Sotsiaalne kliima kinnises koolis määrab nii töötajate heaolu kui ka laste tulevikuvõimalused, kinnitab Maarjamaa hariduskolleegiumis uurimistööd teinud Hollandi professor Peer van der Helm.

Kasvatuse eritingimusi vajavatele lastele mõeldud koole, kuhu enamik lapsi ei jõua vabal tahtel, vaid kohtu korraldusel, on Eestis alles jäänud kaks. Nende oluline eripära seisneb õiguses piirata laste liikumisvabadust. Õigupoolest polegi tegu lihtsalt koolide, vaid asutustega, mis peavad tulema toime mitmesuguste probleemide ja vajadustega: tagama õpilaste koolikohustuse täitmise ning erivajadustele vastava õppe, tegelema nende heaolu ja vaimse tervise probleemidega ning panema piduri kriminaalsele karjäärile ning probleemidele alkoholi ja narkootikumidega.

Maarjamaa hariduskolleegiumi Emajõe õppekeskus Tartu külje all Kaagveres on avatud ja avar ning rühmad on paigutatud elama peremajadesse. Keset Tapa asulat paiknev endise erikooli hoonesse rajatud Valgejõe õppekeskus on suletum, pakkudes vähem liikumis- ja tegutsemisvõimalusi.

Mõlemas keskuses rakendatakse nii õppetööd kui ka koolivälist aega korraldades väikeste rühmade põhimõtet. Kadunud on ühised magamistoad, igal lapsel on oma tuba igapäevaeluks vajalikuga. Kuigi rühmad ei toimi veel peremudelit järgides, on võimalused selleks loodud. Näiteks on igas rühmas köök ning lastega tegelevad valdavalt üks kindel sotsiaalpedagoog ja kasvatajad.

Hirmuõhkkond toob kaasa kaose

Kinniste koolide arengus viimasel aastakümnel aset leidnud muutused on silmaga näha. Veel mäletatakse kümnenditaguseid mässe Puiatu erikoolis, „Pealtnägija” hirmutavaid lugusid Kaagvere erikoolist ning mõne aasta tagust anarhiat Tapa erikoolis. Erikooli nimetus sai selle ajaga külge nii palju negatiivset, et sellest otsustati loobuda. Lisaks uutesse majadesse kolimisele on aastatega vahetunud suur osa personalist ning oluliselt muudetud tööpõhimõtteid. Samas ei tea me endiselt, kas koolid suudavad neile pandud ootusi täita – eriti olukorras, kus riik pole neid ootusi selgelt sõnastanud. Praegu on Maarjamaa hariduskolleegium endiselt oluline asutus alaealiste õigusrikkujate süsteemis, kus kooli (nagu kõigi teiste mõjutusvahendite) peamine eesmärk on ennetada õigusrikkumisi ning konkreetsele süüteole reageerimise asemel arvestada lapse individuaalse eripäraga.

Alates 2015. aastast on olukorda Maarjamaa hariduskolleegiumis, samuti mitmes teises kinnises asutuses, aidanud justiitsministeeriumil hinnata Leideni rakenduskõrgkooli professor Peer van der Helm. Helmi uurimisrühma töö sai alguse kümmekond aastat tagasi Hollandis, kus olukord noorte kinnistes asutustes oli muutunud väljakannatamatuks. „Valitsus püüdis leida lahendusi, kuna pilt, mis vägivalla ja põlengute näol ka avalikkuse ette jõudis, oli põrgulik. Saadi aru, et rehabilitatsioon, õppimine ega paranemine ei saa toimuda ebaturvalises hirmuõhkkonnas. Asutuse rahulik toimimine ja normaalsed suhted on vältimatu eeltingimus, et noorte kinnisest asutusest ei tekiks lastele ja personalile ohtlik kuritegevuse kool,” selgitab Helm.

Probleeme ei tohi eitada ega peita

Kümne aastaga on Hollandi noorteasutustes palju muutunud. Selleni on viinud süsteemi avatus kriitikale, avalik tähelepanu ning valmisolek minna muudatustega lõpuni. Helmi sõnul on äärmiselt oluline probleeme mitte peita ja eitada. Vastupidi, asjadest tuleb pidevalt rääkida, kuna töö neis asutustes on väga keeruline ning probleemid ei lõpe kunagi.

