Inglise haridusuuendajad Neil ja Jane Hawkes usuvad, et praegust kaootilist olukorda maailmas aitaks leevendada väärtuste teadvustamine nii koolis kui ka perekondades.

Detsembri alguses toimus Tallinnas Tartu ülikooli eetikakeskuse aasta suursündmus – hariduskonverents „Koolielu väärtusvalikud”. Konverentsi peakülaline oli inglise haridusuuendaja ja väärtuspõhise hariduse kontseptsiooni (values-based education) looja Neil Hawkes, kelle sõnavõttu ligi 200 Eesti koolijuhti ja õpetajat soojalt tervitasid.

Neil Hawkes on International Values Education Trusti (rahvusvahelise väärtushariduse ühenduse) asutaja ja hinnatud haridusekspert. Koos psühholoogist abikaasa Jane’iga tegutsevad nad sõltumatute konsultantidena, tutvustades väärtuspõhise hariduse kontseptsiooni üle maailma. Nende haridusfilosoofia põhineb enese, teiste ja keskkonna väärtustamisel hea hariduspraktikana. Eesti õpetajatele, kes tunnevad Johannes Käisi pedagoogikat, on siin paljugi südantsoojendavalt tuttavat.

Järgnevas intervjuus arutlevad Neil ja Jane Hawkes selle üle, mis teeb väärtuspõhise hariduse sedavõrd mõjusaks, et see levib ka rohujuure tasandil koolist kooli.

Neil, kuidas te jõudsite väärtustele tugineva haridusmudeli loomiseni ja mis teid selleks inspireeris?

Õpetajaharidust omandades oli mul au jälgida suurepäraseid rollimudeleid. Üks neist oli Peter Long, väikese Inglise kooli direktor, kellega koos töötasin. Ta sai lastega suurepäraseid tulemusi ja tal olid nendega soojad suhted. Tema õpilastel läks eranditult hästi, neil oli ka väga hea enesekontroll ja enesejuhtimine. Märkasin ka, et kooli tuli lapsi, kellel ei olnud kodunt kaasas baasväärtusi, nagu austus ja sallivus kaasõpilaste vastu. Kuidas saaksime aidata, et kõigil lastel need väärtused oleksid? Saanud koolijuhiks, töötasin Lääne-Kidlingtoni koolikogukonnas seitse aastat väärtustele tugineva haridusega. Tegin seda koos teiste suurepäraste kooliuuendajatega: mõtlesime, reflekteerisime üksteist ja tegime koostööd, olles samal ajal oma tegevuse suhtes kriitilised ja üksteise suhtes avatud. Kas hariduse lõppeesmärk on ainult eksamite tegemine ja kvalifikatsiooni saavutamine või midagi enamat? Minu arvates on hariduse eesmärk aidata lastel saada paremateks inimesteks. Me kõik oleme erinevad, kuid teeme inimestena oma parima.

Jane: Kool, millest Neil rääkis, sai kuulsaks ja seda külastas üle maailma hulk inimesi. See andis omakorda hoogu väärtuspõhisele haridusele mitte ainult Briti koolides, vaid ka mujal maailmas. Pole oluline, millise riigi või kultuuriga on tegemist, selle väärtuskasvatus sobib kõigile.

Neil: Poliitikud tahavad tihtipeale, et näitaksid tulemusi juba poole aasta või aasta pärast. Väärtustele tuginev haridus on miski, mis saab kooli osaks sügavuti; see protsess nõuab aega ja hoolitsust: see pole mitte lihtsalt programm, vaid haridusfilosoofia.

Kuidas igapäevaelus väärtuspõhise hariduse mudelit rakendada?

Neil: Näiteks kui lapsed on omavahel head koostööd teinud, lähen nende juurde ja ütlen: „Aitäh, et täna koostööd tegite, suurepärane!” Või „aitäh teile neljale, te näitasite üksteise vastu suurt usaldust”. Sa õpetad lastele väärtuste sõnavara, väärtuste keelt. Hoiad neid väärtusi elus, sest need on saanud osaks sinust, sa ei saa neid lihtsalt sisse ja välja lülitada.

