Kui vanemõpetaja Eha Sindonen lasteaedades koolitusi tegemas käib, on tal alati kaasas kohvritäis enda meisterdatud õppevahendeid, samuti hulk looduslikke asju, aga ka mitu päris ehtsat tigu, kes osalejates alati suurt elevust tekitavad.

Eha Sindonenil on õpetajastaaži 42 aastat ja kogu selle aja on ta töötanud Rakke Leevikese lasteaias, mis on ta esimene töökoht ja kus on käinud ka kõik tema neli last. Pärast Tallinna pedagoogilise kooli lõpetamist 1975. aastal paluski ta suunata end tööle Rakkesse, kus samal kevadel valmis uus lasteaiamaja. „Olen ise siinkandis, Jõgevamaal Kuremaa järve ääres sündinud ja kasvanud ega raatsinud kodust kaugele minna,” põhjendab ta oma otsust. „Lasteaias ma ei käinud, mängisin päevad otsa õues, kus kõik aastaajad pakkusid tegutsemiseks põnevaid võimalusi. Kevaditi surkisin vitsaga ojades, mis järve voolasid, segasin kilukonservikarpidesse liiva ja pori ja tegin mängult süüa, jooksin niisama ringi või ronisin poistega puude otsas, kuna mul on kolm venda ja kõik maja lapsed olid poisid. Tihti olin metsamehest isaga metsas kaasas ja usun, et sealt saigi alguse mu huvi ja armastus looduse vastu.”

Elektrikapist sai liivakast

Tallinna pedagoogiline kool andis Eha Sindoneni sõnul tugeva praktilise hariduse. „Kõik see, mida õpetas praktikajuhendaja Virve Pohlak, on mul praeguseni meeles. Lisaks oskas ta meid suurepäraselt innustada ja julgustada. Kui nüüd on endal tulnud praktikante juhendada, olen püüdnud teha nii, nagu tegi tema, ja ehkki sellest on möödas 40 aastat, see toimib.”

2000. aastal käis ta hea alguse koolitusel ja tunnistab, et see metoodika võlus teda otsekohe. „Mulle ei meeldi rutiin, tahan, et lapsed saaksid end vabalt tunda ning ise valida ja tegutseda.” Õpetaja tegi rühmas algust hommikuringidega, seadis sisse lugemispesa, nukunurga ja ehituskeskuse ning tõi rühma isegi liivakasti, mille tema mees vanast elektrikapist ehitas. „Kuna olin tookord rühmas ainus õpetaja ja meil oli suur poiste ülekaal, pidin mõtlema, kuidas nad rahulikult tegutsema panna, et pidev müramine ja üksteise togimine lõpeks. Võttis aega umbes pool aastat, aga liivakast aitas. Panime reeglid paika, neli last sai korraga mängida, tõime liivakasti ka vett – märjast liivast saab ju eriti vahvaid asju teha. Hari ja kühvel olid alati nurgas. Paratamatult läks töö käigus liiva maha, kes lõpetas, koristas ära. Lõpuks tekkis poistel tüli seepärast, kes põrandat pühkida saab,” meenutab õpetaja naerdes. Sageli käidi lasteaia taga metsas, kus lastele väga meeldis. Lapsed tegutsesid, õpetaja seisis keset lagendikku. Kehtis kokkulepe, et kaugele ei tohi minna, kõik peavad teda nägema.

2011. aastal lõpetas Eha Sindonen kaugõppes Tallinna ülikooli Rakvere kolledži ja sai alushariduse pedagoogina ka kõrghariduse. Et loodusesse kiindus ta juba lapsena ning kolledžis on tugev keskkonnahariduse suund, oli iseenesestmõistetav, et vanemõpetaja ametijärgu taotlemiseks vajalikke koolitusi ette valmistades sidus ta need loodusteemaga.

Teod, vihmaussid ja muud loomad

Mõte tuua lastele näha ehtsaid tigusid ja vihmausse, tuli Eha Sindonenil Iirimaal elava tütre perel külas olles, kus ühel õhtul tuli televiisorist huvitav loodussaade tigudest. „Mõte hakkas kohe tööle,” räägib Eha Sindonen, kes oma pikast õpetajakogemusest teab, et lastele meeldivad kõige rohkem praktilised asjad. „Pildilt tigusid uurida pole ju pooltki nii huvitav, kui neid oma silmaga näha. Lapsed olid tigudest vaimustatud, isegi kõige elavamad poisid olid sel päeval nii vaiksed ja süvenenud, et ei tahtnud luupe käest pannagi.”

Õpetaja räägib, kuidas teod tema kodus kastis talve üle elasid. Ta vooderdas kasti samblaga, hoidis selle niiskena ja tõi hoolealustele poest värsket salatit ja kurki, et nad end mõnusalt ja koduselt tunneksid. „Ühel päeval avastasin sambla seest palju uusi väikseid tigusid,” meenutab Eha Sindonen, kes kevadel, kui koolitused tehtud, viis pesakonna igaks juhuks kodust natuke kaugemale. „Naersime mehega, et muidu teod arvavad, et nad ongi meie koduloomad.”

Põnev oli lastel ka siis, kui õpetaja laotas rühmatoa põrandale kile, valas sellele mullahunniku ja lapsed said mullas vingerdavaid vihmausse ja sõnnikuusse vaadata ja võrrelda. „Panime ussidele söögiks kartuli- ja banaanikoori ning salatilehti. Lapsed jälgisid, et muld oleks niiske, ja kastsid seda aeg-ajalt kastekannuga. Kui ussid olid toidu kompostiks muutnud, viisime nad koos lastega jälle loodusesse tagasi.”

