Draamaõpetus sobib ideaalselt muutunud õpikäsitusega: ta kujundab empaatiavõimet, ausust, kodanikujulgust.

Eesti kirevale seltside maastikule on ilmunud veel üks: Eesti teatri- ja draamahariduse selts. Selle loomise esmane põhjus on mure tänase Eesti kooli pärast. Kõik haridusega seotud inimesed saavad aru, et meie kool vajab muutusi. Muutusi näeb ette ka elukestva õppe strateegias mainitud muutunud õpikäsituse kontseptsioon. Ja Eestis otsitaksegi väsimatult spunki – tahetakse leida (ja vahel ka leitakse!) midagi, mis muudaks meie koolid lapse- ja õpetajasõbralikumaks. Samas pole laiemat kasutust leidnud need lahendused, mis toimivad juba mõnda aega suurepäraselt – pean siin silmas just draamaõpetust. Meil tegutsevad juba paljudes koolides draamaõpetuse õpetajad, keda tunneb kogu Eesti, näiteks Marit Tarkin Kuressaares ja Ülle Säälik Tormas jt.

Paraku ei tee tipud üksinda veel ilma. Olin tõsiselt üllatunud ja jahmunud, nähes Õpetajate Lehes diagramme, kus olid valdkondade kaupa ära toodud riigi kulutused huviharidusele. Seal polnud ainsaski reas kirjas sõnu, nagu „teater”, „draamaõpetus”, „näitering”, „etlus” või lihtsalt „sõnakunst”. Kas selle valdkonna kulutused on niivõrd silmapaistmatud, et mahuvad statistilise vea piiridesse?

Vajame draamaõpetajate koolitamise süsteemi

Jah, draamaõpetajaid on meie koolis ikka veel liiga vähe. Paraku pole neil vähestelgi kutsetunnistust, sest puudub draamaõpetajate koolitamise süsteem. Vaid üksikud meie hulgast on saanud süsteemselt teatriharidust omandada, ülejäänud on iseõppijad, kursuste kaudu enesetäiendajad ja eelkõige vaprad katsetajad. Samas on draamaõpetus just see õppeaine, mis kujundab õpilastel neid ülivajalikke isikuomadusi, millel püsib eluterve ühiskond: empaatiavõime, ausus, kodanikujulgus.

Eestis on avatud meelega koolijuhte, kes toetavad draamaõpetajate tegevust, võtavad neid tööle ja maksavad palkagi. Samas ei saa ükski draamaõpetaja palka kui draamaõpetaja, sest sellist ametinimetust pole. Draamaõpetajad on statistikale nähtamatud. Ka riiklikus õppekavas pole draamaõpetust valikainena nimetatud. Sellega ei saa leppida ning Eesti teatri- ja draamahariduse selts on valmis alustama läbirääkimisi haridusministeeriumiga, et legaliseerida praegused draamaõpetajad ja rajada uute draamaõpetajate koolitamise süsteem.

Üksikud säravad draamakoolitajad meil muidugi on. Tõenäoliselt polekski meil draamaõpetust, kui poleks Maret Oomerit, Toomas Lõhmustet ja Kat­rin Nielseni. Nende eestvõttel on draamaõpetajaid koolitanud ka professionaalsed lavastajad, näitlejad, teatrialade õppejõud. Eesti harrastusteatrite liit on korraldanud draamaõpetajatele põnevaid välismaiste asjatundjate koolitusi ja töötubasid. Palju huvitavat on pakkunud rahvakultuuri keskus, Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia. Ometi pole Eestis ühtki kooli ega põhjalikku kursust, mis tegeleks süstemaatiliselt draamaõpetuse kui kutse õpetamisega.

Kooli roll kasvatajana suureneb

On valus murekoht, mida on endale teadvustanud kõik õpetajad, kes praegu koolis töötavad. Laste kodune suunamine ja elementaarne kasvatamine on jäänud järjest marginaalsemaks. Aina rohkem on vanemaid, kelle arvates kusagil keegi peab tema lapsega tegelema. Õpetaja peab nüüd vastutama kõige eest, alates lapse elementaarsete viisakusreeglite või lauakommete omandamisest, lõpetades sellise kõrgema pilotaažiga, nagu oskus teist inimest kuulata, tähele panna ja lugupidavalt suhelda.

Riiklikus õppekavas on see probleem esile toodud üldpädevustena, mille arendamist koolilt oodatakse: kultuuri- ja väärtuspädevus, sotsiaalne ja kodanikupädevus, enesemääratluspädevus, õpipädevus, suhtluspädevus, ettevõtlikkuspädevus. Neid kõiki on võimalik arendada draamaõpetuse kaudu. Selle kohta on väljaspool Eestit tehtud palju uurimusi, mis draamaõpetuse ülimalt positiivset mõju kinnitavad. Iga õpetaja, kes töötab lastega, märkab, et draamaõpetuse läbinud või sellega tegelevad lapsed on üksteise suhtes sallivamad, avaldavad julgemalt oma seisukohti ja osalevad meelsamini avalikku esinemist eeldavatel üritustel.

See tähendab, et kooli roll kasvatajana on kasvanud, kasvatus ilma emotsioonideta aga ei tööta ja emotsiooni on väga lihtne pakkuda just draamaõpetuse kaudu.