Jane: Tähtis on oma tegevust iga päev reflekteerida. Sageli alustavad koolid hommikul enne tunde koolipäeva minutilise vaikusepausiga, nad võivad vaikusepausi teha ka pärast lõunasööki või tundide lõppedes. Mõnikord võib õpetaja tunni keskel tunda, et klass on muutunud rahutuks, ja teeb pausi, et laste ajule puhkust anda. See on väärtuspõhise keskkonna loomise kontseptsiooni tähtis osa.

Millised on teie enda juhtväärtused?

Neil: Minu jaoks on selleks rahumeelsus, tasakaalukus. Maailm liigub järjest enam rahutuse suunas. Seda on tunda nii poliitikas kui ka kõikjal meie ümber. Põhjus võib olla selles, et üha suuremale hulgale inimestest on lubatud üha rohkem materiaalseid asju. Kui inimesed neid ei saa, tajuvad nad ebaõiglust. Suurbritannias kasvab lõhe vaesemate ja rikkamate vahel ja üha rohkem on inimesi, kes ei saa endale hüvesid lubada ning on rahulolematud, tunnevad end kaotajatena. Me vajame paradigmat, kus kaotajaid pole ja on rohkem võrdsust. Need teemad on erakordselt keerulised, lihtsaid vastuseid ei ole – see on veel üks asi, mida olen elu jooksul õppinud. Muutus vajab hea südamega inimesi, kes on valmistatud ette nii rääkima kui ka kuulama.

Jane: Mul on kaks juhtväärtust. Üks on armastus – mitte lihtsalt romantiline armastus, vaid avardav armastus, mis viib paljude teiste väärtusteni, nagu lugupidamine, kaastunne ja austus. Teine on uudishimu, huvi maailma vastu. Lastes on see huvi olemuslikult ja haridus peaks seda julgustama ja toetama.

Mida soovitaksite koolijuhtidele, kes tahavad väärtuspõhise kooli põhimõtteid rakendama hakata? Millest alustada?

Neil: Soovitaksin kutsuda kokku kogukonna foorumi: lapsevanemad, kogukonna juhid, koolipidajad, õpilased jt ning koos mõelda, milliseid väärtusi me tähtsaks peame. Selleks võib kuluda terve õhtu, kuid valmib väärtuste nimekiri. Olen kogenud, et selle protsessi käigus kerkivad lõpuks üles väga sarnased väärtused. Kuid ka protsess ise on tähtis, sest selle lõpuks ütlevad osalised: jah, need on meie väärtused. Mitte lihtsalt kooli väärtused. Enne seda on aga veel üks aste: kõigepealt tuleb veenda kooli juhtkonda, et see on see, mida me tahame teha. Nad peavad sellesse uskuma, sest koolijuhtide võimuses on neid väärtusi mudeldada, ja see on kriitilise tähtsusega. See pole lihtsalt intellektuaalne mõtteharjutus, vaid hõlmab kogu su olemuse.

Jane: Mu arvates on see võtmeküsimus: väärtustele tuginev kool saab alguse koolijuhtide kirglikust suhtumisest. Usun, et see äratab inimeste südamed ning on seetõttu universaalne. See tuletab meile meelde, mis on selle kõige mõte. Mitte lihtsalt uus auto või iPad – need on küll toredad asjad, mida omada, kuid ei ole elu eesmärgi mõttes tähenduslikud.

Neil: Suurbritannias ütlen ma, et te ei saa olla väärtuspõhine kool, kui õpetajad karjuvad laste peale või kaotavad enesekontrolli. Nad ütlevad seepeale, et jah, karjusin küll ja tean, et nii ei ole ilus. Siis tuleb mõelda, milline on väärtuspõhine käitumine. Meil kõigil võib vahel asi käest minna, oleme kõik ju vaid inimesed, kuid vaja on endale teadvustada, mis põhimõtteid me tahame järgida.

