Iga kevad toob koos vitamiinivaeguse, salakavalate tuulte ja riigieksamite algusega tuhandetele noortele küsimuse „Kelleks saada?”. Vastust anda tuleb ka õpetajail. Ja vastust leida on märksa raskem kui keerulistele ainet puudutavatele küsimustele, sest soovitada on üha keerulisem – me ei tea ju, keda aastakümnete pärast vajatakse. Tänastel koolilõpetajatel tuleb tööturul olla aga vähemasti pool sajandit.

„Me ei oska õpetada isegi seda, mida neil kahekümne aasta pärast vaja läheb,” ütles ka Tartu ülikooli rektor Volli Kalm mõne nädala eest toimunud rektorikandidaatide debatil. Juba praegu vahetab EL-is töötaja karjääri jooksul keskmiselt kaheksa korda ametit või tegevusala. Ülikool saabki anda vaid teadmiste skeleti, mille juurde kuuluvad üld­oskused. Kitsas haridusmudel on minevik.

Aga milline on noorte elukutse (või elu kutse) nende enda kujutlustes?

PISA uuringu andmeil näevad 15-aastased õpilased end ametites, mis eeldavad pigem akadeemilise või rakendusliku kõrghariduse omandamist. Kujutletakse end firmajuhi, IT-spetsialisti, juristi, advokaadi, arsti, psühholoogi, programmeerijana. Eelistuste seas on ka kokaamet, kuigi kutsekooli tee on nõus pärast põhikooli jalge alla võtma vaid 8% õpilastest.

Noored unistavad väga konkreetsetest ja väärikatest ametikohtadest, mis võiks tõepoolest pika leiva tagada. Kas need kuuluvad elukutsete sekka, mida ei ähvarda robotite pealetung ja automatiseerimine? Mine tea. Oxfordi ülikooli uuringu kohaselt on ligi pooled töökohad järgmise 10–20 aasta jooksul ohus. Kas oskasime kümne aasta eest arvata, et näiteks pakke hakkavad kohale toimetama robotid? Nägin eelmisel aastal Tallinna tänaval seda vahvat seadeldist vuramas ja osutasin suures õhinas lapselapsele, et temagi vaataks.

„Ahah, robot,” kostis ta napisõnaliselt, mõistmata minu vaimustust. Kaheksa-aastase virtuaalses ja telemaailmas on robotid figureerinud titest peale, ta võtab neid elu loomuliku osana.

Aga mida siis ikkagi vastata noore küsimusele „Kelleks saada?”. Et silmapiiril ei kaoks uttu elu perspektiiv nagu ansambel Turisti ja Hardi Volmeri laulus.

Kuna me vettpidavaid soovitusi anda ei oska ja riikki konkreetset tellimust ei sõnasta, peaksime ehk juba maast madalast rääkima pigem sellest, et pikal-pikal tööteel on ootamas hulk ameteid ja (ümber)õpe hallide juusteni. Iga õpetaja võiks oma aine õpetamise kõrval mõelda üha rohkem sellele, kuidas õpetada ja arendada õpioskusi, aga ka võimet analüüsida ja vaadata enesesse, et liikuda oma elu kutse suunas.