SA Archimedes korraldas ka 2016. aastal Erasmus+ programmi kajastuste konkursi „Õpiränne Euroopasse ja tagasi”. Seekord laekus 67 tööd. Üldhariduskoolide arvestuses tunnistas žürii parimaks Tallinna Pae gümnaasiumi õpetaja Pavel Alonovi, kutsekoolide seas Luua metsanduskooli õpetaja Maria Jürissoni ja täiskasvanuhariduses OÜ Vestifexi õpetaja Svetlana Smirnova essee. Alljärgnevalt toome ära Pavel Alonovi Soome-teemalise essee. Soome teemat täiendab oma esseega Priit Ratassepp Tallinna Kuristiku gümnaasiumist. Kõiki õpirände esseesid saab täismahus lugeda aadressil http://haridus.archimedes.ee.
Õpiränne Soome ei alanud kergelt. Kuna kogu programm tuli koostada koostöös Soome kolleegidega, siis pidin ilmutama rahvusvahelisel tasandil suhtlemise ja planeerimise oskust. Oma ideede väljapakkumisel pidin olema paindlik, sest vaja oli arvestada teise riigi ja haridussüsteemi konteksti. Pidasime pidevat kirjavahetust, muuhulgas selleks, et valmistada ette keelekümblustundide vaatlemise ja hindamise raamistikku. Hiljem võtsid Soome kolleegid minu koostatud raamistiku oma igapäevatöös kasutusele.
Pole uudis, et õpirände jooksul on võimalik arendada oma võõrkeele-, rahvusvahelise meeskonnatöö, esinemis- ja eneseanalüüsi oskust. Kuid kõige tähtsam, mille ma Soomest kaasa võtsin, on oskus märgata ja mõista varasemast paremini koolikultuuride erinevust. Varem hindasin nii mina kui ka mu kolleegid teiste riikide haridussüsteeme ja koolielu, võrreldes neid Eesti haridussüsteemi ja koolieluga. Mäletan, kui uhked olime Eesti kooli üle, kuidas kiitsime meie haridussüsteemi ja õpilaste edukust, andes välismaa kolleegidele mõista, et neil on veel pikk maa minna, et Eestile järele jõuda. Aga Soome kolleegide töökultuur, suhtumine õpilastesse, enesekindlus ja avatus avasid mulle hoopis teise vaatenurga. Hakkasin mõistma, et iga kultuuri, sealhulgas haridussüsteemi ja koolielu saab hinnata vaid tema enda kriteeriumide järgi ning vaatlus peab lähtuma mitte välisest, vaid kultuuri sisemisest loogikast. See on kultuurirelativism, väärtustab kultuuride erinevust ega hinda neid kõiki ühe ja sama mõõdupuuga.
Selle arusaamani jõudmine on suurim muutus minu mõtlemises õpirände jooksul Soome. Pärast õppereisi lõpetasin ma eri riikide haridussüsteemide konkurentsipõhise võrdlemise. Nagu ka koolide, õpilaste ja tundide omavahelise võrdlemise eesmärgiga selgitada välja, missugune neist on meie arusaamade järgi parim, edukaim või tugevaim. Lõpuks lõpetasin ka õpetajate omavahelise võrdlemise.
Soome õpiränne näitas ja tõestas mulle, et nõuda tuleb mitte teistelt, vaid eelkõige iseendalt. Õpetaja nõuab pingutust endalt, mitte teistelt. Kooli juhtkond nõuab tulemusi ja panustamist endalt, mitte teistelt. Kool nõuab turvalist õpikeskkonda endalt, mitte riigilt. Lapsevanemad nõuavad laste kasvatamist eelkõige endalt, mitte koolilt. Iga inimene nõuab sotsiaalset sidusust ja sallivust eelkõige endalt, mitte teistelt. Sellest aspektist vaadates ei andnud Soome õpiränne mulle ainult uusi oskusi ja pädevusi, vaid midagi palju tähtsamat – see muutis mu suhtumist.
Igal Erasmus+ programmi õpirändel on alati ootamatuid üllatusi ja planeerimata tagajärgi. Näiteks üllatasid mind mu kolleegid, kellega koos Soomes käisin. Kolleegidega viibitud aeg avas neid hoopis teisest küljest. Aastast aastasse piirdus meie suhtlemine viieminutiliste juttudega, rohkemaks ei olnud aega ega jõudu. Kooli töötempo on nii kiire, et kogu suhtlemine on olnud konkreetne, lakooniline ja kiire. Kuid rahvusvahelise õpirände ajal on rohkem aega kolleegidega suhelda. Nii nägin ma just Soomes neid esimest korda mitte kui ametikaaslasi, vaid kui inimesi. Inimesi, kellel on huvitavad kombed, lai silmaring ja mõtted, millele mõtled kaasa. Tänu Soome õpirändele tekkis meil midagi enamat kui tavaline professionaalne koostöö. Meie vahel tekkis usaldus, mis hiljem avaldus kooli varasemast turvalisemas keskkonnas. See oli Soome õpirände üllatus.
Üllatas ka Soome kooli direktor, kes viimasel õhtul enne äraminekut kutsus mind vaatama Soome jäähoki kõrgliiga mängu. Omavahel mängisid igipõlised rivaalid Lappeenranta SaiPa ja Turku TPS. Mäletan, kuidas terve Lappeenranta linn mobiliseerus, kuidas tervitasid ja kallistasid üksteist areenil Lappeenranta elanikud. Senimaani kostab mu kõrvu terve areeni hüüe „SaiPa, SaiPa, SaiPa!”. See siiras ja kõlav hüüe jälitas mind ka nädalaid pärast õpirände lõppu.
Aasta hiljem sai minust kutsika omanik. Nime ei pidanud ma kaua mõtlema. Nüüd on maailmas vähemalt kaks Saipat: ühte nime kannab Soome jäähokiklubi, teist minu armas Ungari linnukoer. Nii ootamatult ja üllataval kombel ühendas Erasmus+ õpirände programm soome-ugri rahvaste kultuuri: üks soomepärase nimega Ungari linnukoer elab nüüd Eestis.
Erasmus+ programm annab haridustöötajatele ja õpilastele suurepärase võimaluse oma silmaringi laiendada. Veel tähtsam on aga unikaalne võimalus vaadata oma tööd kõrvalt, rahvusvahelisest kontekstist lähtuvalt. Õpirände peamine väärtus on nähtu ja kuuldu põhjal tekkiv eneseanalüüs ning sisemised ja välised muutused. Erasmus+ programmi õpiränne õpetab osalejaid märkama, võrdlema ning mõtisklema. Oluline pole mitte sihtriik ja reis, vaid õpirände sisu ja partnerid.
Loe ka:
Lisa kommentaar