Viimase poolsajandi jooksul väga kiiresti arenenud teise keele omandamise (TKO) uurimine (inglise keeles SLA – second language acquisition) aitab selgitada keelte õppimise ja omandamise tegureid ja kulgu ning õppija ajus toimuvat. Vaatleme uuemate uurimistulemuse valguses, kuidas saaks neid teadmisi keelte õpetamisel arvesse võtta ning muuta keele õpetamist nii õppija kui ka õpetaja jaoks tulemuslikumaks.

Keele õppimine, nagu igasugune muugi õppimine, põhineb varasematel teadmistel, oskustel ja kogemusel, millega hakatakse uusi teadmisi seostama. Sarnasuste otsimine varasemate ja uute teadmiste vahel on õppimise olemuslik osa. Nii ei hakka ka ühegi võõrkeele õppimine täiesti tühjalt kohalt, vaid tugineb õppija emakeelele, varem õpitud keeltele ja üldteadmistele ehk maailmatundmisele.

Lähedast sugulaskeelt, emakeelt või mõne teise varem õpitud keelega sarnast keelt õppida on lihtsam: mis tahes kahes keeles on alati midagi ühist, mida juba osatakse ja mida ei tarvitse enam õppida. Inglise ja saksa keele õppimine kulgeb kiiremini rootsi- ja taanikeelsetel või neid keeli oskavatel õppijatel, soome keele õppimine eestikeelsetel või eesti keelt oskavatel õppijatel. Eriti oluline on keelte sarnasuse tunnetamine õpitava keele mõistmisel, sest uue keele õppimine algab alati arusaamisest. Arusaamine areneb kiiremini kui keeleloome ja jääbki tavaliselt sellest kõrgemale tasemele.

Uurimistulemused näitavad, et eestlased ja soomlased mõistavad sugulaskeele kirjalikest üksiksõnadest ja terviktekstist ilma õppimata ja vaid oma emakeele ja teiste varem õpitud keelte põhjal umbes kolmandikku. Sama tulemuseni jõudsid eesti keelest arusaamisel soomerootslased. Uurimuses osalejate tulemused erinesid mõistagi mingil määral indiviiditi ja ka grupiti: soomlased ja soomerootslased mõistsid kirjalikku eesti keelt veidi paremini kui eestlased soome keelt. Määravaks osutus seejuures emakeele või varem õpitud keele oskus: mida paremini tunti emakeele ja varem õpitud keele geograafilisi ja sotsiaalseid murdeid, vanemat kirjakeelt ja muid keelekujusid, seda paremini saadi aru sihtkeelest. Õppijate valmidus ja oskus kasutada õpitavast keelest arusaamisel oma varasemaid teadmisi ei ole ühesugune. Õpetaja saab kaasa aidata keelte sarnasuse ja üldteadmiste olulisuse teadvustamisele, juhtides nendele tähelepanu. Õppija tõdemus, et ta saab uuest keelest mingil määral aru kohe õpingute alguses, pakub eduelamusi ja lisab õpimotivatsiooni.

Ettevaatlikkust vigade parandamisel

Oluline uurimistulemus, mida on mõtet õpetamisel arvestada, pärineb Jyväskylä ülikooli projektist „Linguistic Basis of the Common European Framework for L2 English and L2 Finnish”, mille eesmärk oli selgitada, kuidas areneb inglise ja soome keele õppijate keeleoskus „Euroopa keeleõppe raamdokumendi” ühelt keeleoskustasemelt teisele. Ulatuslikust täiskasvanute ja noorte kirjalike tekstide korpusest ilmnes, et keelendite kasutussagedus õppijakeeles suureneb ühe keeleoskustaseme võrra varem kui nende kasutuse veatus. Näiteks suurenes soome keele sihitisekonstruktsioonide kasutussagedus märgatavalt A2- ja B1-taseme vahel, nende kasutamise veatus aga B1- ja B2-taseme vahel.

Teisisõnu, keeleõppija vigade arv ei vähene enne, kui ta on keelendeid omaalgatuslikult ja iseseisvalt piisaval hulgal kasutanud. Õpetamise tarvis võib sellest järeldada, et kui õppija on oma keeleoskuse arengus jõudnud iseseisva keeleloome faasi, tuleks tema vigade parandamisega olla ettevaatlik, et mitte omaalgatuslikku keeleloomet pärssida. Vigade arv väheneb aja jooksul kasutussageduse suurenemise tulemusena.

Koolide võõrkeeleõpe on traditsiooniliselt olnud üsna õpetaja- ja õpetajakoolitus didaktikakeskne: peamiselt on keskendutud sellele, kuidas keeli õpetada, tunduvalt vähem või üldse mitte sellele, kuidas neid õpitakse ja omandatakse. Võõrkeeledidaktika peaks tuginema võimalikult palju olemasolevatele teadmistele keele õppimise ja omandamise kohta, teise keele omandamine olema eraldi ainena osa vähemalt keele- ja klassiõpetajate, pigem aga siiski kõikide õpetajate ettevalmistusest. Praeguses TLÜ võõrkeeleõpetaja magistrikavas antakse teise keele omandamisest sissejuhatav ülevaade didaktikakursuse raames ning töötatakse välja võõrkeele õppimist ja omandamist käsitlevat ainet.

Eesti koolides on seni tegemist olnud valdavalt ükskeelsete, kas eesti- või venekeelsete õpperühmadega. Mida aeg edasi, seda enam tuleb ette olukordi, kus õppija emakeel on mingi muu kui see keel, milles õpetatakse. Arusaam sellest, kuidas keeli omandatakse, lisab teadmisi inimkeele, õppimise ja inimintellekti olemusest ja kultuuridevahelisest suhtlusest, aitab arendada nii õppimise kui ka õpetamise protsessi ning on sellisena vajalik kõikidele õpetajatele.