Oletame, et meie kool tahab toimida väärtuspõhise kooli põhimõtete järgi. Mis oleks selle silmanähtavad tulemused?

Neil: Üsna varsti hakkate märkama, et õpetajate ja õpilaste suhted paranevad. Kui meeskond neid väärtusi mudeldab, hakkavad õpilased järele tulema, ning see tähendab suhete ja õpilaste käitumise paranemist. Õpilasi, kellega on raske, jääb vähemaks, ja seda seetõttu, et oleme selles kõiges üheskoos, mitte igaüks omaette.

Jane: Laps saab võimaluse asja üle mõelda: kui ma käitusin sel moel, siis milliseid väärtusi ma sel juhul ei kasutanud? Sa annad noortele võimaluse oma käitumist mõtestada, julgustad neid oma sisemaailma mõistma ja aru saama, et nad saavad teha valikuid. Nad saavad aru: kui ma toidan teatud aspekte oma käitumises, võib mu elu muutuda nauditavamaks. Enesejuhtimisvõime on ka väga väikestel lastel ja seda me toetamegi. See on käitumise suunamine, mitte isiksuse valmis tegemine; käitumine tuleb lahutada sellest, kes lapsed on tegelikult.

Te olete öelnud, et kõige tähtsam on õpetaja positiivne suhtumine. Aga mis siis, kui õpetajal seda ei ole?

Neil: Äärmuslikel juhtudel peab lubama õpetajal teha õpetamise asemel mingit muud tööd. Olen kohanud õpetajaid, kes on sattunud kooli tööle, kuid kellele see ei ole õige koht. Need inimesed võiksid valida mõne muu elukutse, kus nad tunneksid end õnnelikumana.

Kuid see on väike vähemus. Enamasti olen meeskondadega töötades leidnud, et kui koolis on keegi, kes pole õnnelik, tuleks talle luua toetussüsteem teistest õpetajatest, kes aitavad. Õpetamine on isoleeritud töö ja tihti tunnevad õpetajad end üksijäetuina. Väärtustele tuginevas koolis lood sa õhustiku, kus aktsepteeritakse ka vigu. On okei, kui sul on halb päev, sest meil kõigil on selliseid päevi, ja seda pole vaja kritiseerida. Ja mõnikord on ka nii, et inimeste elus on raskeid üleelamisi ja kõik ei olegi parasjagu õnnelikud.

Jane: Sinu praktikas, Neil, on ka suurepäraseid näiteid. Me rääkisime naisõpetajaga, kel oli tekkinud kooli vastu nii suur vastumeelsus, et talle mõjus lausa füüsiliselt halvasti pelgalt see, kui ta nägi koolivormis õpilast. Tema suhted õpilastega olid purunenud. Kuid direktor, kes teda toetas ja aitas, rääkis hiljem, et sellest õpetajast sai särav ja tark pedagoog. See ongi teekond väärtuste rajal.

Neil: Jah, see oli tõeline ime. Ent ma ütlen koolijuhtidele alati, et palun ärge asuge sellele teele, kui te sellesse ei usu, sest sellisel juhul väärtuskasvatus ei tööta. Kui sa ei ole ehe, siis lapsed saavad sellest aru.

Kas väärtustele tugineva kooli mudelit on ka kritiseeritud? Mille üle kurdetakse?

Neil: Peaaegu alati on olnud lapsevanemaid, kelle arvates  pole lihtsalt võimalik, et kõik käituvad koolis vaikselt ja lugupidavalt ning avavad üksteisele uksi. Arvati, et teeme õpilastele ajupesu. Kutsusin neid siis vaatama, mida me koolis teeme. Lõpuks nad tunnistasid, et vau, teil on nii suur mõju, meil tuleb kodus niisamuti tegema hakata. Me tahamegi, et rohkem peresid sel moel mõtleks – nii saame aidata ka peredel muutuda.

