Tänapäeva õpilane on tulemustele orienteeritud ja jõuab iseseisvalt kergesti nutikate lahendusteni. tema nõrgem külg on keskendumine mõnele abstraktsemale teemale.

Küllap teate, et kool on üsna traditsiooniline asutus, kus muudatustega kaasahüppamine ning iga uue asjaga katsetamine toob kaasa pigem kahju kui kasu. Seetõttu elamegi praegu olukorras, kus on tavaline, et klassis kohtuvad 21. sajandi õpilane, 20. sajandi õpetaja ja 19. sajandi meetodid.

Kindlasti ei poolda ma liigset eksperimenteerimist, kuid ei pea õigeks ka olukorda, kus õpetaja on langenud mugavustsooni ega üritagi uue, muutunud olukorraga kaasa minna. Iga päev koolis töötades näen selgelt, et meie õpilaste huvid ja soovid haridusele on muutunud, nagu ka ühiskonna ootused koolilõpetajatele, oskused ja hoiakud, mida kool saab ja peab noortes kujundama.

PISA testidest selgub, et Eesti kooliõpilased on oma teadmiste poolest küll maailma liidrite hulgas, kuid üha enam näen ka neid noori, kes võiks teistsuguse õppekorralduse puhul saavutada palju enamat, kui praegune kool neile võimaldab.

Loomulikult annab iga õpetaja endast parima, et õpilastes võimalikult häid teadmisi ja oskusi kujundada. Eriti innustavad mind sellised kolleegid, kes pidevalt ennast täiendavad ning lisaks loomulikule õpetamisandele end ka teaduse uute tähelepanekutega kursis hoiavad, et oma õpetamisfilosoofiat lihvida.

X-, y- ja z-põlvkond

Jagan siin mõtteid, mis tõusid enim esile DevLearni konverentsil Las Vegases, mis toimus läinud aasta lõpul. Kümnete seminarde ja loengute hulgast valisin välja teema, mida puudutas suur hulk esinejaid: põlvkondade erinevused – ootused elule ja õppimisele. Põlvkondade erinevustest tulenevat vajadust juurutada õpetamisel muutunud õpikäsitust rõhutasid mitmed mainekad esinejad. Järgnev info kajastab eelkõige USA senist kogemust, kuid tänu globaliseerumisele on kantav üle ka Eesti ühiskonnale.

Mida siis ikkagi peaks õpetaja arvestama muutunud õpilase ja õppimise juures 21. sajandil?

Kindlasti seda, et praegused õpetajad kuuluvad suures osas x-põlvkonda – nad on sündinud enne 1980-ndaid. Neid iseloomustab töökus ja sihikindlus, kohusetunne ning oma tunnete allasurumine. X-põlvkond üldiselt nurisebki noorte üle, kes ei ole nõus tegutsema üksnes kohusetundest ning eeldavad pigem, et iga ülesanne ja kohustus peab olema meeldiv väljakutse. Samas ei ole koolilõpetajate jaoks enam esmatähtis kindel töökoht, vaid pigem arendav keskkond, kus on võimalik üheskoos tegutseda parema elu või inimeste hüvangu nimel.

Enam ei ole esikohal õige vastuse teadmine, vaid kiiresti selleni jõudmine, kasutades selleks üha sagedamini informaalõppe võimalusi. Seega on ilmselge, et kasvav z-põlvkond (sündinud põhiliselt 21. sajandil) muudab märkimisväärselt nii kooli- kui ka tööelu.

Kooli on jõudmas ka y-põlvkonna õpetajad − nn millenniumilapsed –, kes kasutavad õpilaste motiveerimiseks, tundidesse kaasamiseks ja tundide mitmekesistamiseks õpianalüütikat ja nutikaid lahendusi. Nad arendavad õpilastes selliseid oskusi nagu kriitiline mõtlemine, koostöö, ettevõtlikkus, arvutialane kirjaoskus ning selge ja mõjus suhtlemine.

Loodan, et ka x-põlvkonna õpetajad kujundavad õpilastes 21. sajandi oskusi ning sünniaasta üksinda ei määra ära õpetaja õpetamismeetodeid.

Kuigi me z-põlvkonna kohta veel väga palju ei tea, on ilmselge, et nende ootused nii ühiskonnale kui ka koolile erinevad eelmiste põlvkondade omadest. Kohusetunde asemel on olulised kohanemisvõime ja loovus, uudishimu, avatud meel, sotsiaalne intelligentsus, enesesõbralikkus, liidriks olemine jne. Selline info paneb kohe küsima: kas ma õpetajana oskan neid fakte õppimise hüvanguks ära kasutada?

Kuidas z-põlvkond õpib?

