Tänu töökohapõhisele õppele võib personalijuht mõne meeskonnakoolituse vahele jätta.

Rakvere ametikool hakkas 2015. aastal pakkuma oma piirkonna ettevõtetele töökohapõhist õpet. Praeguseks on sellest välja kasvanud kümne õpperühmaga ja 130 õpilasega süsteem, mis pakub ettevõtet toetavat õpet Lääne-Virumaal ja Järvamaal.

Seni on töökohapõhine õpe toiminud Eestis üsna ühesuunalise mudeli järgi – asutusel on mingi hulk töötajaid, kelle kvalifikatsioon vajab täiendamist või uuendamist, ning sellest vajadusest lähtuvalt moodustatakse koostöös ametikooliga õpperühm.

Seda varianti, kus inimene läheb ettevõttesse õpipoisiks ja jõuab tänu sellele tööturule, tuleb Eestis veel harva ette.

Tõsi, ka ettevõtete töötajatest õpperühma kokkusaamine eeldab nii ettevõttelt kui ka ametikoolilt parajat pingutust ja väga head koostööd, sest töö- ja õppegraafikute sättimine on optimeeritud tootmises üsna keeruline ja kutsekoolide õpetajatelgi on probleeme sobiva aja leidmisega. Samas on Rakvere ametikooli kogemus näidanud, et selge soovi ja hea koostöö korral on raskused ületatavad ja võidavad kõik: ettevõte saab endale kõrgema kvalifikatsiooniga tööjõu, töötaja omandab paremad oskused ning kutsekooli õpetajategi pädevus areneb tänu uut moodi praktilisele õppele.

Õppima innustavad leedulased

Aktsiaseltsi Tamsalu EPT tootmismeistri Jüri Mürgi sõnul on töökohapõhise õppe läbimine andnud tema meeskonnale märkimisväärse arenguhüppe. Kuigi Jüri Mürk ise tootmistööd ei tee, läbis ka tema õppe, et oma alluvaid paremini juhendada ning tööprotsesse mõista. Tootmistöölistele on õpe olnud Mürgi sõnul äärmiselt vajalik: „Paljud mehed on töötanud oma erialal juba üsna pikalt, olles senini iseõppijad. Tänu õpipoisiõppele said nad juurde teoreetilisi teadmisi ning palju kasulikku ka praktilise poole pealt.”

Tamsalu EPT oma töötajaid õppima meelitama ei pidanud, kõik olid enesetäiendamisest ise huvitatud. Ilmselt mängis siinkohal rolli ka ettevõtte juhtkonna õppimist soosiv hoiak – õppeks kulunud aeg tasustati. Muuhulgas toob tootmismeister välja ka üsna omapärase „järelkontrolli” – pärast õpipoisiõpet jälgisid töötajad üsna intensiivselt üksteise tegevust, jagades soovitusi ja tähelepanekuid. Inimesed on hakanud rohkem koostööd tegema.

Töökohapõhise õppe konkreetne kasutegur on Jüri Mürgi sõnul eelkõige parema kvaliteediga töö. Lisaks annab kõrgema kvalifikatsiooniga tööjõud ettevõttele olulise konkurentsieelise. Jüri Mürk toob selle kohta piltliku näite: „Kakskümmend aastat tagasi oli meie eelis näiteks Leedu ettevõtete ees meie töö märksa parem kvaliteet. Praeguseks on ka leedulased saavutanud äärmiselt kõrge kvaliteedi ja me ei saa selles grammigi allahindlust teha. Leedulaste kõrge kvaliteediga töö sunnib meidki kvalifikatsiooni tõstma ja hea, et ametikool on siin abiks.”

Meeskonnavaim

Rakvere ametikooli õppegruppide üks tugevus on kindlasti see, et paljudel puhkudel täiendavad ennast ühes ja samas rühmas väga erineva tasemega õppurid, kes õpivad omavahel koostööd tegema. Algajatele on töökohapõhine õpe hea võimalus õppida suurema kogemusega kolleegidelt ja arendada oma oskusi, teisalt ei jookse kogemustega töötajalgi praktiline õpe ja oskuste teadlik lihvimine mööda külgi maha. Kuna grupid on üsna väikesed, saab alati arvestada iga õppuri varasemate oskuse ja töökohaspetsiifiliste vajadustega. Üksteise vajadustega arvestades ning üheskoos töötades ja õppides areneb ka õppijate meeskonnavaim. Naljaga pooleks võib isegi öelda, et tänu töökohapõhisele õppele võib asutuse personalijuht mõne meeskonnakoolituse vahele jätta. Eks igas naljas on terake tõtt.

Probleeme on ikka ka

Paraku peab nentima, et töökohapõhise õppe üks suur lootus – tuua uusi inimesi tööturule – pole täitunud, sest peamiselt osalevad õpipoisiõppes ettevõtete senised töötajad. See tähendab, et koolitatakse olemasolevat tööjõudu, kuid uusi tööturule sisenejaid gruppidesse kaasata ei julgeta, sest neile ei suudeta pärast õpipoisiõppe läbimist tööd garanteerida. Mõneti on probleem ka juhtide hirm, et kvalifitseeritud tööjõud võib pärast õpipoisiõppe läbimist asuda uue töökoha otsinguile. Ka õppegruppide loomine on vahel probleem. Väiksemate ettevõtete puhul oleks tihti mõistlik luua õppegrupid mitme ettevõtte peale, paraku muudavad pingeline tööpäev, ettevõtete töögraafikute erinevus jms selle ülesande üsnagi keeruliseks.

Ettevõtjal võib olla ka see probleem, et kvalifikatsiooni kasvades soovivad töötajad paremat töötasu. Ilmselgelt ei ole heal ettevõttel kahju maksta väärt töötajale head palka, iseasi on aga ettevõtte võimalused. Positiivse poole pealt võib mainida seda, et ettevõttepoolsed praktikajuhendajad saavad lisaks väärt kogemustele töökohapõhise õppe programmis osalemise eest juhendajatasu.

Õpipoisiõppe tugev pluss on kahtlemata hea side reaalsusega. Kui koolis toimuva õppe kohta on väidetud, et see jääb liiga teoreetiliseks ja elukaugeks, siis õpipoisiõppe puhul toimub suur osa õppetööst keset reaalset elu ja otseses töösituatsioonis. See annab kõigile asjaosalistele kindluse, et pärast õppe lõppemist suudab töötaja ilma komplikatsioonideta alustada tööd talle juba õppetöö käigus omaseks saanud keskkonnas.

Kokkuvõtteks on Rakvere ametikoolil siiski hea meel tõdeda, et kool suudab pakkuda Lääne-Virumaa ja Järvamaa ettevõtetele kvaliteetset töökohapõhist õpet. Ametikool on töökohapõhise õppe kasvuraskustest üle saanud ning suudab olla ettevõtetele hea partner. Tasapisi on hajumas ka ettevõtjate hirmud ja väärarusaamad töökohapõhise õppe ees. Loodame, et suudame ka edaspidi anda oma panuse kohalike ettevõtete arengusse, koolitades heade oskustega tööjõudu, olgu siis päevases õppes, töökohapõhises õppes või juba mõnes uues, seni kasutamata vormis.