Enamik riike maailmas on haridusvaldkonna arendamisel silmitsi probleemiga – kuidas tagada kõikidele õpilastele võrdsed õppimistingimused. PISA tulemuste põhjal on Eesti suutnud jaotada haridusressursse oluliselt õiglasemalt kui enamik teisi riike.

Tavapäraselt räägime koolide rahastamisest ja sellest, mis on selle raha eest materiaalse õpikeskkonna uuendamiseks tehtud. Õpetajate palk ja puudus on samuti tähelepanu keskmes. Vähem on juttu olnud aja efektiivsest kasutusest.

PISA 2015 uuringus küsiti koolijuhtidelt haridusvaldkonna nelja tahu – finants-, materiaalse, inim- ja ajaressurssi – olemasolu ja kasutust ning võrreldi riigiti ressursside mõju õpilaste õpitulemustele.

PISA on kummutanud müüte ja tegi seda ka viimase aasta uuringutulemustega. Üsna sageli usume, et haridusprobleemide lahenduse võti on raha. Kindlasti on hea hariduse võimaldamiseks vaja kindlustada ressursside teatud tase, kuid palju raha või täiendavate ressursside lisamine ei pruugi anda oodatud efekti paremate õpitulemuste saavutamiseks. Vaestes riikides, kus on haridusse investeeritud 6–15 aasta vanuse õpilase kohta vähem kui 50 000 dollarit, on rahahulga mõju õpilaste tulemustele suurem. Olulisim on ressursside asjakohane jaotus. Ühelt poolt võrdsuse printsiipi järgiv, teisalt õiglane ja õpilaste vajadusi arvestav.

Teine levinud arusaam on seotud ajakasutusega – usume, et suurendades aega õppimiseks ja õpetamiseks, saavutame paremaid tulemusi. Paraku osutub ka see väide müüdiks. Järjestades riigid koolis õppimisaja alusel, paikneb Eesti pingerea viimases veerandis. Tipptulemusi saavutanud riikidest õpitakse ainult Šveitsi ja Soome koolides veel vähem kui Eestis. Väljaspool kooli (kodutööd ja eratunnid) õpivad meie õpilased sarnaselt teiste OECD riikide õpilastega. Soome on aga kindlasti parim näide efektiivsest ajakasutusest – Soome õpilased õpivad nii koolis kui ka väljaspool kooli oluliselt vähem.

Kehvema sotsiaal-majandusliku taustaga õpilaste koolid on pigem ­eelisolukorras.

Materiaalsetest ressurssidest uuriti, kas õppevahendite puudus takistab õppetöö läbiviimist. Eesti koolijuhtide väitel ei ole see õpetamisel küll takistus, kuid päris rahul, nagu ka Soome ja Jaapani koolijuhid, nad õppevahendite olemasoluga ei ole. Samas näitas uuring, et meie kehvema ja parema sotsiaal-majandusliku taustaga koolides on õppevahendites olukord sarnane.

Arvuteid on kehvema taustaga koolides ühe õpilase kohta isegi rohkem. Hea on välja tuua, et kehvema taustaga koolides on ka paremad tingimused kodutööde tegemiseks, mis näitab meie õpetajate ja koolijuhtide hoolivust kindlustada tugi õpilastele, kes seda kõige rohkem vajavad.

Maakoole kimbutab kvalifitseeritud õpetajate puudus.

Linna- ja maakoolid on õppevahenditega varustatud üsna võrdselt, maakoolides on arvuteid pisut rohkem kui linnakoolis. Samuti on tugi õpilasele kodutööde tegemises maakoolides suurem kui linnakoolides.

Maakoolide õpilaste loodusteaduste, matemaatika ja lugemise teadmised ja oskused olid PISA 2015 järgi pisut kehvemad kui linnakoolide õpilaste omad. Vahe tulemustes oli statistiliselt oluline, kuid üks väiksemaid osalenud riikide hulgas.

Kuigi meil ei ole veel uuritud linna- ja maakoolide tulemuste erinevuse põhjusi, võib üks võimalikest selgitustest olla maakoolide õpetajate madalam kvalifikatsioon.

Eesti ja vene õppekeelega koolide õpilastele on tagatud võrdsed võimalused õppimiseks ja õpetamiseks.

Hea meel on tõdeda, et ressursid on nii eesti kui ka vene õppekeelega koolides sarnased. Seega oleme vene keeles õppijatele kindlustanud vähemalt ressurssides samaväärsed tingimused õppimiseks ja õpetamiseks kui eesti õppekeelega koolide õpilastele.

Vene õppekeelega koolides on kõrgema kvalifikatsiooniga õpetajaid isegi rohkem kui eesti õppekeelega koolides ja neis on õpetajatest väiksem puudus. Samas on arvuteid eesti õppekeelega koolides ühe õpilase kohta rohkem kui vene õppekeelega koolides. Õpilaste loovust arendavaid ringe on eesti õppekeelega koolides samuti rohkem.

Erakool ei eristu ressursside jaotuselt munitsipaalkoolist.

Kui võrrelda õppevahendite olemasolu, sealhulgas arvuteid õpilase kohta, siis erakoolid munitsipaalkoolidest ei erine. Samuti ei erine era- ja munitsipaalkooli õpetajate kvalifikatsioon. On aga kaks näitajat – loodusteaduste õpetajate osalus täienduskoolituses ja koolis pakutavad võimalused õpilaste kodutööde tegemiseks –, mis on erakoolides kehvemad kui munitsipaalkoolis. Erakoolide loodusteaduste õpetajad – bioloogia-, geograafia, keemia- ja füüsikaõpetajad osalevad täienduskoolituses vähem kui munitsipaalkoolide õpetajad.

PISA 2015 uuringu tulemused viitavad, et maailma mastaabis on Eesti nende riikide hulgas, kus koolide õpilaste teadmiste ja oskuste erinevused ei ole suured. On tõenäoline, et haridusressursside õiglasel jaotamisel on oma panus võrdsete võimaluste kindlustamisel.

Kuigi mõningate näitajate puhul esineb koolide võrdlusgruppide vahel statistiliselt oluline erinevus, on õppimiseks ja õpetamiseks paremad tingimused tagatud pigem suurema riskiga koolides (madalam sotsiaal-majanduslik taust, keelebarjäärist tingitud võimalik isolatsioon, asukoht keskustest kaugel).