„Mis puutub vaimsesse kultuurisse, siis ületab enamik Euroopa rahvaid neid kaugelt, sest väga vähesed eestlased on kirjutama õppinud. Nad on vaesed ja paljude asjade kasutamises nõmedad.” Nii kirjutas Karl Ernst von Baer pea 200 aastat tagasi oma doktoritöös eestlaste haigustest ja eluolust. Tartu teadlane Baer ise on saanud vast kõige tuntumaks kahekroonisel rahatähel (Eesti kroon aastatel 1992−2011).

Ajad on tormiliselt muutunud vähemalt selles, mis puudutab rahva kirjaoskust ja haridust. Nüüd kuuluvad eesti õpilased ülemaailmses võrdluses õpitulemuste poolest, sealhulgas loodusteadustes, maailma tippu. Haridus on meil kõrges hinnas ja meie rahvas üldiselt hea haridusega. Õppimist väärtustavad nii kodu kui terve ühiskond.

Kui hariduse omandamisest on saanud suisa üldrahvalik idée fixe, siis hariduse seostamisel isikliku potentsiaali ja karjäärivõimalustega on olukord segasem. Näiteks on eesti õpilased saavutanud PISA testides loodusteadustes suurepärase tulemuse, aga heade tulemustega ei käi kaasas soov töötada loodusteaduste vallas. Nii näitavad uuringud.

Hiljuti Tallinnas toimunud rahvusvahelise hariduskonverentsi ettekannetest jäi kõlama, et trend on sama mitmes riigis, seevastu ­USA-s on noored meelestatud vastupidiselt: ka algselt tagasihoidlikumate tulemustega noored näevad kõvasti vaeva, et tulevikus loodusteadustega seotud aladel karjääri teha. USA noored unistavad muuhulgas teadlaseks saamisest.

Seega läheb Eestis suur potentsiaal justkui raisku. Küllap on iva ka õpilaste hinnangus, et koolis õpivad nad uurimuslikult harva. Siin on vastuolu PISA tulemuste ja teaduse rakendusliku poole ehk päriseluga seostamise vahel.

Kuigi Eesti õpilaste loodusteaduslik sooritus on maailma tipus, on meie koolijuhid väitnud, et nende koolide varustatus loodusteaduste õpetamisega seotud ressurssidega on nigel. Samas nenditakse, et uurimisõppe rakendamine on võimalus suurendada õpilaste huvi loodus­ainete vastu.

Loodusainete tunnid peaksid teadmiste kõrval kujundama õpilastes ettekujutust looduses toimuvast, tekitama huvi ja selgitama karjäärivõimalusi. Ma arvan, et me ei tohiks piirduda testitulemustega, vaid rääkima kaasa ka praktikas.

Et meie kohta ei kehtiks enam 200 aasta eest kirja pandud sõnad „Looduse tundmine on neil kahtlemata liiga piiratud selleks, et nad väliste asjaolude kahjulikust mõjust inimese kehale suudaksid järeldada selle haigusi”, on aeg hakata pöörama suuremat tähelepanu koolilaborite sisustamisele.