Üldrahvalik mure Eesti Vabariigi presidendi eluaseme pärast vohab mõõtmetes, nagu oleks poliitiline klass otsustanud järgmisel korral presidendiametisse nimetada inimese, kes seni kodutuna lageda taeva all on oma elupäevi mööda saatnud.

Või siis äärmisel juhul „elab korteris”, millele mõni halvustavalt osutab Eiki Nestorit näiteks tuues. Meenutagem, et korterites elab valdav osa Eesti elanikest ja tunneb end seejuures kaunis hästi. Omandireformi tagajärjel on Eesti elanike enamus ka oma eluaseme omanik, mis tähendab, et nad võivad oma varaga vabalt kaubelda, seda turul osta, müüa ja vahetada.

Kohati jääb mulje, et presidendi kui institutsiooni ja inimese puhul see kõik unustatakse – sest keegi teine teab paremini, mis riigipeale sobib ja mis mitte.

Tavaline ametikoht

Tallinnas vabaõhumuuseumi taga paiknevate kaitsealuste varemete, mida peenutsevalt Liberty mõisaks nimetatakse, jõuga presidendile pähemäärimise juures on lihtsad põhiküsimused, millele veel lihtsamad vastused, sootuks varjule jäänud. Alustagem riigipea institutsiooni olemusest ja ülesannetest. Residentsi eestkõnelejad väidavad, et presidendi töö- ja eraelu on sedavõrd põimunud, üks osa teisest lahutamatu, ja seetõttu peab president tegema kõike võimalikult ühes ja samas ruumis. Põhiseaduses ning presidendi töökorra seaduses ei ole ühtki punkti, mis vihjaks vajadusele täita mõnd ametiülesannet kodukontoris.

Kuigi presidendile ei ole määratud kellast kellani tööaega, on rahu tingimustes normaalne eeldada, et ta töötab laias laastus sama palju nagu iga muugi inimene ja et tal on töö kõrval olemas eraelu ning vaba aeg, mil pühenduda perele, harrastustele jne. President ei ole ega saagi olla kinnistatud mingite riiklike ruumide külge. Peab ikka olema piiritu fantaasia, mis ühele tähtajalisele ametikohale suudab omistada mingit siniverelist sünnist surmani kehtivat paratamatust.

Põhiseaduse järgi valitakse president Eesti kodanike hulgast. Peale vanuse ei anna seadus ette ühtki piiravat tunnust, järelikult on rahvahääletusel kinnitatud arusaam, et amet on põhimõtteliselt jõukohane küllalt paljudele inimestele.

See on tavalise inimese tavaline ametikoht. President ei saa pakkuda kodanikkonnale mingit üleloomulikke võimeid eeldavat teenust, mille eest vastutasuks peaks rakendama erilist ettehooldust. Ja seda isegi vastu ametikandja enda tahtmist.

Kuidas tavaline inimene lahendab oma töö- ja eluasemega seotud probleemid, kui need ette tulevad? Lihtsalt. Ameti valik on vaba ja kui töökoht juhtub olema teises linnas, siis võib sinna iga päev kohale sõita või siis vahetada elukohta. Nii teevad tuhanded ja tuhanded igal aastal. Eestis on toimiv eluasemeturg ning igaühel on võimalik endale meelepärane eluase Tallinnas kas osta või üürida. Eesti on piisavalt turvaline maa selleks, et ka presidendi elukoha puhul pole ükski asum ega tänav julgeoleku kaalutlustel välistatud. Iga maja ja korter on turvatav. Presidendi sissetulek võimaldab tal vajadusel ka pangalaenu saada.

Miks mitte Põltsamaale?

Asjaolust, et eelmisele presidendile Kadrioru kantseleihoones asuvad eluruumid lihtsalt ei meeldinud ja ta ei võtnud vaevaks oma elukoha küsimust arukal viisil lahendada, ei teki riigivõimu mis tahes osale õigust presidendi elukohavalikusse sekkuda, seda ette kirjutada. Ja ometi nii kangesti püütakse ja argumentide toel, mis on pehmelt öeldes naljanumbrid. Eriti jutud sellest, et president peaks justkui korraldama mingeid erilisi vastuvõtte kõrgetele väliskülalistele.

Mis kodused orgiad need küll võiksid olla, kust president või tema külalised enam omal jalal lahkuda ei jaksa? Mis on viga me kõrgelt pärjatud hotellidel kõigi presidendisviitidega, et nüüd äkki enam ei kõlba külalisi sinna ööbima saata? (Minister Tsahknat tsiteerides: „Praegu need külalised sõna otseses mõttes jõlguvad erinevate hotellide vahet ning sellist läbirääkimiste ja igapäevast suhtlemiskohta meil ei ole.”)

Presidendi sunderikohtlemise seab veel suurema küsimärgi alla fakt, et Eesti eesistumist Euroopa Liidus viiakse häirimatult läbi rendipindadel, mis esindavad suurepäraselt moodsa Eesti eluhoiakuid ja ruumikultuuri. Hiljuti nimetas mulle üks suursaadik, kelle kodumaal 500 aasta vanuseid hooneid poisiealisteks peetakse, Tallinna suurima võluna seda, et siin on nii palju esteetiliselt nauditavaid ülimoodsaid interjööre, mis vastavad kõige kõrgematele nõudmistele ja võimaldavad korraldada rahvusvahelise tippklassi mis tahes sündmusi.

Tõesti, aasta pole 1992, mil kõik oli räämas ja räbalates. Miks me oma saavutusi ei väärtusta, vaid sunnime presidenti asuma mingisse halvasti ligipääsetavasse puumajakesse linna taga metsas? Kui juba, siis äkki koliks riigireformi käigus presidendi üldse Põltsamaale, kus on kuningat ja õukonda peetud juba sajandite eest?

Eesti Vabariigi president (nagu ka riigikontrolör, õiguskantsler, riigikohtu esimees, riigikogu esimees, peaminister ja teised põhiseaduslikud ametikandjad) on kõige usutavam ja kasulikum Eesti kodanikele siis, kui ta saab rahulikult keskenduda oma ametiülesannete täitmisele ja teda ei sunnita arututest tõusiklikest motiividest lähtuvalt etendama rollimänge ega lahendama olematuid eluasemeprobleeme. Sotsiaalhoolekanne on loodud kodutute, mitte riigijuhtide jaoks.