Julgen oletada, et valdaval osal selle artikli lugejatest on Facebooki konto ning ilmselt pole võõrad ka Instagram ja 9GAG. Seetõttu usun, et nii mõnigi teist on kohanud Facebookis ringelnud meemi ühest Kurt Cobaini tsitaadist, milles kuvatud lause järgi nägi rokilegend juba enne oma surma ette Donald Trumpi võitu USA presidendivalimistel.

Usutavasti silmas osa lugejatest ka väidetavat tsitaati Trumpilt endalt, mis pärinevat 1998. aasta People Magazine’ist ning milles kinnisvaramagnaat lausub, et kui ta peaks kunagi presidendiks kandideerima, teeb ta seda vabariiklaste esindajana, sest nende valijad on kõige rumalamad ja mõjutatavamad.

Kui küsida, mis neil kahel tsitaadil peale Trumpi enda ühist on, siis loomulikult see, et ei Cobain ega Trump ole kunagi midagi sellist lausunud.

Uus meedia

Ometi levisid need tsitaadid kulutulena sotsiaalmeedias ning nende jagajate hulka kuulusid mõnedki minu kooli õpilased. Ma ei saa seda neile süüks panna, sest meediaruumis, mis meid ümbritseb, ongi väga keeruline orienteeruda ning väärinformatsiooni eristamine tõesest muutub üha keerulisemaks.

Kui minu koolipõlve jooksul olid peamisteks informatsiooniallikateks suuremad päevalehed ning „Aktuaalne kaamera”, siis praeguseks on suurem osa meie teabeväljast kolinud üle sotsiaalvõrgustikesse, kus infot ei jaga enam ajakirjanduseetikast kinni pidavad ajakirjanikud, vaid tihti kahtlastel ajenditel postitusi tootvad „trollid”.

Pew’ uurimiskeskuse hiljutiste uuringute kohaselt tarbitakse USA-s sotsiaalmeedia kaudu uudiseid üha sagedamini ning rohkemal või vähemal määral kasutab 62% sealsetest täiskasvanutest uudiste hankimiseks just selliseid võrgustikke nagu Reddit, Facebook, Twitter või Instagram. Aastal 2012 oli sama näitaja 49%.

Konkreetsed uuringud peegeldavad täisealiste harjumusi, kuid analüüsides uuringute tulemusi, võime näha, et sotsiaalmeediat kasutab oma teabeväljana eelkõige just noorem elanikkond. Pedagoogidena oleme ilmselt isegi kokku puutunud selle tendentsiga siinsamas Eestis ning mitte alati positiivses võtmes. Nagu viitab ka väljaanne Vox, on portaalid nagu näiteks Facebook hiljuti silma paistnud sellega, et seal leviv info on rohkem kui küsitava väärtusega.

Kuulsuse narrid

Tänavu talvel Ugala lavalaudadele jõudnud Mehis Pihla noortelavastus „Tasujad” võtab sihikule just (sotsiaal)meedia rolli 21. sajandi inimestele omaseks muutuva pinnapealisuse ja sellest tulenevalt lokkava ükskõiksuse võimendaja ning ärakasutajana. Sõnumi kanaliseerimiseks on Pihla valinud Eduard Bornhöhe loomingust tuletatult Tatika ja Vesipruuli järeltulijad, kelle elu eesmärk on üks − saada kuulsaks, sealjuures minimaalselt pingutades ning vahendeid valimata.

Tatika järeltulija (Mikk Jürjens) püüab seda saavutada poliitbroilerina, Vesipruulide järglane (Marika Palm) kimkardashianliku Instagrami staarina. Kumbki neist ei näe oma võimetel piire, kuigi elementaarsed ja elulised teadmised puuduvad mõlemal. Kujundades oma kuulsusrikast teed, saab Tatika ja Vesipruuli ainsaks sisemiseks kompassiks küsimus, kas teguviis annab „laike” juurde või mitte.

Oma eesmärgi saavutamiseks eksp­luateerivad nad meediat nii palju kui vähegi võimalik (ja vastupidi), pannes noored ja elementaarse moraalitundega ajakirjanikud nagu ajakirjanik Tubli (Laura Kalle) ahastusest kahe käega peast haarama ja küsima, kuidas me kõige selleni jõudnud oleme.

Mehis Pihla autorilavastuse konteksti valik on põnev ning etendus juhib tähelepanu just neile küsimustele, millele üks noor (kui ka pedagoog) võiks sisimas vastata. Selle asemel et panna kuulsusejanused karakterid sügavtõsiselt arutlema, milline tegevus on eetiline ja milline mitte, on lavastaja kasutanud noortelavastusele sobilikult halenaljakaid karaktereid, kes ilmestavad absurdseid motiive, mille põhjal paljud tänased uudised valmivad.

