„Tere! Kui ilmateenistus lubab ka homseks ilusat ilma, siis sooviksime teie kooli homme õhtul külastada.” Sellise kirja on oma postkastist leidnud juba mitukümmend kooli ja tõenäoliselt loeti seda nii rõõmu kui ka ärevusega – aga kui ei ole selge? Aga kui lapsed ei tule õhtul kooli tagasi?

Projekti algatas 2012. aastal tollal Tartu ülikoolis geograafiadoktorantuuris õppinud Sven-Erik Enno, kes töötab nüüd Suurbritannias. 2013. aastal külastas Enno koole projektiga „Äike ja päike”, kuhu ta kaasas nii Tartu tähetorni töötajaid kui ka teisi üliõpilasi, kes soovisid sarnaseid koolides käimise projekte käivitada. 2014. aastal käidi teleskoobiga külas juba koostöös Tartu tähetorniga ning viimased kaks aastat on Tartu ülikooli muuseum külastanud 12 kooli oma jõududega. Lisasime Sven-Eriku väga heale projektile haridusprogrammi osa, et oleks aktiivset tegevust ja pööratava taevakaardi näol jääks midagi lastele ka kätte.

Tihedas udus

2014. aasta sügisest meenub elavalt, et septembris-oktoobris oli väga tihe udu. Ühte kooli sõites avastasime pärast kurvi teelt terve perekonna põtru. Õnneks oli sel õhtul tee ääres ennegi loomi olnud, seega sõitsime aeglasemalt. Aga need põdrad ei läinud teelt ära. Mõnda aega. Ja siis me lihtsalt seisime seal. Jäime kooli vist natuke hiljaks.

Kõige ekstreemsem sõit oligi 2014. aasta sügisel, sest soovisime väga laialt ette võtta ja külastasime ka Lihula kooli Läänemaal. Seal toimus vaatlus põllul ja taevas oli täiesti selge, aga ühel hetkel tõusid meie ümber maast suured udukardinad ja varjasid terve taeva ära. Hea, et auto üles leidsime. Sel öösel jõudsime Tartusse tagasi vist kell 3. Nähtavus oli kohati vaid mõni meeter.

Samal aastal külastasime Kallaste kooli, kus meil oli kolmandaks kõige halvem ilm ehk vahelduv pilvisus ja suured pilved täpselt idast tõusva Kuu ees. Vaatlusplats oli kena – promenaadil vaatega Peipsi järvele. Ja siis tuli Kuu välja täpselt nii kauaks, et 20 last said kõik korraks läbi teleskoobitoru vaadata. Ülejäänud aja vaatasime kaksiktähti ja sel ajal peatus meie vaatlusplatsi kõrval Eesti piirivalve auto. Vaatasime üksteisele otsa, sest täpselt sajand varem, Esimese maailmasõja puhkedes vangistati Venemaa piiril Saksamaa astronoomid, kes olid teel vaatlema täielikku päikesevarjutust ja kelle vaatlusriistad nägid välja nagu kahurid. „Mis siin toimub?” – „Vaatleme teleskoobiga Kuud … see on hetkel küll pilve taga.” – „Oo, tore. Kes sellist projekti rahastab?” – „Haridus- ja teadusministeerium ja Eesti teadusagentuur teaduse populariseerimise projektikonkurssi raames.” – „Väga tore, no jätkake siis.” Kõik asjaosalised avastavad enda jaoks taas hingamise.

2015. aastal külastasime mõningaid koole ka päeval ja vaatlesime nii Kuud kui ka Päikest, et juhtida tähelepanu esiteks meile kõige olulisemale tähele ja teiseks sellele, et Kuud on võimalik näha ka päeval. Keeruline on teleskoopi suunata siis, kui kuusirp on säravsinises taevas veel väga õhuke, aga seda suurem on võidurõõm, kui see üles leitakse. „Aga see on teistpidi!?” teatavad lapsed silmi kissitades. „Jah, sellest kõigest tuleb seespool juttu.”

Personaalse pilve saatel

Sel sügisel tundus meile kahes koolis, et oleme hankinud endale personaalse pilve – sellise, mida tunneme multifilmides ja mis liigub peategelasega kaasas. Nii Eesti kui ka Norra ilmateenistus lubavad kooli kohale kõige halvemal juhul vahelduvat pilvisust. Kohale jõudes on vahelduv ehk vaid pilvkatte paksus. Milline pettumus! Kaalume, kas oleks pidanud väikese Saturni mudeli kaasa võtma ja selle kuhugi õues riputama, nagu astronoom William Herschel Inglismaa sama tujukas ilmas tegi, et kuninglikke külastajaid lõbustada. Sõidame pärast programmi koolist tagasi Tartu poole ja mida näeme – täiesti selge taevas. Teisal jälle pingutame, et meenutada veel müüte, mis tähtkujudega seotud on, et lõbustada lapsi õues, kuni Kuu ükskord kooli ümber kõrgete puude tagant nähtavale ilmub.

Kuigi vahel tundub, et pärast täispikka tööpäeva teine samapikk ette võtta on väsitav, siis nähes kohale jõudes meie ilusaid maakoole, särasilmseid nutikaid lapsi, rõõmsaid ja külalislahkeid õpetajaid ning huvilisi lapsevanemaid, läheb see kohe üle. Suur tänu projekti rahastajatele, läbiviijatele ja kõikidele toredatele koolidele, kes on meid vastu võtnud. Nii palju huvilisi koole on veel läbi käimata. Loodame, et leiame selleks võimaluse järgmiste aastate jooksul.