Teaduste funktsioonide taandamine näitajate tootmiseks on järsult muutnud väärtusi. Peaaegu on kadunud tähenduse omistamine uuritava (ja õpetatava) sisule.

Olen õpinguajast saanud kaasa aukartuse teaduse ees. Olid modernismiajad ning teaduselt loodeti kõigi probleemide lahendusi. Teadus oli kui tõotus ja tema käes oli võti uude, paremasse maailma. Teadlase nimetus tähistas vaimusuurust, kel oli privileeg tunda Tõde. Teadlaselt eneselt tavatseti eeldada ühtaegu ka parimaid inimomadusi kogu mõistmisvõime avaruses ja inimlikkuse sügavuses. Teadlane oli eliit, keda usaldati.

Nüüd on teisiti. Teadus on oma ülevatelt positsioonidelt taandatud, tema kõigesuutlikkuses pettutud, tõe leiab võrgustikest ja kõik tõed olevatki suhtelised. Poliitik võib otsustada mida iganes, tegemata teadlasest väljagi. Jumal justkui annab mõistuse võimule, mitte teadjale. Et aga kõrgtehnoloogiline ühiskond nõuab haldamist, siis päriselt teadusest lahti öelda ei saa. Juba pikemat aega ongi eelispositsioonidel IT, loodus- ja tehnikateadused ja nende atraktiivsed esitused. Meediapildis tutvustatakse teadussaavutusi, mis viivad inimese galaktikate sügavustesse, geenide muundamiseni, tehisintellekti tekitamise ja robotite imevõimeteni, kuni õhku tõuseb küsimus, kas ongi enam inimest vaja. Sest ükski teadus pole suutnud seni inimest ennast vabastada kalduvusest eksida. Inimese loodud seadmed seda väidetavalt juba suudavad.

Tähelepanust kõrvale jäänud

Need teadused, õigemini mõttesuunad, kus kõneks on inimese erilisus, tema mitte millelegi taandatav substants, vaimsus, imeline võime luua seniolematut ehk loovus ning ka suutlikkus tekitada kultuur oma keskkonna ümberloomise võime läbi, on ühiskondlikust tähelepanust (ja toiduahelatest) kõrvale jäänud. Humanitaaridel on mõned raadio pooltunnid ja subsideeritud nišiajakirjad, sotsiaalteadlasi kutsutakse kommenteerima poliitikute tegemisi ja toimuvate protsesside statistikat, psühholoogid teevad teraapiaid ja kirjutavad ajakirjale Psühholoogia Sinule, kasvatusteadlased tajuvad oma seniste teemade väiksust hiigelmastaapides digipöörde ees ning omaenese näoga avalikkuse poole pööratud väljaannet neil enam polegi. Sellisel viisil ulatuvad tavakodanikule kätte inimest ja kultuuri uurivad teadused. Mõistagi kirjutab sealne teadlaskond ka rahvusvahelistele väljaannetele artikleid, ent need siinset kultuuriruumi peaaegu ei mõjuta, teenides pigem kirjutaja isiklikku kontot. Kas nii on hästi?

Avalikkuseni ei jõua teated humanitaarainete õppejõudude suurkoondamistest, nende oluliselt madalamatest palkadest, õppekavade kokkutõmbamisest ja ainete vähendamisest just inimese ja kultuuri fundamentaalseid küsimusi sõnastavate valdkondade arvelt, seda igapäevapragmaatika kasuks. Ning ka teadusrahastuse tugevast kreenis olemisest nn kõvade teaduste kasuks. Olgu öeldud, et sedalaadi protsessid on rahvusvahelised.

