Kultuur kui teaduse ja kunsti lõiming
Sellest on varsti poolteist aastakümmet, kui Märt Väljataga kirjutas tabavalt[1]: „Populaarteaduslik kirjandus on üks peamisi meediume, mille kaudu teadus muutub kultuuris kõnekaks.” Tõnu Puu on arvamusel, et kultuur pole midagi muud kui omavahel lõimunud teadus ja kunst. Tänapäeva teadus on keeruline. Sealt ka teaduse populariseerimise ja igapäevaelus kasutamise probleemid.
Murphy seadus ütleb, et kui mingi teadus on arusaamatu, on see matemaatika. Tegelikult on just matemaatikud olnud arusaadava teaduse apologeedid. Ajakiri Nature kirjutas 16.11.2016 jälle 1900. a Pariisis toimunud matemaatikute rahvusvahelisest kongressist[2]. Sellel esitas üks kõigi aegade matemaatika suurkujusid David Hilbert (1862–1943) kuulsa nimekirja matemaatika 23 tähtsaimast probleemist. Neist mõned on tänaseni lahendamata. Hilbert ütles ka midagi ühiskonnale väga olulist: matemaatilist teooriat ei tuleks lugeda täielikuks enne, kui see on saanud nii selgeks ja arusaadavaks, et seda on võimalik seletada tänaval esimesele möödujale. Esimest korda kasutati seda mõtet märksa varem, 1825. a prantsuse matemaatiku Joseph Diaz Gergonne’i kirjas. Nii lihtsalt sõnastatud väljakutsed on tegelikult väga keerukad, sest nn esimesed möödujad tänaval moodustavad äärmiselt nõudliku auditooriumi.
Populariseerimine kui eesliiniteaduse osa
Robert Kitt viitas Eesti Kultuuri Koja 2016. aastakonverentsil omaaegsele uitmõttele[3], et lähituleviku Eesti nägu on ülikoolide ja seal töötavate õppejõudude praegune nägu. Kaugema Eesti tuleviku nägu – perspektiiviga 10, 15 või 20 aastat – on meie põhikoolide ja seal töötavate õpetajate praegune nägu. Nii mõõdavad PISA testid mitte niivõrd praeguse koolisüsteemi väljundit, kuivõrd meie tulevikuperspektiive. Mõlema strateegiline komponent on võimekus võtta kasutusele teaduse uusimaid saavutusi. Need rakenduvad tänapäeval mitte otse, vaid teatavate mediaatorite kaudu. Neist üks tähtsmaid on teaduse populariseerimine.
Et kümmekonna lausega on äärmiselt keerukas nüüdisaegset teadust lahti rääkida, on selles vallas oluline roll pikematel tekstidel ja, mis seal salata, isegi raamatutel. Nõnda on üsna tõenäoline, et suurepäraste PISA testide tulemuste taga on suures osas eestikeelne populaarteaduslik kirjandus. Kõige populaarsem matemaatikaraamat Eestis on „Matemaatika õhtuõpik”. Teine raamat „Köögifüüsika. Kokanduse kuuemõõtmeline maailm” püüab seletada, olemata seejuures tapvalt tõsine ja kurb, et köögis kehtivad samad füüsikaseadused nagu garaažis, saunas ja jalgpallistaadionil ja et teadmine annab vabaduse ka köögis. Nende raamatute edu alus on autorite võimekus pakkuda enda kirjutamisnaudingu kaudu teistele lugemisnaudingut.
Pole lihtne kombineerida põnevust, sisulist täpsust ja esituse lihtsust mõnusa formaadiga, mis teeb lugemise kiireks ja mugavaks, annab märkamatult uusi teadmisi, loob uusi seoseid ning aitab maailma ja inimest paremini mõista. Üks esimesi populaarteaduslikke kirjutisi Euroopas kannab pealkirja „Küünla keemiline ajalugu” (The Chemical History of a Candle). Algselt oli see osa Michael Faraday (1791–1867) nn jõululoengute seeriast. Ta algatas selle Londonis 1825. a, et mõneti ebatavalises vormis tutvustada oma teadustööd ning teaduslikku mõtteviisi.
