Miks on muuseumi kuvand väga kaua püsinud tolmuse ja igavana? Eks ikka seepärast, et kuni muuseumit nähakse kohana, mis kogub asju, ei saagi ta liiga suurt huvi äratada. Asjad iseenesest ei tekita huvi, lood nende ümber teevad seda. Oma sügavamas tähenduses kogubki iga muuseum ennekõike lugusid, on need siis mõne esemega seotud või mitte. Asi on nimelt selles, et inimene on liik, kelle õppimise meedium ongi lugu. Me lausa januneme lugude järele.

Inimesele on loomuomane näha kõrbenud röstsaial lunastaja nägu ja selgitada seletamatut häälitsust amortiseerunud hoones üleloomulike jõududega, jätta veel seletamatumaid käändkondasid meelde veidrate salmiridade abil („eks ämm kodus söö sütt”) ning luua seoseid analoogiate põhjal, hoolimata reaalsest korrelatsioonist (näiteks igasugused ended). Mnemotehnikadki on üles ehitatud narratiivi kasutamisele, et luua faktide vahel kõnekaid seoseid. Ning eks see kõik alga ju meie ajust, kus uus teadmine tähendab lihtsustatult öeldes ühendust kahe ajuraku vahel, seost. Aju loob seega seoseid nii mentaalsel kui ka füüsilisel tasandil ning absurdihõngulise liialdusena võiksimegi öelda, et maailma lühim lugu on sünaps. Selliseid lugusid tekib ajus elu lõpuni – anna ainult stiimul ja juba need neuronid aktiveeruvad!

Kui rääkida veel ajust ja õppimisest, siis võib väga lihtsustatult öelda, et üks tegur, mis toetab kõikide inimeste õppimist, on abstraktsete kontseptsioonide sidumine konkreetsete näidetega ja nende vahel aktiivselt pendeldamine: kontseptsioon ja näide, hüpotees ja katse jne. Muuseum on selle jaoks ideaalne keskkond – muuseum jutustab lugusid konkreetsetest asjadest ja inimestest, nende taustal, tihti märkamatult, kujuneb inimese peas teema kohta kontseptsioon, abstraktne teooria, arusaam. Ehk seepärast mäletame keemiatunnist rohkem kurioosseid juhtumeid õpetaja kärsanud sukkadest kui nailoni keemilisi omadusi kirjeldavat tabelit – nii või teisiti jäi meil meelde, et sedasorti polümeerid sulavad hapete või kuumusega töödeldes. Ja meile õpetas seda … lugu!

Näiteks lõime Lennusadamas muuseumitunni Teise maailmasõja aegsest 1944. aasta suurest põgenemisest („Jõuluks oleme tagasi”), kus õpilased läbivad rollimängus paadipõgeniku teekonna Kalarannast Rootsi. Osalejad saavad põgenikupassi, haaravad kaasa paar ettejuhtuvat eset, valivad paadi ning pistavad rinda tormise mere ja põgenikelaagri protseduuridega. Teekonnal tutvuvad nad viie konkreetse inimese looga, väga isiklike detailide ja valikutega. Ilma üldistusvõimeta võib jääda mulje, et õpilane oskab pärast programmi jutustada viie inimese loo (mis oli rannakaluril kohvris, kellena töötas Marie Under Rootsis jne), kuid reaalselt – ja seda näitavad ka eel- ja järelintervjuud osalenud õpilastega – teevad nad programmis kogetu põhjal palju laiemaid järeldusi, loovad seoseid ja omandavad keerukaid kontseptsioone, nagu repressioonid, pagulus ja okupatsioon; arutlevad endamisi ja omavahel õigluse ja keerukate globaalprobleemide üle (tegelevad n-ö kiuslike päris elu probleemidega, millele ühte õiget vastust pole; wicked problems).

Kõrbenud röstsaiadest paadipõgenikeni – me januneme lugude järele ja muuseumid on lugusid pungil täis. Iseküsimus, kas õpetaja leiab need õiged lood oma käsitletavate teemade illustreerimiseks. Muuseumi ja muuseumipedagoogide töö aga ongi põnevad lood õpetajateni viia. Sellepärast sirvimegi õppekavu, vestleme tegevõpetajate ja õpilastega ning selgitame oma kogude ja ekspositsiooni põhjal välja teemad, mida esile tõsta, välja mängida, ellu äratada. Ning nagu näitavad numbrid ja tagasiside, on järjest rohkem õpetajaid ja õpilasi leidnud tee muuseumitundidesse ja oma külastusega väga rahul. Lõpetuseks ei anna lood meile ainult uusi teadmisi, vaid teevad meid ka paremateks inimesteks – õpetavad käima teise inimese kingades ja muudavad meid loovamateks. Muuseumis näeme!