Tallinna kunstigümnaasiumi õpetaja Kaire Papp ei jäta ühelgi koolipäeval suupilli koju. Kuigi ei õpeta muusikat, vaid hoopis inglise keelt. Suupilli haarab ta selleks, et õpilaste hajunud tähelepanu taas vajalikele tegemistele koondada.
Kui Kaire Papp Tallinna kunstigümnaasiumis esimest korda klassi ette astus, oli ta tõeliselt jahmunud. Mitte keegi ei teinud temast väljagi, kogu klass ajas oma asja edasi. Justkui polekski õpetajat!
„Nägin täiesti teistsugust koolimaailma kui see, millega mina tuttav olin,” räägib Papp. Ta oli töötanud Guatemalas ja Keenias, väga vaestes piirkondades, kus ei teatud, et peale Aafrika-Ameerika Euroopa üldse olemas on. Haridust peeti seal sama oluliseks kui õhku, sest selleta pole lootust tulevikule. Õpilased tahtsid väga õppida. Papp sai kohe aru, et Eestis tuleb tal lapsi motiveerida, enne kui õppimisest üldse rääkida saab.
Esimese tunni kohmetusest tuli noor õpetaja siiski ruttu välja – tänu lauljakogemusele oskas ta häält forsseerides öelda „Good morning” toonil, mis tõmbas hoobilt tähelepanu.
„Aga nüüd on mul ustav abiline suupill ja häält ei tule enam nii võimsalt kasutada,” muigab Papp. Suupillini jõudis ta VEPA meetodi abil, mille koolituse kohe esimestel töökuudel läbis. Meetod keskendub hea käitumise märkamisele. VEPA-s püütakse mitte laita. Klassitoas ette tulevaid probleeme nimetatakse spleemideks.
VEPA olemust selgitades arutas õpetaja õpilastega läbi, mis kellelegi sobib. Et õpetajale ei sobi, kui õpilased ja tema on eraldi. Et ühes klassiruumis ollakse meeskond ning õpetaja on meeskonna liige, seega tuleb arvesse võtta, mis talle ei sobi.
Kokku on lepitud selleski, mida püütakse teha vähem: näiteks vähem valel ajal rääkida, vähem asju loopida, vähem halvasti öelda. Kui keegi teeb ikkagi midagi, mis pole oodatud, ütleb õpetaja: „Spleem.” Neutraalselt, kellegi poole otseselt pöördumata.
„Õpilane mõtleb, kas spleemi tegi tema. See aitab ennast reflekteerida,” selgitab Papp. „Suupill on selle osa, aitab õpilastel tähelepanu koondada. Tahvlil on taimer, mille panen tunni algul käima. Kui esimene minut täis, peavad asjad olema laual. Suupill aitab ka siis, kui liiga suureks jutuks läheb.”
Õpilased kuulevad pilliheli, suunavad pilgu õpetajale. Need võtted aitavad ka tundi segmenteerida, minna ühelt osalt ja harjutuselt teisele. Suupill kõlab mõnusalt ja pehmelt, rahustab.
Kui spleem ei aita
Osa lapsi ei pruugi spleemile reageerida. Siis on abiks laual olevad „sobib”- ja „ei sobi”-märgid. Kui õpetaja öeldud „spleem” jääb tähelepanuta, näitab ta laual „ei sobi”-märki. Siis saab õpilane aru, et tema ongi spleemi tekitanud. Kui ta on käitumist parandanud, peab õpetaja andma ka selle kohta tagasisidet.
Aga vahel läheb tunnis ikkagi asi käest. Probleemid on erinevad. Lapsed pole ju robotid.
„Vahel on halb tuju kaasas kodust või eelmisest tunnist. Või läheb tuju ära, sest laps ei saa hakkama mõne tähe kirjutamisega,” kirjeldab Papp. Aitab see, kui õpetaja leiab minuti rääkida lapsega nelja silma all. Kui ka see ei aita, siis on võimalik saata rahurikkuja õpirahuklassi, aga seda tehakse ainult siis, kui ta ikka väga segab.
