Läinudnädalases Õpetajate Lehes heidab kolumnist Kaarel Tarand minu suunas hulgaliselt hurjutavaid loosungeid: rahva tervise eest vastutav minister on tema meelest üks järjekordne karskuspoliitik, kelle silmis terendab alkoholivaba Eesti ning kes poliitilist omakasu taga ajades veab läbi uurimata ja kaalutlemata alkoholipoliitikat (Kaarel Tarand „Ossinovski viinaviga”, ÕpL 27.01).

Mõistagi ei meeldi karmim alkoholipoliitika alkoholiga seotud ärihuvidele ja sellega seotud inimesed on korduvalt kasutanud poolikuse, põhjendamatuse jne retoorikat. Nende mure on mõistetav, kuid on kahju, et ka Tarand on sattunud nende tööriista rolli. Lennukad kolumnid on vahvad, aga asjatundmatud seisukohad tõsisel teemal seda ei ole. Hea, et kolumnist tunnistab vähemasti, et alkoholi liigtarvitamisest sündiv kulu inimesele, tema lähedastele ja ühiskonnale tervikuna on hiiglaslik.

Pean autorit mitmeski aspektis kurvastama ja parandama. Alustan elementaarsemast, pärast pooltteist aastat kestnud arutelusid valitsusest riigikokku saadetud alkoholiseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõust. Iga kirjatähte tundev inimene saab seda lugedes aimu eelnõu eesmärgist: mitte keelata müük ega hävitada „inimeste aastatuhandeid väldanud suhe alkoholiga” (cit. Tarand), vaid vähendada alkoholi nähtavust avalikus ruumis ning piirata kättesaadavust ja reklaami. Tõenduspõhiselt, mitte huupi pakutuna vähendab see oluliselt alkoholitarbimist ja sellest tulenevaid tervisekahjusid.

Käes on teine aeg

Kui eelnõu esimesed meetmed, nähtavus ja kättesaadavus, aitavad muuta alkoholisõltlaste ja enda alkoholitarbimist piirata soovijate käitumisharjumusi, siis reklaamipiirangud avaldavad neist olulisimat mõju lastele ja noortele. Jah, atraktiivsete ja muretut elu lubavate reklaamide aeg on otsakorral ning ammu on aeg alkoholireklaam sarnaselt tubakatoodete reklaamidega tänavapildist kaotada.

Niisamuti on mõistlik reklaam keelustada sotsiaalmeedias, just nagu seda tegi tarbijamängude ja viirusturundusega enam kui aasta eest edukalt Soome.

Kõik uuringud näitavad, et reklaamidel on väga suur roll kõigi inimeste, aga eriti noorte hoiakute kujundamisel. Viimati juhtis sellistele uuringutele tähelepanu rahvusringhäälingu teadusportaal novaator.err.ee, avaldades artiklis „Alkoholireklaam tõesti tõukabki noored purjutama” kokkuvõtte 12 uuringu andmetele tuginevast ülevaateartiklist, mis toob selgesõnaliselt välja: leiti positiivne seos alkoholireklaamiga kokku puutumise ja alkoholitarbimise vahel – teisisõnu tarbisid alkoholireklaamist mõjutatud noored rohkem vägijooki.

Tunnustatud eelnõu

Kipun end kordama, kuid loodetavasti saab see nii selgemaks: eelnõu, millele on eelnenud aastatepikkune ja partneriterohke töö alkoholipoliitika rohelise raamatuga ning mille valmimisel on arvesse võetud kümneid rahvusvahelisi uuringuid ja teiste riikide kogemust, ei ole „ebaküps ja poolik paber”.

Seda eelnõu on tunnustanud nii Euroopa alkoholireklaami monitooringu keskuse (EUCAM) teadlased, Euroopa alkoholipoliitika allianss Eurocare, Põhjamaade ja Baltikumi alkoholi- ja narkopoliitika võrgustik Nordan ning Euroopa, eriti Põhjamaade terviseministrid. Viimased usuvad, et Eesti eeskujul on aeg küps ka üleeuroopalise uue alkoholistrateegia järele. Kõigi nende heakskiidu põhjusi pole raske ära arvata – tegu on ühe tõenduspõhisema poliitikaga üldse. Olen nõus, et tõenduseta ja populistlikele poliitikatele tulebki osutada, kuid alkoholipoliitika sellesse loetellu ei kuulu.

Täpsustan ka artiklisse maitseks riputatud Oxfordi ülikooli evolutsioonipsühholoogide uuringust tehtud järeldusi, millega artikli autor soovib põhistada alkoholitarbimise kasu inimsuhetele. Seda uuringut tasub lugeda pisut põhjalikumalt, sest selle autorid möönavad kokkuvõttes: mõõdukas alkoholitarbimine võib (sic!) aidata kaasa olemasolevate suhete säilitamisele – ehk sõpradega koos on ilmselt tore napsu võtta –, kuid uusi püsivaid suhteid alkoholiuimas ei looda. Lausjoomarlus aga ei aita sõprus- ja peresuhete püsimiselegi kaasa.

Loodan, et Tarand suudab tulevikus kirjavigu vältida.