Õues uuritakse kõiki putukaid-mutukaid, vaadatakse, millised puud lasteaiaõuel kasvavad ja millised linnud nende otsas elavad, ning lastel pole keelatud ka porilompidega tutvust teha. Õpetaja on neile jutustanud Kalevipojaga seotud paikadest, mida on ümbruskonnas palju. Koos on käidud tutvumas üle saja aasta vanuse endise lubjatehase korstna ehk Kaddaka korstnaga, mis on omamoodi Rakke sümbol.

Eha Sindonen peab väga tähtsaks õpetada lapsi loodust tähele panema. Hommikuringis küsib ta neilt, mida huvitavat nad lasteaeda tulles märkasid ja jagab enda tähelepanekuid. „Kevadest sügiseni käin tööl jalgrattaga ja tee viib mööda tiikidest, kus elab palju parte. Ühel hommikul rääkisin lastele, et nägin koos kaht parti, kes olid täiesti erinevad. Üks poiss teadis kohe, et üks oli emapart ja teine isapart. Teine poiss, kes on loomadega palju kokku puutunud, oskas jälle väga huvitavalt siilidest jutustada. Koduloomi on praegusel ajal vähestel, aga ühe perenaisega on meil kokkulepe, et kevadel pärast loomade poegimist tohime minna lastega lauta lambatallesid ja küülikupoegi vaatama.”

Kivid, käbid, seened, sammal …

Kõigile lastele meeldib looduslikest materjalidest meisterdada. Sügisel, kui lasteaeda toodi palju kõrvitsaid, palus õpetaja kokatädil seemned alles hoida ja neist valmisid toredad kunstitööd. Lasteaiaõuel kasvab ühe puu küljes palju rihmsamblikku, mille kohta lapsed ütlevad päkapikuhabemed ja mis samuti meisterdamiseks hästi sobib. Sügisel käidi metsas seeni korjamas, kõigil mahlatopsist tehtud korv käes ja nuga kaasas, et lapsed õpiksid noaga lõikama. Leitud kännuseentest valmisid imeilusad tööd. „Asetasime seened, eosed allpool, mustale paberile ja paberid panime radiaatorite peale kuivama. Kolme-nelja päeva pärast olid seened eosed paberile lasknud ja valminud tõelised kunstiteosed, millest tegime uhke näituse,” jutustab Eha Sindonen.

Õpetaja on lastele näha toonud suuri merekarpe, muudest käbidest hoopis erinevaid ebatsuuga käbisid ja põnevaid kive, näiteks Peipsi järve äärest leitud liivakivi, millega saab ka lutsu visata. Tal on varuks isegi jupp rähni toksitud puutüve, kus on sees üraski käigud. „Leidsin selle kodus puid saagides, kuivatasin ära ja panin kõrvale. Siit on hästi näha, kui palju rähn peab üraski kättesaamiseks vaeva nägema ja kui tugev nokk tal on.”

Liisusalmid, mõistatused ja mängud

Eha Sindoneni teine lemmikteema looduse kõrval on liisusalmid, mõistatused ja kõikvõimalikud mängud. Liisusalme õpetab ta juba päris pisikestele. „Praegu on mul rühmas kõige nooremad, kolme-neljased, eelmisel aastal polnud kõik neist kaheaastasedki, aga pikad ja keeruliste sõnadega salmid jäid neile kiiresti meelde.”

„Pita-päta-pita-päta, läbi rohu, üle mätta, ikka jalalt jalale, kassid läksid kalale,” oli üks esimesi liisusalme, mille lapsed selgeks said. Hästi meeldis neile ka „Kassipojad Miisu, Liisu, leidsid nurgast vana viisu, sihker-sahker, ussi-pussi, viisu paelad läksid vussi.” Nüüd tahavad nad tihti õpetajaga koos neid salme lugeda.

Vanemate rühmade lastele meeldivad rohkem humoorikad väikese viguriga salmid.

„Mihkel on üks rumal mees, ta ei näe, et kanad ees. Muudkui mööda kihutab, kanad kraavi nihutab.”

Või: „Ribi-rabi-ribi-rabi, varsal igal jalal kabi. Kapjadel ta kapsab ringi, sest tal pole teisi kingi.” Poiste seas tekitab alati naerukihinat salm „Oot-oot, las mul minna pruudi juurde Tartu linna. Ostan talle valge maja, priimuse ja pudrupaja.”

Liisusalmid võetakse appi ka siis, kui on vaja otsustada, kes esimesena mängu alustab. „Loeme liisusalmi ja asi on rahulikult ja sõbralikult lahendatud,” ütleb õpetaja, kelle sõnul on oluline õppida oma järjekorda ootama ja seda, et alati ei saa esimene olla. Teine tore võimalus laste aega sisustada on mõistatused, mida õpetajal on palju, eriti loomade kohta. Muidugi mängitakse kõikvõimalikke käe-, laulu- ja võistlusmänge, mis rühma liidavad ja aitavad ka arematel lastel teistega sõbruneda.

Salme, mõistatusi ja mänge on Eha Sindonenil kogunenud juba paksu kaustiku jagu. Ta on saanud neid koolitustelt ning leidnud raamatutest ja internetist, kus paljud lasteaednikud jagavad oma huvitavaid ideid. Sageli otsib ta materjale nädalavahetustel ja kui midagi leiab, paneb kohe kirja. „Vanad liisusalmid, mõistatused ja mängud on ju osa meie rahva- ja pärimuskultuurist,” tõdeb Eha Sindonen. Kuna lasteaedades on käimas põlvkonnavahetus, on tähtis neid noortele õpetajatele tutvustada, et nad seda kultuuri edasi kannaks.