Jõgeva põhikooli vastne ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja Uku Valner veetis esimese vaheaja, lugedes öötundidelgi õpilaste arvamuslugusid. „Sain oma vitsad kätte, ei osanud arvestada, kui palju 60 töö lugemisele ja tagasiside andmisele aega kulub. Vaheajast tuli veel puudugi!” muheleb Valner.
Väsinuna uut veerandit alustanud õpetajat lohutas siiski mitu asja. Esiteks õpilaste tunnustav imestus, nähes tagasisidet, mis mõne töö puhul oli pikem kui lugu ise. Aga ka see, et töö teemad – „Kas minu arvamusel on jõud?” ja „Kas ajakirjandust tohib usaldada?” – panid noori mõtlema mitme olulise asja üle.
„Pooled arvasid, et nende arvamusel jõudu pole, seepärast olen üritanud arutlustes fookusse võtta, et ka suuremaid ja kaugemaid protsesse on võimalik mõjutada,” lausub Uku Valner.
Meediast parema pildi saamiseks lahati üheskoos, milliseid vahendeid meie mõjutamiseks kasutatakse. Õpetaja tegi ka enda jaoks järelduse, et asju tuleb paremini ajastada ja järgmistel kordadel saavad juba õpilased ise üksteisele tagasisidet anda.
„Praegu on taas pinev aeg, esimest korda vaja trimestrihinded välja panna ja mõnes klassid on hindeid vähevõitu,” täheldab Valner. „Ei oska veel planeerida, kuidas igal klassil tekiks hindeid parasjagu. Mul on õnneks vedanud: minu eelkäija on nüüd Jõgeva gümnaasiumi direktor ja sõidame hommikuti Tartust koos rongiga tööle. Olen kurtnud talle oma muresid ja saanud temalt palju nippe ja soovitusi.”
Palju tuge saab ka „Noored kooli” lennukaaslastelt ja tugiisikuilt. Tunde käiakse vaatamas ja see, mida teised kõrvalt näevad, on väga erinev sellest, mida ise tunned. Vahel rahustab tagasiside närvi ja laseb rahulikumalt uinuda. Näiteks öeldakse noorele õpetajale, et tund oli küll lärmakas, aga see näitab, et õpilased tunnevad end temaga vabalt.
„On väga hea näha mündi teist külge,” lausub Valner. „Esimestel nädalatel tundsin, et kui neli tundi läks väga hästi ja üks halvasti, keskendusin pärast vaid halvale ja tundsingi end kehvasti. Nüüd tean, et seda tuleb võtta pigem õppetunnina: kui üks tund ei õnnestunud, siis saad õppida, mida paremini teha. Sellega hoidud läbipõlemisest, masendusse langemisest.”
Rändas ilmas
Valneri sõnul tahtis ta õpetajaks saada juba gümnaasiumi lõpus. Õppiski Tartu ülikoolis ühe semestri ajalugu, kuid sai aru, et tahab maailma näha, ja läks Portugali vabatahtlikuks. Tagasi tulles õppis veel ühe semestri, kuid õpingukaaslased olid vahetunud ja Tartu ei tõmmanud enam endise jõuga. Valner läks üle Tallinna ülikooli, lõpetas bakalaureuseõppe ja tundis, et ei jaksa rohkem õppida.
„Mõtlesin, et olen juba 26-aastane, viimane aeg on hakata tegutsema. Kui kõik liiga kaugele tulevikku lükkub, oledki vana inimene ega tee midagi,” räägib ta. „Teadsin, et tahan „Noored kooli” programmi kandideerida. Jõgeva põhikool mulle sobis ja mina neile.”
Peale Valneri oli kandidaate veel 16 ja noor õpetaja on tänulik, et just talle võimalus anti.
„Eks see oli lootuse peal valik, mul polnud ju kogemust ette näidata ja „Noored kooli” õpetajat pole koolis enne olnud. Järgmisel on juba palju lihtsam,” arvab Valner.
Ta annab tunde viiendale, seitsmendale, kaheksandale ja üheksandale klassile, lisaks ajaloole ka ühiskonnaõpetust. Õpetada tuleb ka väikeklasse, kus on individuaalse õppekavaga lapsed.
„HEV-lastest on koolitusel juttu olnud,” ütleb Valner. „Tunnen, et neile on vaja tavalisest teistsuguseid õppematerjale. Üritame lugeda õpikut, mis ka tavaklasside jaoks raske. Juba kaheksandikelt eeldatakse oskusi, mis tekivad alles gümnaasiumis. Vahel küsivad õpilased sõnade tähendusi. Pole kerged materjalid.”
Algul, kui Valner andis töövihiku ülesande kodus lõpetada, jäi osal kodutöö tegemata. Ta mõtles, et ei tehta laiskusest, aga siis sai aru, et ülesanded ongi neile väga rasked.
„Olen natuke kuri ka selle peale, mis järjekorras tuleb teemasid õpetada,” lisab Valner. „Sel aastal otsustasin võtta teemasid õpiku järgi, kuid minu jaoks on ebaloogiline, kuidas peatükid õpikus järjestatud on. Pean leidma aega kordamistundideks, et pusle laste jaoks kokku panna.”