Üldiselt iseloomustab z-põlvkonda lühike keskendumisvõime, mida aitavad korvata mängulised elemendid, nagu võistlusmoment (juhuslikkuse element), kohene tagasiside (edumeetrid, õpimärgid), kiire (avalik, visuaalne) tunnustamine (ka kaaslastelt) ja loomulikult haarav ning kaasav õpetamine.

Kuna z-põlvkond on oma tegemistes üsna kärsitu (ei malda pikalt oodata, soovib tulemust kiiresti), siis oleks neil kaugemate tulemuste saavutamisel abi konkreetsete eesmärkide seadmisest (kaks tundi – kaks nädalat – kaks kuud).

Z-põlvkonna esindajad õpivad kõige edukamalt vähestest infokogustest: kui ei teata, kuidas sukakanda kududa, siis vaadatakse Youtube’ist sellekohast videot. Vanaema oskaks seda ju ka õpetada, kuid see võtaks liiga kaua aega! Seega, õpetajana võiksin arvestada, et z-põlvkonna õppija on tulemusele orienteeritud (anna talle konkreetne ülesanne), saab väga hästi hakkama nutikate lahendustega (suuna nad iseseisvalt õppima), aga ei suuda väga pikalt keskenduda (aeganõudva kodutöö, eriti kui selle mõte jääb talle selgusetuks, jätab ilmselt tegemata).

Teine küsimus, mille õpetaja peaks kindlasti endale esitama, on seotud hindamisega: kas ma hindan omandatud oskusi ja teadmisi või seda, mida õpilane nende oskuste ja teadmiste rakendamisega demonstreerib? Seos n-ö päriseluga on tänapäeva õpilasele väga suur motivaator nii ülesannete lahendamisel kui ka õppimise väärtustamisel.

Seetõttu peaks õpetaja enne igasse tundi minekut endalt küsima: kas ma lähen tundi selgete (õppijakesksete) õpiväljunditega, kasutan kaasavaid võtteid õppematerjali kinnistamiseks ja võimalusi omandatud oskusi demonstreerida? Kui see on nii, on arvatavasti ka õpilased motiveeritud ning annavad õpetaja tööle kõrge hinnangu ning meil ei ole vaja muretseda koolistressi pärast.

PEAMISED TUNNUSED, MIS PÕLVKONDI ISELOOMUSTAVAD

x- põlvkond

• sündinud enne 1980-ndaid
• iseseisvad – kasvanud omapäi, lasteaedades ja lahutatud peredes
• neid iseloomustavad sageli skeptitsism ja enesekesksus
• ettevaatlikud pereelus ja vanematena – planeerivad hoolikalt raha- ja tööasju
• väärtustavad haridust – kõige haritum generatsioon (Ameerikas on 29%-l kõrgharidus)
• kohusetundlikud, nõus taluma ka ebameeldivaid olukordi
• töökohakesksed (töötavad aastaid samas asutuses), oluline on kodu-töö tasakaal
• on nõus võtma vastutust, kuid eeldavad seejuures otsustamisvabadust
• omandanud IT-oskused (erineval tasemel)
• vähene huvi ühiskonnaprobleemide vastu, väike valimisaktiivsus jne.

y-põlvkond

• sündinud sajandivahetuse ümber – suurim generatsioon pärast Ameerika beebibuumi (meil Eesti beebibuumi lapsed)
• äärmiselt mitmekülgselt arenenud, eriti tehnoloogiates
• kasvanud IT-keskkonnas, internet on osa igapäevaelust, kasutavad nutikaid lahendusi
• nad on immuunsed enamiku traditsiooniliste infokanalite suhtes
• kõrgelt haritud, on teadlikumad oma valikuvõimalustest
• lühem keskendumisvõime, soovivad paindlikkust (valida oma tegemiste aega ja vormi)
• elanud „asjade maailmas’’, meeskondlikud, loomingulised
• neil on vähe iseseisvust ja nad on kergesti kõrvale juhitavad
• töö peab olema huvipakkuv, vajavad kiiret tagasisidet ja tunnustamist
• tunnevad huvi tervise ja looduskeskkonna vastu, teevad tööd vabatahtlikena

z-põlvkond

• sündinud uuel aastatuhandel
• ei tunne aega enne sotsiaalmeediat
• laialdane informaalõpe – internet, sotsiaalmeedia
• eelistavad projektitööd – mitu huvitavat projekti korraga
• ei meeldi hindamine, kuigi innustuvad võistlustest ja mängulisusest
• enesekesksed ja tundlikud (nõrkused on lubatud, neid ei pea maha salgama)
• kasutavad aktiivselt mõlemat ajupoolkera
• kasvanud väga arenenud meedia- ja arvutikeskkonnas, mis mõjutab harjumusi ja ettekujutust oma tulevikutegevustest
• prioriteediks ei ole õige vastuse teadmine, vaid õige vastuse leidmine võimalikult kiiresti
• soovivad maailma parandada, muretsevad „inimese jalajälje” pärast