Iga teadusvaldkond on kujunenud kultuuri rüpes vajadusest uurida ja mõtestada teatud inimelu ala. Igal teadusalal on olnud ühiskonna ees oma ja teistest erinev ülesanne ning ka väljundid. Kui füüsikute, mükoloogide, keemikute, astronoomide jt uuringute tulemused on olulised eelkõige pühendatute erialases ringis ning mõnda neist annab konverteerida kohe ka tootmisse, siis on nende väljundi nähtavaks saamise kõrge väärtustamine eelkõige rahvusvahelises ruumis igati õigustatud. Kultuuri, inimest, ühiskonda ja kasvatust uurivate teaduste ülesanne on olnud midagi muud. Nende tulem teenib laialdasemaid auditooriume omaenese ühiskonnas. Siin avastatu aitab mõtestada omaenese kultuuri ja olemist selles, sotsiaalset ja kasvatustegelikkust, laiendab vaadet inimolule laiemalt, pakkudes sisu ja orientatsiooni hariduseks nimetatud valdkonnale. Nende hooles on olnud mõneti ka ühiskonnas toimivad mentaliteedid, moraal ja väärtused. Nii on teatud uurimisalad olulised just omade vaimuelu jaoks, olles ühiskondade ja inimeste enesepeegelduse viise. Taoliste teaduste toime on muuseas ka ettevaatav ja hoiatav.

Võrdsed kriteeriumid?

Uusliberalistliku mõtteviisi tung muuta kõik mõõdetavaks, arvestuslikuks ja indekseeritavaks kehtestas n-ö võrdsed unifitseeritud kriteeriumid kõigile teadusvaldkondadele. Teadusalade tegelik ebavõrdne positsioon nende ees sai nähtavaks kohe. Teaduse peamiseks missiooniks kujunes konkureerimine avaldamise nimel maailma tippajakirjades. Kodumaistes väljaannetes avaldatu ja kohalikud kogumikud (loe: oma rahva teenimine), isegi raamatud ei loe ehk on eimiski. Nn pehmete teaduste looming on aga pigem individuaalne kui meeskondlik, huvisfäär ja tähenduslikkus pigem lokaalne kui globaalne, esitusviis pigem eepiline kui tabelipärane, rahvusvahelisi avaldamiskohti vähem ja tõenäosus, et siinse maksumaksja raha eest tehtud kohalike eluavalduste ­uuringute tulemused neis väljaannetes kodumaise auditooriumi ette ei jõuagi, on suur. Projektide saamine nn pehmetes teadustes muutus harukordseks sündmuseks. Sellega on kahanenud nende eksistentsiaalselt oluliste teadusvaldkondade hariv ja väärtusi mõjustav toime omaenda maa ja rahva olemisele. Hoopis alla jäädakse ülalt tulnud soovituses taotleda teadusrahastust tööstusest ja erasektorist, sest nende teaduste tulem pole rakendatav käegakatsutaval viisil.

Teaduste funktsioonide taandamine näitajate tootmiseks on järsult muutnud väärtusi. Peaaegu on kadunud tähenduse omistamine uuritava (ja õpetatava) sisule. Sisulised diskussioonid on lämbunud laialdase ning paisunud administreerimise ees nii kõrgkoolides kui ka teadusmaailmas. Kõik on otsekui sunniviisil lülitatud üleilmsesse võistlusse näidikute paremuse pärast ja kaotanud jooksurajal ära asja enese algupärase mõtte. Tõe otsingutelt on teadlase kirg kandunud punktikogumisele, sest tema positsioon on kukkunud Maslow’ püramiidi tipust kahele alumisele tasandile: püüa ellu jääda ja kuhugi kuuluda! Laiaulatuslikku kvantifitseerimist maskeeritakse kvaliteedi nimega, sealjuures kvalitatiivsetest erisustest enestest välja tegemata. Vorm on söönud sisu, sekundaarne lömastanud primaar­se ja inimesed pandud kisklema palukeste pärast.