Õpetajal huvitav
Valneri hinnangul on tund huvitav siis, kui see on köitev õpetaja jaoks. Ta tunnistab, et talle meeldib väga arutleda, kohati liigagi palju. Praegusest rohkem on vaja teha kirjalikku tööd ja seda üritab ta oma tundidesse enam sisse tuua.
Et õpilane oleks huvitatud, peab ta tundma, et räägib tunni kulgemises kaasa ja talle on antud valida, kuidas ja mida teha.
Valner on märganud, et paralleelklassides võivad kliima ja töömeetodid olla täiesti erinevad. Ühed tahavad arutleda, teised kirjutada.
„Pika aja jooksul võid selle kõik välja uurida, aga kolleegide tähelepanekud aitavad kiiremini asjale jälile jõuda. Soovitustele tasub tähelepanu pöörata,” rõhutab Valner.
Uue õpetajana ei tea algul laste tausta. Mida rohkem taustainfot saad, seda rohkem oskad õpilastega käituda. Head nõu ja nippe saab enamasti klassijuhatajatega vesteldes.
Esimesel aastal võtab igal noorel õpetajal rohkesti aega tundide ettevalmistamine. Seda pead võtma uneaja või sotsiaalelu arvelt.
„Olen üritanud balansseerida,” märgib Valner. „Õnneks minu aines materjali jagub. Minu nõrkus on, et üritan liiga palju uusi ja huvitavaid asju teha. Vaja on sisemist rahunemist. Tuleb rahulikumalt võtta!”
Valner proovib digivahendite kasutamisega mitte liialdada ja kasutada neid pigem siis, kui see annab tunnis vau-efekti. Kuna nutiseadmed lastele väga meeldivad, peakski see olema pigem preemia, vahetunnis on nad nagunii väga palju telefonis.
Esimeste kuude põhjal tundub Valnerile, et ta jääbki kooli. Kuid õpetades on tekkinud igatsus ise ka õppida, seega võib juhtuda, et pärast programmi läbib Valner töö kõrvalt magistriõppe.
„Koolirõõm peab olema nii lastel kui ka õpetajatel, enda koolirõõmu saangi sellega turgutada,” ütleb ta. „Kui ma ei usuks, et koolis on rohkem rõõmu kui kurbust, ei tahaks ma siin olla. Eks see oleneb päevast, kuu seisustki. Ütlen lastele vahel, et hinnet võib mõjutada seegi, kas ta sai hommikul putru süüa. Rõõm käib lainetena. Tahan loota, et rohkem on suuri laineid, mille harjal muredest üle sõita.”
Uku Valneri CV
Sündinud 12. aprillil 1990 Paides
Haridus
- 2011−2015 Tallinna ülikooli ajaloo instituut, eriala ajalugu
- 2006–2009 Tallinna Vanalinna hariduskolleegiumi gümnaasium
- 2001–2006 Tallinna Vanalinna hariduskolleegiumi põhikool
- 1997–2001 Tallinna Mustamäe gümnaasium
Töö
- 2016 – … Jõgeva põhikool, ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja
- 2011 – … MTÜ Foorumteater, koolitaja, näitleja (vabakutseline töö)
- 2010 Euroopa vabatahtlik teenistus Portugalis.
Kuidas teil täna läinud on?
Kui ma septembris õpetamisega alustasin, algasid minu tunnid enamasti küsimusega „Kuidas teil täna läinud on?”. Sedasi oli hea ja kindel tundi sisse juhatada. Ühe klassi jaoks oli see miskipärast kummaline küsimus ning see muutus üsna kiirelt meie omavaheliseks naljaks. Nüüd küsivad nad minult iga kord, kui koolimaja peal näevad, kuidas minu päev on möödunud. Ja nii neljal-viiel korral päeva jooksul. Minul läheb iga kord selle küsimuse peale nägu naerule.
Uku Valner
KOMMENTAAR
Priit Põdra, Endine Jõgeva põhikooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja, praegune Jõgevamaa gümnaasiumi direktor:
Esmakohtumine. August. Mina teen tühjaks riiuleid ja kappe. Uku täidab ruumi oma konkreetsete küsimustega, mis ootavad samaväärseid vastuseid. Püüan neid anda. Kuulan imetlusega ta ideid: projektõpe ühiskonnaõpetuses, õpilaste joonistatud ajatelg klassi seinale, rohkelt kasutada õppes nutitelefone, klassiruumi ümberpaigutamine, külalisesinejad, õppekäigud Eestisse ja välismaale (lisarahastuse toel projektidest) et cetera. Vau! Olen ülimalt rahul, et mu õpilased on heades kätes. Noore mehe õpetada, kel silmad säravad, süda õige koha peal ja tegutsemislust hinges. Omalt poolt oskan talle öelda vaid nii palju, et kõik mõtted tuleb kohe kirja panna.
Järgmised kohtumised on rongis. Jutu sisuks see, kuidas ideed argisuse sees ära ei kaoks. Kuidas neid teostada: vaja hinnata ja tagasisidestada, ennast kehtestada, tunnidistsipliin tagada, õpimotivatsiooni hoida. Arutame ja püüan nõu ja kogemusega abiks olla, kuid tihti on Ukul endal vestluse käigus juba vastus käes.
Lisa kommentaar