Meieni pole jõudnud selle ettevõtmise tagapõhi. Küllap oli Faraday ajalgi muresid teadustulemuste populariseerimise ja teadlaste järelkasvuga ning eks temagi pidi lootma, et loengud inspireerivad noort publikut kaasa mõtlema ning teadusesse süvenema. Kuigi need loengud käsitlesid nii Faraday ajal kui ka praegu teaduse viimaseid saavutusi, on neid kirjeldatud kui atraktiivseid, lõbusaid ja värvikaid sündmusi. Jõululoengute traditsioon kestab Suurbritannia kuninglikus instituudis (Royal Institution) praeguseni. Raamat ilmus esmakordselt 1861, ent temaatika on endiselt aktuaalne. Käesoleva aasta juunis avaldas Bill Hammack YouTube’is väga populaarseks kujunenud videoseeria Faraday loengutest. Küünlaleek on osa etendusest, mille abil selgitatakse keemia põhimõisteid tänapäeva publikule. Nõnda võib aja jooksul tundmatuseni muutuda formaat, ent sisu püsivalt vaimu virgutada.
Informatsioonilaviin muudab mõtteviisi
Mõtteviiside ajalugu on paljus jälgitav kommunikatsioonimustrite ja nende muutuste kaudu. Tõnu Puu kontseptsiooni vaimus tasub tõdeda teaduse ja selle populariseerimise seoseid kultuuriliste võngetega.
Tõsine huvi populaarteadusliku kirjanduse vastu tekkis 19. sajandi lõpul ning 20. sajandi algul. Sel ajal kujunes välja nüüdisaegne intensiivne teadustegevus ning muutus järjest elujõulisemaks Eesti iseseisvumise idee. Juhan Luiga kurtis 1914. aastal, et loodusteaduslik mõttekultuur ei ole Eestis saavutanud samasugust tähtsust nagu kirjandus ja kunst[4].
Ka pärast Esimest maailmasõda läks veidi aega, et populaarteadusliku kirjanduse väljaandmine muutuks süstemaatiliseks. Sellesse panustas kõvasti Eesti kirjanduse selts ning sari „Elav teadus” (1932–1941) ilmus kümne aasta vältel. 20. sajandi nelja esimese aastakümne aimeraamatute ainestikust ja esitusviisidest saab ülevaate raamatust „Eesti populaarteaduslik kirjandus” (1940). Vikipeedia märgib, et tol ajal olid piirid praegusest tunduvalt avaramad. Populaarteaduslikuks kirjanduseks peeti memuaare, rännumuljeid, teatmeteoseid, aga ka mitmesuguseid tarbetrükiseid.
Teine maailmasõda peatas mõneks ajaks Euroopa normaalse arengu, mis aga üsna varsti taastus ja omandas radikaalselt uue dimensiooni. Ainuüksi ajavahemikus 1960–1990 suurenes infopakkumine lääne kultuuriruumis ligikaudu 40 korda. Väidetavalt kasvas ka inimese võime toorinfot töödelda ning tõlgendada, kuid vaid neli korda[5]. See oli alles algus. Tegelik murrang toimus interneti rakendumisega 1993. aastal ning 21. sajandiks on meid ümbritsev infohulk suurem kui kunagi varem. Praeguseks oleme võnkunud infoliiasesse keskkonda või isegi faktijärgsesse ajastusse. Pessimistid väidavad, et võib-olla lausa kommunikatsioonikaosesse.
Muidugi on massiivse infovoo keerises raske olulist ebaolulisest või fiktsiooni tegelikkusest eristada. Sellele lisandub informatsiooni formaadi muutus. Toomas Paul kirjutas sajandivahetusel, et traditsiooniliste trükiväljaannete konkreetne kontekst on asendunud hüpertekstidest koosneva piiramatu ulatusega informatsiooniväljaga[6]. Ühiskond reageerib sellele loomulikul moel, koolitades välja spetsiifiliste oskustega professionaalid, nagu kommunikatsioonijuhid ja infoarhitektid, kes on treenitud infouputusega toime tulema.
Teadmiste koguhulga hüppelise kasvu loogiline kaasnähtus on pealispindsus ja kvaliteedikontrolli nõrgenemine. Kiirete muutuste keerises sageli pinnale kerkiv fragmentaarne elulaad justkui ei nõuaks süvenemisvõimet. Vahel võib isegi tunduda, et normaalseks eluks piisab tähenduste sirvimisest ning hetke peegeldavate kommunikatsioonivälgatuste tajumisest. See puudutab valusalt teaduse populariseerimise kunsti. Oluline on aga näha, millist rikkust uued formaadid endaga kaasa toovad ning kus tegelikult on veealused karid.
