Meil on olnud algusest peale eesmärk, et õpilasfirmad ei oleks hobitegevus väljaspool õppekava.

Kuressaare ametikooli õpilasfirmade programmi eestvedaja Jane Mägi räägib, et talle meeldib, et õpilasfirma on meetodina konkreetne. „Sellel on kindel algus ja kindel lõpp. On kooliväline kontroll ja registreerimiskohustus. On konkreetsed reeglid, aktsiaseltsi põhimõtted koos raamatupidamisega. Kuigi lihtsustatud kujul, on mudel päris elust.”

Ametikoolis on õpilasfirmade tegemisel juba omajagu ajalugu. Esimesed loodi 2003/2004. õppeaastal kodumajanduse, käsitöö ja õmblemise erialal. Disaini ja käsitöö erialade õpilasfirmasid loodi ka järgnevatel aastatel. Ärikorralduse õpilastel on õpilasfirma olnud mahukas õppetöö osa teisel õppeaastal.

Suur muutus toimus 2015. aasta sügisest. Siis hakati õpilasfirma meetodit kasutama kutsekeskhariduse õppijate ettevõtlusõppe läbiviimisel. „Selge on see, et ettevõtlusõpet on mõtet õpetada vaid praktiliselt,” on Mägi korranud paljudel koolis peetud nõupidamistel.

Õpilasfirmade ühine aeg kolmapäeviti

Koolis on teise ja kolmanda kursuse õppijatel, kes õpilasfirmade programmis osalevad, ühine aeg kolmapäeva pärastlõunati. Nii on võimalik luua eri erialade õppijatest koosnevaid õpilasfirmasid. Senise kogemuse järgi on tarkvaraarendajad need, kes saavad teiste erialade firmadega liituda. „Nad saavad hea kogemuse, pakkudes veebilehtede loomise ja halduse teenust teiste erialade õpilasfirmadele,” ütleb Jane Mägi.

Samal ajal on õpilasfirmade juhendamine õpetajatel tunniplaanis. „Õpetajate tiimitöö ja omavaheline suhtlemine on õpilasfirmade tugiteenusena oluline,” rõhutab Jane Mägi. Töö algab kõigi õpilaste ja juhendajatega koos suures saalis, hiljem liigutakse juba loodud õpilasfirmade kaupa arvutiklassidesse ja õppetöökodadesse.

Õpilasfirma juhendajal peab olema Junior Achievement Eesti tunnistus ja ta peab olema läbinud kahepäevase koolituse. Kuressaare ametikoolis on selliseid inimesi kümmekond ja sellest piisab.

Kaasa löövad pea kõik õpetajad

Mägi rõhutab, et õpilasfirmade õnnestumiseks on vaja kaasata palju laiemat hulka õpetajaid. „Järgmine ring on rühmajuhatajad, kes saavad toetada ja aidata probleeme lahendada. Õpilaste meeskonnatöös tuleb ette igasuguseid ootamatusi ja on hea, kui just rühmajuhatajad aitavad neid lahendada. Kui liigume aga sinna, et õpilasfirma toode on seotud õpitava erialaga, muutuvad oluliseks erialaõpetajate nõu ja tugi. Majandusõpetajast juhendajal on raske välja vedada käsitöökommide valmistamise või paadi restaureerimise puhul.”

Laiema ringi kaasamine õpilaste juhendamisse ei sünni iseenesest, vaja on rääkida ja kaasata. „Me oleme korraldanud ettevõtluskoolitusi eriala- ja üldaineteõpetajatele, rühmajuhatajatele,” rääkis Mägi. Hästi oluline on õpetajate hoiak, et tegu on olulise ja õppijatele kasuliku tegevuse, päris õppetööga.