Jane: Üks Londonist pärit lapsevanem oli nii mures oma laste käitumise pärast, et hakkas põhjalikumalt väärtuste üle mõtlema. Ta muutis oma rääkimismaneeri. Selle asemel, et lastega tülli minna ja vihastada, läks ta nendega uisutama. Olgu täiskasvanu või väike laps, me kõik vajame teiste austust, selle asemel et meie kallal näägutataks. Ühel hetkel märkas ta, et suutis oma lastega suheldes säilitada rahu ja rääkis nendega nii, nagu oleksid nad need intelligentsed noored inimesed – kes nad ju ka olid. Ta kasutas väärtusi ja austust.

Neil: Me töötame praegu väga nõudliku piirkonnaga, kus on palju mustanahalisi vaeseid peresid. Üks selle piirkonna koolidest kutsus keeruliste perede lapsevanemaid kokku, et arutada üheskoos pereväärtuste üle. Tegin intervjuu ühe osalenud lapsevanemaga, väga noore, ilmselgelt vaestest oludest pärit naisega. Ta ütles, et need arutelud muutsid tema peres rohkem kui miski muu: lapsed, kes seni olid võimatult käitunud ega teinud kunagi seda, mida ema palus, muutsid oma käitumist. Väärtustest kinnihoidmine aitas seda perekonda. Mul tuli teda kuulates pisar silma: selline on väärtuste jõud.

Jane: Ta tundis ära omaenda väärtused.

Neil: Üha enam ühiskondi maailmas tunneb puudust eeskuju väärivast peremudelist. Üksikvanemaga pered, lahutatud pered – meil puuduvad võrgustikud, mis ütleksid lapsevanematele, kuidas oleks õige toimida. Neil on selline elukogemus, et nad ei tea, mida teha, nad peavad lihtsalt katsetama, ja küsida pole kelleltki. Neid peresid on vaja aidata – seepärast ei ole koolide roll ammu enam kitsalt hariduse andmine, vaid kogu perekonna toetamine.

Mida ütleksite Eesti õpetajatele?

Neil: Tänan teid kõiki selle eest, mida oma ühiskonnas teete. Kõige põhjal, mida olen siin kuulnud, on tunda, et te töötate kõvasti ja annate endast parima. Võiksin paluda teil ennast veidike rohkem armastada ja enda eest rohkem hoolt kanda. Teie õpilaste akadeemilised tulemused on väga head, kuid ärge kitsendage kooli eesmärki edetabelitega. See, mida me vajame tulevikus, on tõeliselt inimlikud inimesed, mitte lihtsalt töötegijad (sõnamäng: human beings, not just human doings − ingl).

Jane: Mina kutsun Eesti õpetajaid üles tundma huvi selle vastu, miks me teeme seda, mida teeme, ja teinekord lihtsalt kuulama omaenda sisemist tarkust. Julgustan teid tegema päeva jooksul pause, jälgima oma käitumist ja õpetama seda oskust ka õpilastele. Kui sa saad iseendaga sõbraks, siis muutuvad ka suhted teiste inimestega sõbralikuks. Iseendaga sõbraks saamine ei tähenda, et meist peaksid saama nartsissistlikud või isekad inimesed – pigem on see mõistev suhtumine oma puudustesse ja nendega töötamine. Kui ma oskan kuulata ja armastada nii ennast kui ka teisi, hakkab kõik muutuma. Nii et olgem uudishimulikud oma sisemaailma vastu!

Konverents ja konkursid toimusid haridus- ja teadusministeeriumi riikliku programmi „Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009−2013” jätkuprogrammi raames. Neil ja Jane Hawkesi esinemist konverentsil toetas Briti Nõukogu Eestis.

---

Neil Hawkes, Ph.D on töötanud koolis õpetaja ja direktorina ning seejärel hariduse peainspektorina. Aastatel 1993−2000 oli ta Inglismaal Oxfordis Lääne-Kidlingtoni alg- ja põhikooli direktor ning rakendas esmakordselt koos koolikogukonnaga unikaalse väärtuspõhise hariduse põhimõtteid. Kool saavutas suurt edu ja tõmbab senini üle maailma ligi rohkesti külastajaid.