Eesliiniteaduse peegeldus muutuvatel aegadel
Midagi pole valesti selles, et tänapäeva lugejad, sh populaarteadusliku kirjanduse publik, on äärmiselt küllastunud olemasolevast informatsioonist ning samas killustunud või polariseerunud. Seda, et massilist enam-vähem homogeenset auditooriumi enam ei eksisteeri, et publik moodustub peamiselt indiviididest koosnevatest võrgustikest või et uued meediumid võimendavad seda protsessi veelgi, ei tohiks mingil juhul maailma lõpu või õnnetusena käsitada. Pigem avab see teaduse populariseerijatele unikaalseid võimalusi. Näiteks populaarseimaid teadusblogisid jälgivad mitmed sajad tuhanded lugejad nädalas.
Muidugi hakkab lühivormide kokkusurutud maailmas raamatumeistrite jaoks paratamatult kerkima küsimus, kas on üldse mõtet kestvaid sõnakunstiteoseid luua[7]. Midagi pole valesti aga seni, kuni uued võimalused laiendavad olemasolevate väärtuste spektrit. Probleemid algavad siis, kui uute võimaluste kaleidoskoop pimestab niivõrd, et klassika visatakse lihtsalt prügikasti.
Teaduse populariseerimisele kulutatakse Eestis praegu väidetavalt enam kui 10 miljonit eurot aastas. Sellest on saanud tõeline buum. Isegi tegijad ise tunnetavad teatavat liiasust. Kertu Saks (SA Tallinna tehnika- ja teaduskeskuse juhatuse liige ning Energia Avastuskeskuse endine juhataja, 14. novembrist kultuurkapitali juhataja) kirjutas hiljuti[8], et teaduse sildi all meelelahutamist on Eestis juba nii palju, et mitte alati ei jätku enam kõigele publikut.
Nii projektidel kui ka raamatutel on oma koht
Projektipõhises teaduse populariseerimise meelelahutuslikus maailmas on Saksa sõnul tekkinud projektide kirjutamise meistrid ja kasvanud tossu-paugu-teadusteatri-põlvkond. See on vinge saavutus. Eriti siis, kui sellega paralleelselt ei tehta allahindlust hea populaarteadusliku kirjanduse sisus ja kvaliteedis, nii et taolised raamatud kuuluksid nõudliku formaadiga vääriskirjanduse riiulisse.
Märt Väljataga tõdes 2002. a, et Juhan Luiga kriitika oli vähemalt tolleks hetkeks ikka veel ajakohane. Ega praeguseks palju muutunud ole. Ajakiri Horisont saab loodetavasti suure surmaga ja mitmete ministrite lävepaku kulutamise järel ca 2/3 oma kuludele riigi toetuse. Populaarteadus ei ole nii populaarne žanr, et see end kirjastustele ära tasuks. Lausa ime, et selliseid raamatuid ikka veel ilmub. Raamatute autorid on vist kehvad projektikirjutajad. Või hoopis vastupidi: kuna nad on liiga head kirjutajad, on tark paberile trükitud populaarteaduse jaoks toetusfonde mitte ette näha. Või siis seada eesmärgiks loodust säästa ja elektrooniliselt loodud sisu ilma karjuva vajaduseta paberile mitte trükkida.
Siiski on põhjust olla optimistlik. Mis tähendab lihtsalt hästi informeeritud pessimismi. Rahva Raamatu kaupluseketis on märksõna „populaarteadus” all saadaval 440 raamatut, neist eesti keeles 45. Kunagine tuhandetele teavet pakkunud sari „Elav teadus” on tagasi. Selle avaakord „Aju: sinu lugu” tungib inimese kõige saladuslikumasse ossa, mis kujundab meist just need, kes me oleme.
Neuroteadlane Jaan Aru (kes on juhtumisi „Matemaatika õhtuõpiku” ühe autori vend) märgib, et aju kohta käivate „faktide ja mõistatuste rägastikust on sündinud lihtsasti loetav, põnev ja humoorikas sissevaade”. Raamat „Teadus maagia taga” kinnitab, et legendide taga on peidus märksa enamat kui pelk fantaasia. Järgmisena oodatakse mõtteid igivanade sündmuste ja üliuute ideede võimalikest seostest: kas dinosauruste väljasuremises võis (kaudselt) olla süüdi tumeaine, mis suunas muidu rahulikult oma orbiidil tiirelnud komeedi Maaga kokku põrkama. Plaanis on trükituna esitleda ka Eesti noorteadlaste sädelusi nn kolme minuti loengute konkursi galaõhtutelt.
Lisa kommentaar