Kes vastutab?

Lavastus püstitab olulise küsimuse: kes vastutab uudiste sisu ning kvaliteedi eest? Lavateos ei anna sellele ühest vastust, kuid jagab vaatajaga tahke, mille najal sellele küsimusele vastata.

Ühe külje pealt vaadates on uudiste loojaks ajakirjanikud, kelle igapäevatöö on eraldada terad sõkaldest ning need võimalikult arusaadavalt lugejani tuua. Otsene vastutus tekib siis, kui keegi teadlikult otsustab näiteks vaba sõna nime all juhtida kaaskodanikke isiklike ambitsioonide saavutamise suunas. Just vaba sõna loosungi kuritarvitamine on sotsiaalmeedia üks varjukülgi. Ainus rohi selle vastu peitub meis endis.

Samavõrd kui uudislugude autorid hoolitsevad avalikkuse ette saadetud sõnumi eest poliitikud nagu Tatikas ja seltskonnameedia kangelased Vesipruuli isikus. Samalaadsete reaalsete prominentide vastu tunnevad huvi tuhanded inimesed, kes valivad just nende eeskujul oma hommikuse kohvi joomise paiga või kujundavad suhtumise kooseluseadusesse.

Kuid vastutuseta ei jää ka lugeja, kelle ootuste järgi vorbitakse valmis uudislugusid ja sotsiaalmeedia postitusi. Nagu seisab etenduses dilemma ees uudisetoimetuse Boss, on ka tänased meediaväljaanded valiku ees: kas klikke koguvad galeriid või sisutihedad tekstid? Tõenäoliselt ei oleks alguses mainitud Cobaini ega Trumpi meemid valminud, kui neile tarbijaid ei leiduks, nagu ei näeks muidu ilmavalgust ka Postimehe spordiportaali artiklid, mis jagavad galeriisid kõige seksikamatest naisatleetidest.

Mõneski mõttes on uudiste tarbija nagu söökla klient: kui söökla saalis laudade külge kleepuv vakstu klienti ei sega, pole söögikoha pidajal vaja seda välja vahetada. Piisab aga ühest edumeelsemast külastajast, kes on näinud „läänepärast” kohvikukultuuri ning uute ootuste valguses söögisaal muutub: vahetuvad vakstud, tualetis peab olema perforeeritud paber ning makaroniroa asemel hakatakse pakkuma pastat.

Siit minu hinnangul probleem tõstatubki − mis puudutab üha enamate inimeste peamiseks uudisekanaliks muutuvat sotsiaalmeediat, siis piisavalt suur hulk kliente on rahul nende vakstutega, nii räpased, kui need ka poleks. Tekib tunne, et peale kasvavad noored küsivad eneselt vähem, mis on uudislugude taga ning kuidas ja millistel eesmärkidel need valmisid. Peavoolumeedia peab rinda pistma allikatega, mis ei tee taustakontrolli – kui mitte lausa ei fabritseeri valesid. Infot oodatakse kiiresti ja kompaktselt, soovitatavalt pildi või videona, mis põhjendab ka seda, miks just noorem põlvkond Instagrami uudisekanalina kasutab.

Rohkem õpetust

Etenduse „Tasujad” valguses tasub Eesti haridussüsteemil endalt tõsiselt küsida, kas me suudame kasvatada allikakriitilist ning analüüsivõimelist noort inimest, kes ei alluks nn spin-doktorite manipulatsioonile? Võib-olla tasub meil tõsiselt kaaluda meedia- ja argumenteerimisõpetuse suuremat lõimimist nii põhi- kui ka keskkooli õppekavas?

Just viimati esitatud küsimus väärib tõsisemat kaalumist, sest kokkuvõttes on üks üldhariduse peamisi eesmärke tõsta noorte eneseteadlikkust. Kui noor inimene on vääriti esitatud info suhtes vastuvõtlik, võib mingil hetkel osutuda tulutuks ka koolis pakutava teadmise jagamine, sest n-ö pseudoteadus võib nõrgestada akadeemilise hariduse jalgealust.

Kas me tingimata peame meediaõpetust iseseisva õppeainena kaaluma, on omaette teema, kuid lõimituna mitmetesse ainetesse on allikakriitilisuse teadvustamine ning argumenteerimisoskuse arendamine üha suurema tähtsusega ülesanne meie haridussüsteemis. Siinkohal soovitangi laiema diskussiooni tekitamiseks igal õpetajal etendus „Tasujad” oma õpilastega ära vaadata ja arutleda, kuidas saab 21. sajandi kool muutuva inforuumiga kohaneda.