Selline mõte tekkis lugedes OECD äsja ilmunud ülevaadet õpetajakutse kohta. Seal toonitatakse, et hariduses mustab teooria ja praktika vahel põhjatu kuristik. Õpetajad tahaksid õppida praktikutelt, sest neid nad usuvad. Praktikas on pilti, värvi ja emotsiooni. Praktika inspireerib. Paraku surutakse õpetajatele peale just abstraktset teooriat.

Kas praktikat ei saaks tuua õpetajale lähemale sellega, et õpetajad ise kirjutaksid raamatuid, kus nad kirjeldaksid, mida uut ja põnevat nad oma koolis praktiliselt teinud on? Praktiline eeskuju selliste raamatute kirjutamiseks on meil võtta Soomest – Maarit Korhoneni „Ärka, kool!” (kirjastus Into 2014). Selle autor on olnud pikalt klassiõpetaja (4.–6. klassis) ja kirjeldab just seda, mida uut ja põnevat ta oma õpilastega ette võtnud on. Toon paar näidet raamatust.

• Õpetaja viskas klassist välja traditsioonilised koolipingid ja toolid. Lapsed viisid need klassist välja ja peitsid kooli ümbrusse ära. Autor märgib, et tal oli tunne, justkui oleks ta orjad vabaks lasknud. Pinkide asemele toodi taaskasutusest ja ka kodudest sohvasid, ratastel kontoritoole, kiiktoole ja hästi suur koosolekupidamise laud. Sealt alates istuvad õpilased osa aega tunnist ümber selle laua, nii et kõik üksteist näevad. Pärast lähevad nad väikeste ümmarguste laudade ümber rühmadena töötama. Kui töö on individuaalne, võib igaüks õppida seal, kus talle meeldib – näiteks sohval pikutades. Teiste klasside õpilased käivad seda klassi vaatamas ja küsivad, mis ometi toimub. Nad saavad vastuseks, et mõnusamas klassis läheb õppimine paremini.

• Maarit Korhoneni õpilased teenisid endale ise Londoni ekskursiooni raha. Selleks tegid nad vaimuka pildiga T-särke ja müüsid neid kaas­õpilastele. Nad õppisid plokkflöötidega selgeks neli lugu ja mängisid neid silguturul, teenides juba esimese tunniga 300 eurot. Sügisel niitsid nad inimeste koduaedades muru. Ühes koduaias said nad palgaks üheksa puu õunad. Lapsed korjasid õunad ära ja müüsid pagariärile. Jne. Kolme aastaga teenisid õpilased nii 6000 eurot ja Londoni-reis polnud probleem.

Maarit Korhonen mainib, et õpilased on võtnud kõik tema ideed vaimustusega vastu. Kolleegid on suhtunud mõnevõrra leigemalt. Väga ettevaatlikult on suhtunud uuendustesse aga äsja ülikoolist tulnud õpetajad. Õpetaja Korhonen selle üle ei imesta, sest neid noori õpetasid needsamad õppejõud, kes õpetasid 1980. aastatel ka teda. Miks Soomes kasvatusteaduste õppejõude regulaarselt välja ei vahetata, küsib ta murelikult.

Õpetajad, pange raamatuna kirja, mida põnevat olete oma õpilastega teinud. Teised õpetajad loevad ja teevad järele!