„Sellised päevad võivad olla väga väsitavad. Eriti siis, kui paljudel lastel on paha tuju ja nad elavad end välja,” räägib Papp. „Siis teeme tunnis hoopis vaikuseminutid. Kui ikka näen, et meeleolu on kehv, keegi ei õpi, ei hakka ma suruma, et teeme harjutuse lõpuni. Lähtun õpilastest, otsime lahendusi. Nende heaolu on olulisem.”
Kaire Papile meeldib kasutada aktiivõppe meetodeid. „Ma pole suur rääkija, pärast tunde vaikin alati paar tundi, sest olen väsinud,” ütleb Papp. Seepärast püüabki ta anda vähemalt 80% tunni ulatuses aktiivse rolli õpilastele. See sobib neile, nad saavad end liigutada ja on rohkem kaasatud.
Palju õpitakse mängides. Üks õpilane küsis, miks nad ainult mängivad. Papp küsis vastu, kas ta on mängides ka õppinud, ja kuulis oma rõõmuks jaatavat vastust. Samuti tunnistust, et niiviisi ongi tore õppida.
Õpilastele meeldib ka kordamööda õpetaja olla. Näiteks õpiti hiljaaegu emotsioonide-tunnete sõnavara nii, et õpetaja näitas ette, kuidas asi käib, ja lapsed said loosiga tõmmata enda seast õpetajad.
Väga meeldib töö staapides. Igas staabis keskendutakse ühele ülesandele kas kirjutades, joonistades või nutiseadme abil. Staapides on erinevad ülesanded, rühmad liiguvad ühest staabist teise.
Märkab detaile
Papp on pärit perest, kus nii ema-isa kui ka õde on kurdid. Seetõttu oskab ta keskmisest inimesest enam märgata detaile enda ümber. Ka rahvusvahelised noorteprojektid, milles ta on alates 19. eluaastast osalenud, on olnud suunatud erivajadustega noortele ja toonud neid üle Euroopa kokku Prantsusmaale ja Eestisse.
„See on mulle südamelähedane töö, näen, kui palju rahvusvahelisus ja liikumine neile annab. Kurtide ja ka tavanoorte elu on tundmatuseni muutunud,” ütleb Papp. „Kurtus on visuaalne, selle näed kohe ära. Aga koolis puutun kokku õpilastega, kelle erivajadused on peidus. On aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lapsi, hüperaktiivseid, autiste.”
„Noored kooli” programm, mille raames Kaire Papp õpetajaks tuli, pakub omalt poolt abi. Kunstigümnaasiumis on ka tugipersonal. Papp on pannud koolile ette teha vaheajal koolitus õpetajaile.
„Ei saa jääda lootma, et keegi sind kurssi viib. Õpetaja peab ise tegutsema,” sõnab Papp.
Kuigi Papp on noortega töötanud juba tükk aega ja teinud maailma eri paigus vabatahtlikutööd, polnud tal mõtteski kooli tulla. Pigem unistas, et võiks kunagi, ca 40-aastaselt õppejõud olla. Siis nägi ta „Noored kooli” kuulutust ja põrkas sellele igal pool. Asi tundus saatuslik ja ta otsustas kandideerida.
„Väga tahan, et kooliskäimine oleks noortele meeltmööda. Praegu on nad pigem negatiivselt häälestatud,” märgib Papp. Ta loodab seda häälestust muuta.
Inglise keele valis neiu õpetatavaks aineks põhjusel, et see on tema enda elus olnud võtmetähtsusega.
„Hakkasin kolmeaastaselt lasteaias inglise keelt õppima, omandan keeli üldse kiiresti,” ütleb ta. „Tänu inglise keelele olen saanud vabatahtliku kogemust, kirjutada rahastustaotlusi noortele. Olen saanud suhelda mis tahes riigi noortega ja üldse palju maailmast infot. Ülikoolis töötasin läbi ingliskeelseid materjale. Tahan, et ka mu õpilastel oleks inglise keelest kasu, see avab uksi.”
Keeniast ja Guatemalast võttis Kaire Papp kaasa põhimõtte, et tema tunnis ei tohi ükski õpilane jääda kaasamata. Kui ta näeb, et kellelgi kaob fookus, togib ta niikaua, kuni ennast unustanu jälle kaasa töötab.
