Kõik me peame vähemal või rohkemal määral võitlema oma hirmudega. Väikelastele, kes veel ise oma hirme sõnastada ei oska, tulevad appi raamatud. Koos raamatutegelastega saab kinnitust vanasõna „Hirmul on suured silmad”.

Ville Hytöneni raamat „Kes kardab maskiga koera?” annab suurepärast nõu koerade kartusest vabanemiseks. Väike Massi suudab tänu koera ees olevale lõbusale maskile näha hirmsa pitsu asemel toredat ning mänguhuvilist sõpra.

Elu esimene lasteaeda minek tekitab lapses palju muremõtteid. Kuidas toimib maailm, kui ema ja isa ei viibi enam käe-jala ulatuses? Aino Perviku raamat „Sinivant läheb lasteaeda” aitab summutada teadmatusest tekkinud hirmusid.

Valesti vaadatud kellaaeg võib nihutada paigast kogu päevaplaani. Niiviisi võib juhtuda, et avastad ennast kodutuna oma kodu ukse ees. Ulf Nilssoni raamatu „Kui me olime maailmas üksi” räägib hirmust, mis ajab ka kõige julgematel judinad peale – kartusest jääda üksinda.

Esinemisnärv ei ole täiesti võõras ühelegi inimesele. Hullemal juhul muutub pungil täis saali ees kahe lause välja ütlemine ületamatuks katsumuseks. Ulf Nilssoni lasteraamatu „Maailma parim esineja” peategelane seisab just sellise probleemiga silmitsi.

Ainuüksi pimeduse peale võib süda kukkuda otseteed saapasäärde, aga kui mängu tulevad ka kollid, siis ei ole hirmul enam piire. Michaela Holzingeri raamatus „Lukas ja nurgakoll” mõtleb Lukas välja kavala nipi, kuidas peletada pimeduses tekkivaid nurgakolle.

Vananemine ja suremine on küll elamise paratamatu osa, aga ikka tekitavad nad meis teadmatust ja kõhedust. Mõnele teemaga seotud küsimusele aitab vastust anda Triinu Laane südamlik lugu „Vana katkine kass”.