Ise puutusin draamaõpetusega esmakordselt kokku aastal 1995., kui Eesti harrastusteatrite liit hakkas kooliteatrite juhendajaid koolitama. Siis kuulsime esimest korda, et näiteks Suurbritannias ja Hollandis on koole, kus draamaõpetus on lausa tunniplaanis ja draamaõpetuse elemente kasutatakse pea igas ainetunnis. Mulle tundus see tollal utoopilisena. Ometi surusin Maret Oomerilt saadud tüseda harjutuste kogumiku kaenlasse, nagu paljud teisedki, ja hakkasin vaikselt toimetama. Seitse aastat hiljem oli draamaõpetus minu kooli tunniplaanis valikainena, sama oli märgata paljudes teistes koolides. Me oleme draamaõpetuse valdkonnas välismaa eeskujudele järele jõudmas ja nüüd tuleb võtta parim sellest, mida teistes maades tehakse, ning pikk samm edasi astuda.

Draamat vajavad ka immigrantide lapsed

Olen sel aastal tegelnud uussisserändajate keeleõppe teemaga ja käinud koolitustel. See andis mulle olulise teadmise, et draamaõpetus on parimaid mooduseid teise kultuuri ja keele esindajate integreerimiseks meie keelde ja keskkonda. Draamaõppe üks vaieldamatu tugevus on seal kasutatava teatrikeele universaalsus. Eesti koolidesse on tulnud ja kindlasti tuleb veel lapsi teisest kultuurist ja keelekeskkonnast. Draamaõpetuse tund on üks esimesi, milles ka veel keelt mitteoskav laps saab osaleda ja kogeda eduelamust, leida uusi sõpru.”

Ka kooliteatrid vajavad toetust

Tahan veel tähelepanu juhtida meie kooliteatrite olukorrale. Neid on Eestis tõenäoliselt üsna sama palju, kui on koolegi, tegutsetakse siis näiteringi või kooliteatrina. Juhendavad seda tegevust tavaliselt samad inimesed, kes koolides võimaluse korral draamaõpetusega tegelevad. Kurb on see, et ka säravate ja edukate kooliteatrite juhendajate juurdekasv on väike ja juhuslik. Juba aastakümneid näeb festivalidel samu juhendajaid, ikka valdavalt Maret Oomeri ja Toomas Lõhmuste kooliga. Kuna kogenud kooliteatrite lavastajad annavad festivalidel tooni, on noortel raske lihtsalt huvist asja vastu näidendeid lavale tuua ja end teiste kõrval võrdväärsena tunda. Mõni välgatab korraks ja kaob ehmunult areenilt. Seda ei arva keegi, et inimene, kes peab viisi, võiks kohe näiteks laulustuudio avada. Lavastamisoskus peaks aga nagu kaasa sündinud olema. Samas on näitekunstil ja lavastamisel sügav spetsiifika, seda teadmist ei omandata mõne juhusliku kursuse abil.

Ka kooliteatrit vedav õpetaja on koolis loova õhkkonna kujundamiseks väga vajalik. Sellegi süsteemse koolituse võiks lisada õpetajale draamaõpetuse õppimise programmi. Vastasel korral räägime kümne aasta pärast kooliteatrite kuldajast enneminevikus. Tänapäeva noor õpetaja ei taha teha midagi ehku peale, suurest vabaduse vaimustusest, mis valdas kooliteatrite tegijaid üheksakümnendatel. Ta tahab osata ja teada, olla pädev oma valdkonnas. Draamaõpetuse ja teatritegemise lai kättesaadavus on miski, mis muudaks meie koolide üldist õhkkonda sõbralikumaks ja avatumaks, oleks arenguinitsiaatoriks.

Kõik teatri- ja draamavaldkonna inimesed koolides on suur varandus, sest lapsed järgnevad neile vabast tahtest. Nad on juba valitud parimate hulka. Tuuli Kaeramaa lõputööst 2012. aastal Viljandi kultuuriakadeemias selgus, et Eesti gümnaasiumiõpilastest eelistas draamaõpetust valikainena 59,5% vastanuist. 78,6% vastanutest kinnitas, et nad on saanud draamaõpetuses õpitut väljaspool õppetunde rakendada.

Mida räägiti konverentsil?

Eeltoodud mõtted on tõukunud suuresti 28. jaanuaril Tartus toimunud konverentsist „Draama – ahaa!”. Osalesid draamaõpetajad, draamapedagoogika metoodikat kasutavad õpetajad ja noorsootöötajad. Registreerunuid oli 50 üle kogu riigi: Tallinnast, Tartust, Pärnust, Viljandist, Jõgevalt, Põlvast, Narvast, Palalt, Toilast, Keenist, Elvast, Laevast, Paikuselt jm. Esindatud olid nii tavalised kui ka erivajadustega laste koolid. Päeva avas Eesti teatri- ja draamahariduse seltsi juhatuse liige Margit Salmar, andes ülevaate teatri- ja draamahariduse hetkeseisust. Pärast seda olime kõik osalised Reelika Lodjaku juhitud foorumteatris, mis puudutas kohaletulnute igapäevaelu koolis.

Seejärel toimus asjatundjate vestlusring „Draamaharidus – kellele ja milleks?”, milles osalesid Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia rakendusteatri lektor Katrin Nielsen, haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna asejuhataja Pille Liblik, Tartu Raatuse kooli õpetaja ja näiteringi juhendaja Kadri Kosk ning Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonna noorsooteenistuse juhataja Piret Talur.

Päeva teises pooles toimusid õpitoad rühmades, kus draamaõpetajad jagasid oma häid kogemusi: Katrin Luts erivajadustega laste õpetajana „Töö spetsiifika erivajadustega laste draamaringis”, Külli Ehastu „Rütmid (draama)tunnis”, Ivika Hein „Teatrimärgid”. Hiljem jätkusid draama mõttekojad. Väga informatiivset ja vajalikku ettevõtmist juhtis hooliva perenaisena Lille noortekeskuse draamaõpetaja Auli Auväärt.