Kuidas elu vormib aju ja vastupidi? Kuidas ühendada müüdid ja teadus? Millise jälje on baltisakslased jätnud Eesti ajalukku? Kas templirüütlid käisid tõepoolest Saaremaal? Mis toimus 25 aasta eest Kremli Kongresside Palees? Need on vaid vähesed teemad, millele oleme viimase poole aasta jooksul püüdnud raamatute abil vastuseid leida.

Tänavune aasta on Argo kirjastusele olnud väga töine. Kui varem oli kirjastuse tuntuim kaubamärk algupärane kvaliteetne ajalookirjandus, siis nüüd on selle kõrvale kerkinud teaduskirjandus.

Aju, Püha Graal ja dinosaurused

Isand Murphy sissejuhatus tänapäeva teadusesse tõdeb kolme asja: kui see on roheline või vingerdab, siis on see bioloogia; haiseb – keemia; ei tööta – füüsika. Cerfi lisandus väidab, et kui see on arusaamatu, on tegu matemaatikaga, ning kui see ei tundu mõistlik, siis psühholoogia või majandusteadusega. Lihtne, eks ole! Aga kui asi on ühekorraga roheline ja arusaamatu? Või haisev ega taha töötada? Sel juhul pole õpikutest abi, vaid appi tuleb võtta populaarteadus.

Novembris ilmus esimene raamat meie aimesarjast „Elav teadus”. Elav sellepärast, et teadus on täis energiat ja uute teadmiste leidmise kärsitust, mis on tembitud vastupidavuse ja jonniga; sest teadus on kirev, mitmekülgne ja ehe.

Me ei väida, et anname välja maailma parimaid raamatuid. Kuidas saaks võrrelda kasvõi kaht esimest raamatut, David Eaglemani „Aju” ja Matt Kaplani „Teadus maagia taga”? Üks neist kõneleb neuroteadusest ja selle on kirjutanud oma ala tippteadlane. Järgmise raamatu, milles kultuurilugu ja mütoloogia põimuvad kõige viimaste teadussaavutuste ja -eksperimentidega, autor on tuntud teadusajakirjanik. Mõlemad on head eri nurga alt vaadates ja eri huvidega inimeste jaoks. Või kuidas saaks öelda, et kolmas, jaanuaris ilmavalgust nägev „Tumeaine ja dinosaurused”, mille autor, osakestefüüsik ja kosmoloog Lisa Randall pani oma tööga kihama kohvinurgad ja konverentsisaalid, on millegi poolest parem või halvem kui teised, ilmumist alles ootavad raamatud?

Üht võime lubada – „Elava teaduse” sarjas ei ilmu ühtegi pseudoteadust reklaamivat raamatut; mitte ühtegi sellist, mille taga ei seisaks päris ehtne teadus, olgu tegu siis zooloogia, statistika, meditsiini, arheoloogia, geoloogia, ökoloogia, astronoomia või millegi muuga.

Mõisa- ja kirikhärrad

Meie autor Alo Särg on püstitanud omamoodi rekordi, olles üks väheseid, kes on käinud läbi enam-vähem kõik Eestimaa pinnal olevad mõisad või nende endised asupaigad ning need üles pildistanud. Paljud sarja raamatud on läbi müüdud, mitme maakonna kohta on aga kavas kirjutada uued, senisest põhjalikumad väljaanded.

Otsa tegi lahti „Hiiumaa mõisad”, mis räägib pikemalt mandrieestlaste jaoks pisut müstilise, veidi isemoodi saare isandatest.

Uhkeid häärbereid kohtab Hiiumaal harvem kui mujal Eestis ja ka mõisnikusuguvõsasid polnud seal just üleliia arvukalt. Seevastu olid Hiiumaa mõisad pindalalt suured, püsisid suguvõsa käes kauem ning andsid ainest põnevateks lugudeks. Nendes tegutsevad näiteks mereröövlist Ungru krahv ehk parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg, kes olevat laternaga laevu Näkimadalatele peibutanud; Merseburgi lossipreilisse sõgedalt armunud Ewald Adam Gustav Paul Konstantin von Ungern-Sternberg, kes asus mandrile omaenda unistuste lossi ehitama ja jõudis seal veeta vaid ühe öö, sedagi pärast surma jt.

Oktoobri lõpus tuli trükist „Revali ja Peterburi vahel. Eestimaalaste mälestusi kahest sajandist”, mille koostas Eestimaa rüütelkonna palvel Henning von Wistinghausen. Teos toob teie ette valiku baltisakslaste – eestimaalaste, aadlike, vaimulike ja nende pereliikmete – mälestusi ja kirju ligi kahe sajandi pikkusest ajalõigust, Katariina II valitsusajast kuni ümberasumiseni aastail 1939–1941.

Templirüütlid ja saadikud

Kindlasti väärib erilist tähelepanu Õpetajate Lehe toimetaja Karl Kello raamat „Templirüütlid Saaremaal”, mis viib lugeja peadpööritavale ajarännakule aastasadade taha. Autor tutvustab meile saarlaste poolmüütilist kangelast ja kirikuehitajat Suurt Tõllu ning tema naist Piretit, laseb heita pilgu Saaremaa oma Stonehenge’ile, pakub intrigeerivaid ja ebatraditsioonilisi tõlgendusi Karja kiriku unikaalsest märgisüsteemist, vestab sigasõdalastest, Halley komeedist, kangetest eesti naistest ja Paides õnnetu otsa leidnud neljast kuningast ning koob ühtseks kangaks eri ilmanurkadest pärit müüdid ja uskumused.

Veerand sajandit tagasi taastas Eesti oma iseseisvuse. See toimus rahumeelselt, ilma inimohvriteta. Oleks siiski ekslik arvata, et saime priiks lihtsalt tänu vabadusjanu demonstreerimisele, rahvusvahelise õiguse võidutsemisele ja rahvusvahelisele survele. Taasiseseisvumise 25. aastapäeva jääb meenutama Andres Adamsoni koostatud raamat „Eesti iseseisvus võideti Moskvas”, mis koondab aastail 1989–1991 rahvasaadikute kongressi kuulunud Eestist valitud rahvasaadikute mälestusi, andes värvika pildi sellest, mis toimus Kremli istungitesaalis ja kuluaarides, kellega ja kuidas läbi räägiti, kuidas toimus Balti riikide koostöö ning kuidas sageli sõltus palju lihtsalt juhusest. Teiste seas kirjutab nendest aastatest esmakordselt pikemalt ka seni Suure Vaikijana tuntud Vaino Väljas.

Häid pühi ja põnevaid lugemiselamusi uuel aastal!