Teaduskirjastus Springer avaldas eesti semiootiku Timo Marani raamatu pealkirjaga „Mimicry and Meaning: Structure and Semiotics of Biological Mimicry”, kus autor analüüsib olemasolevaid mimikrimudeleid ning pakub välja semiootilised meetodid mimikrinähtuste võrdlevaks uurimiseks.

Mimikriks nimetatakse looduses olevaid petlikke sarnasusi, kus mõni looma- või taimeliik sarnaneb teisele liigile või ümbritsevale keskkonnale. Mimikri on üks bioloogia tuumteemasid, mida kasutati ka Darwini evolutsiooniteooriat toetava argumendina. Viimastel kümnenditel on mimikri kui teema populaarsus taas kasvanud, kuna nüüd teatakse paremini, kuidas sarnasused organismi varases arengus välja kujunevad.
„Mimikri on näiteks käomuna sarnasus selle linnuliigi munadega, kelle pessa kägu muneb.  Kasuvanem ei suuda käomuna oma kurnast eristada ning kasvatab seetõttu üles käopoja,” toob Maran näite ja kinnitab, et mimikri on looduses väga laialt levinud nähtus. „Sarnasused võivad avalduda kehamustrite, helide või keemiliste ühendite vahel ja neid leiab väga erinevates looduslikes kooslustes,” lisab semiootik.
Avaldatud raamat analüüsib mimikrit semiootika vaatenurgast kui märkide petlikku sarnasust ja seda, kuidas see sarnasus kommunikatsioonis avaldub. „Mind huvitas näiteks, millised on märkide sarnasuse võimalused, et mimikri toimiks, ning kuidas mõjutab mimikrit selle looma taju ja tõlgendamisvõime, keda petta üritatakse. Ühtlasi tahtsin teada, milline võiks olla mimikri roll ja tähtsus ökosüsteemis laiemalt,” kirjeldab Timo Maran küsimusi, mis ajendasid teda raamatut kirjutama.
Avaldatud raamat on tõenäoliselt esimene mimikri semiootikale keskenduv teos maailmas. „Minu raamatu kõige innovaatilisem osa on mimikri ja ökosüsteemide üldise semiootilisuse seose kirjeldamine. Ma näitan, kuidas mimikri kasutab kokkuleppeid või ökoloogilisi koode, mis ühendavad suurt hulka eri liike. Hea näide on siin madudele omased tunnused — kehakuju, looklev liikumine, sisin — mida suur hulk liike väldivad ja lausa kardavad, inimene kaasa arvatud. Aga näiteks tihased, kimalased ja teised liigid on õppinud seda märgikompleksi hiljem kasutama ohu korral sisistades,” räägib Maran eri liikide jagatud arusaamadest.