„Õpilased peavad asjad ise tegema, aga vajavad tugevat seljatagust.” Õpilasfirma ei sünni ega kasva lihtsalt õpilaste vaatevinklist. „Neil ei ole meeskonnatöö ega juhtimiskogemust, rääkimata müügitöö, turustamise, raamatupidamise oskustest,” rääkis Mägi. Üks levinud muresid, mis juhendajateni jõuab, on: „Ma teen kõik ära! Tema ei tee midagi!”

Mägi meenutab juhtumit eelmisest aastast, kus motivatsiooniraskustes õpilasfirmale tuli öelda lihtsalt: „Peab tegema!” Kui õpilasfirma aasta saab läbi, on õpilased eranditult saavutatuga rahul. „Aitavad nooremaid motiveerida. Saavad aru, kui kasulik see kõik on,” märgib Mägi.

Ametikooli eelis on, et juhendajatena saab ära kasutada ärierialade õpetajaid. Raamatupidamise õpetaja Anne Lember aitab lisaks juhendatavatele õpilasfirmadele kõiki teisi raamatupidamises. Lemberil on ka igapäevane ettevõtluskogemus: pereettevõte Karmeli toodab ja müüb saaremaist tudraõli ning toortatart. Tudraõli on mõne aastaga saanud mitme Eesti peakoka ning paljude kodukokkade lemmikuks. Turunduse ja klienditeeninduse õpetaja Marve Koppel aitab kaasa oma eriala vallas ja on mitme õpilasfirma juhendaja.

Õpilasfirmad lähtuvad õppekavast

Üsna keeruline on õpilasfirmade programmi korralduspool. Jane Mägi: „Meil on algusest peale olnud eesmärk, et õpilasfirmad on õppekava osa, praktilise ettevõtlusõppe meetod. See pole hobi­tegevus. Õppekavad on erinevad ja lisaks majanduse ja ettevõtluse aluste tundidele kasutatakse näiteks disaini õppekavade puhul erialaprojektide mooduli tunnimahtu. Tarkvaraerialal on õppekavas vastav valikõpingu moodul. Nii saavad ka õpetajad tasustatud. See on igati õigustatud, kuna tegu on reaalse õppeprotsessiga.”

Õppekava reeglitele ja loogikale lisanduvad õpilasfirmadele üle riigi kehtestatud reeglid, mida tuleb järgida. „Peame ühte aastasse ära mahtuma,” märgib Mägi. Selle aasta sees võivad õpperühmad olla mitmeid nädalaid väljaspool kooli ettevõtetes praktikal.

„Kavandamine ja käivitamine võtab kõige rohkem aega,” selgitab Mägi. Et sügisel kiiremini alustada, tehti sel õppeaastal kohe septembri alguses koostöös ettevõtluskõrgkool Mainoriga motivatsiooniseminar. Rääkimas käisid kosmoseturist Raivo Hein ning teised ettevõtjad. Siiski on käivitusprotsess Mägi hinnangul pikk. „Mõtleme, kuidas saaks ettevalmistava tegevusega alustada juba esimese kursuse lõpus.”

Kutsekoolis, kus õpilastel on erialateadmised ja oskused ning nad pääsevad ligi väga korraliku seadmepargiga õppetöökodadele, on vähemalt teoorias palju lihtsam leida äriideed ning valmistada ostjaid leidvaid tooteid. Meie koolis on kogemus selle teooria rakendamiseks praktikas, kuid palju teed veel minna.

 

 

Kuressaare ametikooli õpilasfirmad 2016/2017

• BoatFix (väikelaevade remont ja ehitus)
• Boys&Toys (mänguasjad)
• Creativity Chest (kunstnike tööde vahendamine)
• KELALIN (auto- ja tehnikadetailidest seinakellad)
• Saare Magnet (külmkapi­magnetid)
• M.E.K.K (süüteroosid)
• StickIT (kleepsud)
• Sweetness (käsitöökommid)

Õpilasfirmade juhendajad: Anne Rand, Anne Lember, Marve Koppel, Pilvi Pihlas, Anna Sui, Reena Smidt, Anneli Kikkas.

