liigagi heatahtlikult, nagu omal ajal kohalikku vene keele purssimisse. Kui doktoritöö tehtaks riigikeeles ja lühikokkuvõte avaldataks inglise keeles, siis leiaks see ehk ka lugemist.