Kui Helm esimest korda 2015. aasta mais Tapal Valgejõe keskust külastas, oli seal olukord kriitiline ning polnud selge, kelle käes on ohjad. See oli väga raske nii vähese allesjäänud personali kui ka poiste jaoks, kelle bravuurikuse taga tuleb samuti näha ebakindlust ja hirmu. „Kui töötajad ja töökorraldus ei suuda tagada korda või kui kord on liiga ahistav, loovad asutusse paigutatud inimesed oma kultuuri ja reeglid. See on normaalne reaktsioon,” räägib Helm. Hollandlase sõnul näitavad nii uuringud kui nüüdseks ka mitme riigi kogemus, et oskusliku juhtimise ja piisavate ressursside toel on võimalik olukorda juba mõne kuuga paremaks muuta.

Pooleteise aastaga on asjad ka Maarjamaa hariduskolleegiumi mõlemas õppekeskuses selgelt paremuse poole pööranud. Kuigi käskudel ja keeldudel on endiselt liiga lai kandepind ning reegleid rakendatakse kohati ebaühtlaselt, on edasiminek olnud silmanähtav. „Enam ei tule neis koolides võidelda ellujäämise nimel ja on saavutatud piisav stabiilsus. Töötajad saavad teha oma tööd ega pea enam päevast päeva n-ö tulekahjusid kustutama,” tõdeb Helm.

Millest koosneb sotsiaalne kliima?

Asutuse sotsiaalse kliima olulisim komponent on avatus personali ja laste suhetes. „Kui lapsed ei saa usaldada inimesi, kes nendega töötavad, ei tule sellest midagi head. Oluline on kuulata laste soove ning arvestada nende vajadusi,” räägib Helm. Hollandlase sõnul ei tähenda see, et lapsi tuleb hellitada ja kõik nende soovid täita, vaid oluline on olla kohal, tõeliselt kuulata ning olla avatud – just see kontakt neil varasemast elust sageli puudub.

Teine oluline tegur on võimalus areneda ja õppida. Selle näitaja poolest on Eesti tulemused kohati kõrgemadki kui Hollandil ning eelkõige väljendub see hariduse tähtsustamises kõigi kinniste asutuste elukorralduses. Väiksed klassid ning igaühe individuaalsete vajadustega arvestamine, samuti tulevikuperspektiivi pakkumine asutusest lahkumise järel annavad noortele selle, mille nimel pingutada. Sageli leevendab kool igavust, mis suletud oludes on kerge tekkima. Helmi sõnul on väga tähtis leida iga noore puhul see, mis teda motiveerib ja talle tähtis on. „Kui puudub positiivne väljavaade, tekivad kohe probleemid. Noored ei hooli siis tegudest ega tagajärgedest ning uuringud näitavad, et karistamisest pole selles olukorras kasu – see on nagu vitsa toel armastuse nõudmine. Euroopas näeme, et perspektiivi puudumine viib noori üha enam radikaliseerumise teele. Meie kohus on seda ära hoida, pakkudes riskinoortele normaalset kontakti ja toetust.”

Kolmas osa sotsiaalsest kliimast puudutab noorte omavahelisi suhteid, päevarutiini ning füüsilist keskkonda. „Nimetame seda atmosfääriks – see on miski, mida inimene nii kinnises asutuses, peres kui ka koolis tajub,” räägib Helm. Kindel päevarutiin on üks esimesi asju, mille abil selliseid asutusi juhitakse. „Mõnikord mõeldakse, et piisab, kui päevakava arvutis valmis kirjutada ja töötajatele täitmiseks saata. Tegelikult on selle kehtestamine ning toetava rutiini loomine äärmiselt raske ülesanne. See eeldab, et juhtkond ja lastega töötavad inimesed saavad asjadest ühtemoodi aru ja jagavad samu väärtusi, muutumata masinaks ning säilitades vastuvõtlikkuse noorte vajaduste suhtes. Kinnise asutuse töötajate jaoks ongi kõige raskem saavutada ja säilitada kontrolli ehk reeglite ning paindlikkuse tasakaalu,” selgitab hollandlane.

„Tegite Eestis õige ja julge sammu, pannes poisid ja tüdrukud ühte kooli. Minu kogemus ütleb, et veelgi parema õhkkonna looks, kui koos oldaks ka rühmas. Kartus, et see toob kaasa soovimatute raseduste laine, on alusetu – noored elavad rühmas pigem kui vennad ja õed,” selgitab Helm. Rohkem tuleb püüda vaadata elu noorte silmade läbi: „Kui meie täiskasvanutena mõtleme, et ilma nutitelefonita saab elada küll, siis kinnises asutuses seda isegi heal põhjusel keelates võtame ära suure osa noore inimese maailmast ja sõpradest, mis asutusest väljas on ju nii tavapärane. Meie eesmärk on neid noori normaalsel viisil sotsialiseerida, et nad leiaksid pärast lihtsamini oma koha teiste seas. Teisisõnu, igal keelul ja reeglil on enamasti mitu aspekti, mida tuleb kaaluda.”