Hiljuti käis „Noored kooli” rahvusvahelise programmi esindaja Kaire Papi tunnis ja tõstiski just seda tahku tema töös esile.
Kaire Papp CV
Sündinud 27. juulil 1991 Tallinnas
Haridus
- 2011–2015 Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia, kultuurikorralduse õppekava
- 1998–2010 Tallinna 32. keskkool
Töökogemus
- Alates 2016 septembrist Tallinna kunstigümnaasium, inglise keele õpetaja
- Varasemad ametid: MTÜ Hea Uus Heli, festivali Üle Heli produtsent ja kaasasutaja, Eesti kurtide liidu projektijuht/juhiabi, viipekeele tõlketeenuse koordinaator Tallinnas, MTÜ Mondo projektijuht ja vabatahtlike kurtide koordinaator Keenias, MTÜ HeadEst noortealgatuse Meelte Mosaiik projektijuht, Rootsi kaubanduskoja Eestis projektijuht, MTÜ Together Estonia rahvusvaheliste kurtide ja kuuljate integratsiooniprojektide käivitaja ja peakorraldaja Eestis ja Euroopas ning vabatahtlik Guatemalas.
Keelteoskus
- Emakeel eesti keel ja eesti viipekeel
- Inglise, hispaania, vene
HARIDUSE ERINEVUS
Guatemala:
Väidetavalt on igal lapsel kohustus läbida 1.–6. klass. Tegelikult on paljud lapsed hariduseta, sest pärinevad vaesest perest ja vanemad saadavad neid noorena tänavatele raha teenima (ehete müük, kingade viksimine). Suur probleem on koolide kaugus elukohast. Paljud lapsed kõnnivad kooli kilomeetreid. Koolis õpetatakse lapsi mitmes keeles, sõltuvalt nende päritolust. Ehkki proovitakse soodustada hispaania keele kasutamist õppekeelena, kohtab vaestes piirkondades seda vähe. Õpilased räägivad oma dialekti. Koolis käimine on tasuta.
Keenia:
Koolis peab käima 7. klassini. Aga kõik ei lähe kooli, sest aitavad perel raha teenida või kodus toimetada. Eriti allasurutud on tüdrukud. Nemad jäetakse sageli koju, et ema aidata ja nooremate eest hoolt kanda. Loodetakse, et tüdruk abiellub ning tulevane abikaasa teeb tööd ja toob raha majja. Üldharidus on väidetavalt tasuta, aga kuna koolivorm on kohustuslik, ei saa osa kooli minna juba sellepärast, et pole vormi ostmiseks raha. Õpitakse kohalikus (suahiili) või inglise keeles. Vaesemates piirkondades ei osata inglise keelt, haridustase on madal, koolis omandatav haridus jääb kehvaks.
Kaire Papp
KOMMENTAAR
Liis Vahemets, Tallinna kunstigümnaasiumi klassiõpetaja:
Esimest korda kohtusime Kairega F-hoones, kus sain vastata vähemalt sama paljudele küsimustele kui tavaliselt klassiruumis. Kaire on uudishimulik ja tõesti tahab maailma paremaks muuta. Sain juba seal kohvitassi taga aru, et tegemist on vägeva õpetajaga, kes ei löö risti ette millegi ees. Tema areng õpetajana on olnud väga kiire. Oleme koos arutanud, kuidas kõige paremini klassiruumi juhtida, arvestada õpilaste eripäraga, tunnustada edusamme. Ta on alati valmis uusi meetodeid katsetama ning mõtestab pidevalt oma tegevust õpetajana. Kaire mängib õpilastele kitarri, laulab koos nendega ja lapsed õpivad hea meelega. Vahetundides on kogu aeg näha, kuidas õpilased Kairet kallistavad või temaga juttu vestavad. Kui Kairele midagi pähe tuleb, siis see ka teoks saab. Mul on väga vedanud, et saan temaga koos töötada. Just selliseid õpetajaid on kooli vaja.
Lisa kommentaar