Rahvasuu ütleb: „Kui vastlapääval livveldas ja rõõmus oldas, saap hää ja rõõmuline ajastaig sandile kui saksale.”

Vastlapäeva on nimetatud ka liupäevaks, pudrupäevaks ja lihaheitepäevaks. Et teada saada, kuidas vanad eestlased sajandeid tagasi liupäeva pidasid, läksime tänavusel vastlapäeval lastega kujuteldavasse ajamasinasse. Sulgesime silmad ja kujutasime ette, et oleme sattunud vanasse külla …

Vanasti öeldi, et vastlapäeval hakkab talve teine silm vett jooksma. Kui vastlapäeval on ilm külm, tuleb külm kevad, aga kui on soe, tuleb ka kevad soe. Parajasti sadas õues vihma ning meie kujutlusreisil said riided märjaks. Tegime riiete kuivamapaneku võistlusmängu. Kõige enne sai korvist võetud riided kuivama vanem rühm.

Liupäeval lasti suurte kelkude ja regedega, parema puudusel ka linase koti peal liugu, et kindlustada hea linasaak. Mäest alla sõites lauldi. Meie kelgutasime ajamasinas kõige pisematega laulumängu „Kelgumäng” saatel.

Eesti traditsioonilised vastlatoidud olid herne- või oasupp ja seajalad. Üldiselt valmistati hommikuks vastlaputru, lõunaks või õhtuks seajalgu ubade või hernestega. Käemänguga „Vares keetis hernesuppi” keetsime meiegi mitu hernesuppi. Hernesupp maitses lastele ka päriselt lõunasöögi ajal.

Vanasti anti seajala kondid sigade ette, et sead terved oleksid ja karjas koos püsiksid. Seajala kondiga sai ennustada või meisterdada vurri. „Sabamängus” püüdsid lapsed kiirelt tegutseda, et üksteise tagant „sabasid” kätte saada. Mängus „Oad potti” oli nii mõnelgi lapsel tegu, et uba jooksu ajal lusika peal püsiks ning potti jõuaks.

Odrast vastlakaraski vahetasid 20. sajandil välja vahukoorega vastlakuklid. „Vastlakukli küpsetamine” oli meie toreda vastlapäeva viimane mäng, kus lapsed liuglesid viuh ja viuh valmis „kuklina” „ahjust” välja.

Siis tuli minna ajamasinaga tagasi oma aega.