Personali pealt säästmine on kahe teraga mõõk

Ehkki nüüdisaegsed töö- ja elutingimused on Helmi sõnul nii Valgejõel kui ka Emajõe keskuses sotsiaalse kliima paranemisele kaasa aidanud, on iga asutuse arengu võti siiski seal töötavad inimesed. „Pühendunud inimesi, kes sellistes asutustes töötada soovivad, on igal pool maailmas raske leida ja hoida, sest töö on väga raske – kes pole ise kogenud, sel on seda pea võimatu mõista. Hollandis on kogu ärkveloleku aja kaheksa noorega koos kaks täiskasvanud töötajat. Igaüks saab aru, kui suur ressursikulu see on, kuid see on vajalik, et hoida noortega kontakti ning säästa ka töötajaid. Mis juhtub, kui me sellesse piisavalt ei panusta? Minu kogemus ütleb, et see investeering tasub end juba lühiajaliselt ära. Eestil on selles veel arenguruumi, kuid usun, et varsti taibatakse ka siin, et personali pealt säästmine on kahe teraga mõõk,” selgitab Helm. Ta lisab, et vastasel juhul viib see töö kiire läbipõlemise, haiguspäevade, aga ka koduse vägivallani – jättes riskid maandamata, saab karikas kiirelt täis.

Helmi sõnul teeb kinnises asutuses töö keerukaks see, et püsivaid tulemusi saavutatakse liigse sunnita. Maailmas on palju veenvat tõendusmaterjali, et karm kord on näiline ja ajutine lahendus ning kokkuvõttes toob see kaasa halvemad tagajärjed nii noorte, töötajate kui ka kogu ühiskonna jaoks. Helmi väitel ei toimi ka piitsa ja prääniku meetod, kuna ühel hetkel saavad motiveerimisvõimalused otsa, samas kui karistusvõimalusi on võimalik kasutada lõputult. „Sunni asemel tuleb luua vastastikuse austuse õhkkond, mis soosib usaldust – tahame, et noored neid oskusi ja väärtusi siin õpiksid ja edasises elus kasutaksid. Kui ainult karistame ja manipuleerime, õpetame sedasama ka noortele,” ütleb Helm.

KÜSIMUS JA VASTUS

Mis on kinniste koolide töös muutunud?

Maire Reest, Maarjamaa hariduskolleegiumi direktor:

Muutunud on absoluutselt kõik, alustades paradigmast – püüame mõista, mitte hukka mõista nagu varem. Positiivne sisekliima on arenguks ja motivatsiooniks oluline. Et paremini mõista lapse toimetulekuvajadusi, oleme pikaajalise pilootprogrammi käigus võtnud kasutusele väljatöötatud hindamis- ja sekkumisvahendid ning rehabilitatsiooniteenused. Mis veel olulisem – oleme koolitanud palju töötajaid, kes tahavad läheneda õpilastele mõistvalt ja mõjutada neid heas suunas, mitte neid karistada ja seada olulisi piiranguid. Pigem tahame lapsi kaitsta valede otsuste ja neist tulevate hädade eest. Sõnaga, oleme viimastel aastatel teinud õigeid asju ja nüüd on käes aeg õppida neid asju õigesti tegema. Praegu tegelemegi väga palju personaliga, kes suudaks ja oskaks otsustada ning valida, mis konkreetset last kõige paremini mõjutab. Oleme aastaga värvanud juurde sada inimest. Kui selles ametis alustasin, oli meil 35 ametikohta, praegu on kinnitatud koosseisus 253. Personali leida on keeruline, sest ülikoolid meie kooli jaoks vajalikke inimesi spetsiaalselt ette ei valmista. Seepärast panustame palju koolitustesse ja kogemusõppesse.

Eesti seadusandlus on muutumas, õnneks on saadud aru, et alaealised õigusrikkujad vajavad eeskätt abi, mitte karistust. Valgejõe keskus kujunebki kooliks, kus keerulisemad lapsed saavad vanglakaristuse määramise asemel mitmekülgset abi. Kooli laiem visioon on kasvada rahvusvaheliseks miljööteraapiliseks kompetentsikeskuseks tundeelu ja käitumisprobleemidega keerulistele õpilastele. Meie tunnuslause on: „Teeme arengud võimalikuks!”

Probleem on praegu rahastamine. Oleme sotsiaal-, justiits-, haridus- ning tervise valdkonna õigusaktidest tulenevaid tugiteenuseid ja süsteeme oma asutuses integreerinud pigem projektipõhiselt. Mis edasi saab, ei tea.