Cultura animi

Meie iidolmõiste haridus pärineb meie keeles maa harimise kultuurist. Ent viiteid taolisele tähenduslikule seosele on ka mujal keeltes. Cultura animi on tähendanud hinge viljelemist, sivistys algselt linade pleegitamist ja töötlust. Haritud viljakandev maa tähendab hoolitsust, vett, väetist ja valgust, et kasvaks elujõuline taim. Kui veeks ja väeks on hariduses kujunenud enam-vähem kõigi teaduste tulemused, siis valguseks saavad kasvavale inimolendile olla ikka vaid väärtused, lood loomu- ja loodupärasest, suhetesse asetused, meeleerksus, peenetundelisus, viited üle inimese ulatuvale. See on see miski, mis pole mõõdetav ja kvantifitseeritav, ent takistab maailma parima digiõpetuse saanud noorel kujuneda maailma parimaks häkkeriks ja surmaportaalide loojaks. Nende fenomenide, nagu kunstid, kirjandus, traditsioonid, eetiline ja esteetiline meel, hoidmine (ka labasustest ja destruktiivsusest) ja inimese enesemõistmine, väärikus ning institutsioonide suhtekultuur on pehmete teaduste ala. Mistahes peen tehisintellekt ega robot ei suuda ära hoida eksimisi inimlikkuse vallas, nad ei suuda paraku ka hoida ära sõdu ja vägivalda, see jääbki arvatavalt inimese kätesse.

Vahest vajab teaduste esindatus ühes kultuuriruumis teadlikku tasakaalu hoidmist, et mitte kultuuri vigastada või koguni halvata. Praegu on see tasakaal rikutud. On kuulda, et soov õppida humanitaariat, filosoofiat ja mõningaid muid pehmeid alasid kahaneb, sest ühiskonnas pole vastavaid töökohti ja ees on aimatav nägurileib. Ent on olemas ka muud moodi nälga. Ühe koolitaja kogemusse kuulub kohtumine rikkuriga, kellele oli saanud mõistatuseks, miks ta pole õnnelik. Tegin ju kõik, ostsin veel suurema auto, lasksin ehitada suurema maja, vahetasin 40-aastase naise välja kahe kahekümnese vastu, aga ikka pole rahul ja sees on imelik tühjus. Sedalaadi nõutuid olevat palju. Ühe kultuuriteoreetiku Peter Winchi sõnul on ebaõnnestunud need ühiskonnad, kes ei suuda pakkuda seda, mis täidaks inimelu tähenduslikuga. Lugedes peamiseks üle inimese ulatuvaks kategooriaks majanduse (võib ka lugeda: kuldvasika) muu arvel, taastoodame just sellist ühiskonda, kus jõukusest hoolimata valitseb ebamäärane äng, mis tihti väljendub vägivaldsusena. Uusliberalismi, vahest ka kapitalismi enese ilmasammas on majandus ja kõige allutamine majanduse loogikale. Siit edasi on soovitud teha arvestuslikuks ja kontrollitavaks ka see, mis seda ei võimalda. Majanduse sõnavara on hakanud enese järgi painutama muidki inimelu sfääre (nt loomemajandus, kooli toode, haridusteenus, metsa majandatakse kirvega jm). Kui algses retoorikas peaks majandus justkui teenima inimest, siis uusliberalismi kriitikute sõnul on nii teadus, haridus kui ka inimene pandud teenima majandust. Ehk inimene on tehtud vahendiks. Ja selle viimase eest on hoiatanud väga arvukad mõtlejad läbi sajandite (kellest tänased üliõpilased ei pruugigi enam kuulda).

Iga vallandatud humanitaar- või sotsiaalteadlane on lisaks inimlikule traagikale ka ühiskonna jaoks kaduv teadmine, minema pillutud vaimne ressurss ja kadunud dimensioon meie kultuurist. Sest nad on igaüks toonud meie mõtteruumi midagi erilist, näiteks teadmist ja mõistmist teiste kultuuride ja euroopluse osas, mis on täna lausa jätkusuutlikkuse küsimus. Teadlaseks kujunetakse aeglaselt läbi aastakümnete, sest lugemine, uurimine ja mõtestamine on järjepidevad ning ajamahukad. Projektipõhisus on teinud nende teaduste esindajad alandlikuks, ebakindlaks ja ettevaatlikuks. Ka pragmaatiliste oskuste õpe ülikoolis vajab laiemat konteksti, mis aitaks neid oskusi ette- ning tahavaatavalt mõtestada ja nende toimeid mõista. Saab juba omaette õnnetuseks, kui üliõpilasi õpetama asuvad omakorda taolised kitsamate oskuste õpetajad, kel enesel see mõttetaust puudu jäänud.