Osalevad rühmad: DS-14 (dekoraator-stilist), EV-15 (ehitusviimistleja), KBE-15 (kivi- ja betoonkonstruktsioonide ehitus), KP-14 (kokk), MT-14 (majutus­teenindus), SAT-15 (sõidu­autotehnik), TAK-15 (noorem tarkvaraarendaja), VLE-15 (väikelaevaehitaja).

 

---

KOMMENTAAR

Midagi on nüüd hoopis teisiti

 

Karin Saare, Kuressaare ametikooli tarkvara erialade rühmajuhataja ja matemaatikaõpetaja:

Esimesel ­õpilasfirmade juhendajate ­koolitusel 2015. a augustis ­istusin nagu korralik koolilaps, suunurgad allapoole: räägitakse eesti keeles, aga midagi aru ei saa. Asi ei jõudnud mulle kohale. Mitte natukestki.

Esimest korda puutusin õpilasfirmaga kokku rühmajuhatajana. Meie tarkvaraarendajate teine kursus osales õpilasfirmade programmis. Toetasin neid, algul idee loomisel ja pärast natuke ka töö käigus.

Meie disainiõpilaste firma juurde sattusid veebilehte tegema väga tagasihoidlikud poisid. Vähe sellest, et nad ei saanud suud lahti – nad ei julgenud isegi otsa vaadata. Ja kui ma nende poole pöördusin, siis nad punastasid. Kevadeks tegid nad aga ettepanekuid, kuidas firma tööd paremaks teha, mil moel asju korraldada. Poiste suhtlemisoskus mitte üksnes ei arenenud, vaid tegi ülisuure hüppe. Nad tõusid tänu sellele erialas oma rühma liidriteks. Tänu sellele pandi neid ja nende tegevust hoopis rohkem tähele. Eelmisel aastal oli see meie kooli parim õpilasfirma.

Lisaks puutusin aineõpetajana kokku õpilasfirmadega, kus minu kui matemaatikaõpetaja käest tuldi küsima, kuidas üht, teist või kolmandat asja teha. Õpilasfirmade jaoks on meil koolis kindel päev. Käisin neid vaatamas ja üllatusin: istub mingi punt ümber laua, kõik räägivad, seletavad, vaidlevad ja kõigile jagub tegevust. See oli minu jaoks moment, mil sain aru: midagi toimub, midagi on nüüd hoopis teisiti.

Eelmisel aastal olid ühe rühma õpilased uut moodi õppimisele vastu. Nad protestisid valjuhäälselt: „Mis õpilasfirma? Mis ettevõtlusõpe? Tahan kontrolltööd klassis, loengut ja PowerPointi. Ei mingit õpilasfirmat!”

Tänu õpilasfirmade praktilistele töödele olen hakanud oma õpilastelt küsima: „Kas retseptiraamatuid sirvides on võimalik saada heaks kokaks?”

Osa õpetajaid küsis, miks nad peaksid tegema midagi teistmoodi. Õpetajate toas tekkis vestlus. Ütlesin: „Täitsa lahedaid asju teevad! Mõelge, mida nad kõike õpivad ja mida saavad teha!” Arvan, et olin üks veetilk, mis vastaliste tammi purustas.

Õpilasfirmat tasub teha. Õpilaste tagasisidest tuleb hästi välja, et neile meeldib teha päris asju, meeldib, et õpetajaks on spetsialistid. Näiteks raamatupidamist õpetab raamatupidaja. Õpilasfirmat tehes on laps kursis, mis ühe firmaga kõik juhtuda võib. Esimesel aastal oli õpilaste suhtumine selline: „Läheme pankrotti, mis seal ikka!” Sel aastal sellist juttu enam ei kuule.

Olen saanud aru, et õpetaja roll on õpilasfirma tegemisel suur. Üks fanaatik peab ikka eesotsas olema, olgu siis tegu õpilasfirma, spordiürituse või laulufestivaliga.