Ameerika õppijakeskse metoodika puhul üllatab mastaap, millega seda levitatakse – üle maailma!

UDL (Universal Design for ­Learning) on USA kooliuuendusliikumine, mis edendab õppijakeskset õpet. Alguse sai see 1990. aastatel, mil arhitektid hakkasid projekteerima koolimajadesse kaldteid ja lifte, et liikumispuudega õpilased saaksid vabalt liikuda. Sellest inspireerituna otsustasid haridusinimesed kohandada ka õppematerjale ja õppeprotsessi tervikuna õpilastele kergemini kättesaadavaks. Üks piltlik näide: nägemispuudega lastele töötati välja õppematerjalid, mida sai arvutist kuulata – arvuti luges tekste ette. Valmistati Rubiku kuubikud, mille tahkudel on punktkirjas kirjas nende värvid jne. Sealt edasi leidsid UDL-i esindajad, et nägemispuudega laste õppematerjale saavad kasutada ka lugemisraskustega (düsleksiaga) lapsed, kes said tekste kuulates palju kiiremini õppida kui neid lugedes. Seejärel leiti järjest uusi sihtrühmi, kellele õppematerjali kohandada. Põhiliselt olid õppematerjalid arvutipõhised.

Teiseks hakati õpilastele pakkuma valikuvõimalusi. Kellele meeldib lugeda uut teemat arvutiekraanilt, võib seda teha. Kes eelistab paberõpikut, loeb sealt. Kes soovib uut materjali arvutist kuulata, see kuulab. Tihti lubatakse ka lugemise kohta valida. Kes tahavad loetu üle kohe mõtteid vahetada, need võivad lugeda üheskoos ümber laua istudes. Kes soovivad end lugedes hästi mugavalt tunda, võivad lugeda klassi paigutatud pehmetel toolidel või sohvadel. Kes soovivad keskenduda absoluutses vaikuses, võivad koguneda kõrvalruumi ja lugeda seal jne.

UDL võimaldab õpitud osa ka väga mitmel viisil vastata. Kes on hea kirjutaja, kirjutab essee vms. Kellel on kirjutamisega raskusi (nt on ta düsgraafik), võib koostada vastuseks teemakohase skeemi, joonise, tabeli. Hea joonistaja võib teha temaatilise koomiksi või animafilmi. Tohib esitada videofilmi, meeskonnatööna valminud õppematerjali jne.

Nagu Käis ja keelekümblus

23. märtsil toimus Tallinnas Noored Kooli ja TLÜ korraldatud konverents „Muutuv õpikäsitus – kuidas see klassiruumis välja näeb?”. Seal oli kesksel kohal just UDL ehk siis teatud mõttes ameeriklaste MÕK. Konverentsi peaesineja James Basham, Kansase ülikooli eripedagoogika dotsent, tutvustas UDL-i peamisi põhimõtteid ja tõi näiteid nende rakendamise kohta. Ta rõhutas, et UDL-i puhul on kriitilise tähtsusega äratada õpilastes huvi. Kui huvi on tekkinud, siis kõik toimib. Teiseks peavad õpetajal endal olema väga selged eesmärgid. Õpetaja peab võtma arvesse oma õpilaste võimeid ja nende ande eripära, rakendama klassis õppimismeetodeid paindlikult jne.

James Basham viis läbi töötoa, kus tutvustas UDL-i printsiipe lähemalt. Töötoas osalejad tõdesid, et neile ­UDL-is kuigi palju uut ei ole. Emili kooli direktor Indrek Lillemets ütles, et UDL on ameeriklastele sama mis meile MÕK, ainult palju konkreetsem. Ta lisas, et hea tahtmise korral leiab UDL-ist ka Johannes Käisi ideid. Maardu gümnaasiumi õpetaja Silja Risti märkis, et tema kasutatava keelekümblusmeetodi põhimõtted on üsna samad mis UDL-i omad, kuid James Bashamit kuulates tekkis tal siiski mitu mõtet, kuidas oma klassis õpilaste valikuvõimalusi laiendada. UDL-i kodulehel on ka kirjas, et ­UDL-i üleriigiline keskus on lihtsalt maailma paremad õppijakeskse õppe viisid kokku kogunud, need teaduslikult läbi ­uurinud ja neid edasi arendanud.

Kes on ekspertõppija?

UDL-is on siiski ka üllatavat. Väga põnev uus mõiste oli näiteks „ekspertõppija”. James Basham kirjutas selle sõna tahvlile ja palus selgitada, mida see meie jaoks tähendab. Ruumis läks sellepeale suureks suminaks. Väideti, et kui õppija valib endale ise õppimise viisi, peab ta teadma, missuguseid õppimisviise üldse on ja missugune mingis olukorras kõige tõhusam on. Kasutati ka sõnu „õppimisteadlane”, „õppimisinsener”, „õppimistehnik”, „õppimistreener”. Kõik mõistsid, et iseseisvalt õppija peab teadma õppimisest mitu korda rohkem, kui tänane õppija teab. Iseseisvalt õppija (ennastjuhtiv õppija) peab suutma teistelegi tõhusaid õppimisviise soovitada. James Basham rõhutas, et õppimisviisi valides tuleb alustada õppimise eesmärgist. Kui eesmärk on selgelt paigas, leiab kõige sobivama õppeviisi üsna kergesti. Ta soovitas lugeda Kansase ülikooli õppejõu Yong Zhao raamatut „Maailmaklassi õppijad”.

Keskmise lõpp

Missugune filosoofia on UDL-i alusmüür? Selleks on põhimõte, et kahte sarnast inimest pole olemas. James Basham tõi selle kohta piltliku näite. Ta rääkis katsest, kus üheksa ühesuguse haridustasemega inimest tegid täpselt ühesuguseid katseid, misjärel tehti nende kõigi ajust skaneering. Tulemuseks saadi üheksa täiesti erinevat pilti. Ta projitseeris ajupildid seinale. N-ö keskmist ajupilti seal polnud. Samal ajal on USA hariduses hinnatud õppijaid just keskmise järgi – standardiseeritud testide alusel. Paradoks ongi selles, et õppijad on kõik erinevad, kuid õppe tulemused peavad kõigil olema sarnased, märkis Basham. UDL-i pluss on siin, et ta lubab sarnase tulemuseni jõudmiseks igal õppijal valida endale sobiva tee ja meetodi.

James Basham soovitas lugeda ka Harvardi ülikooli õppejõu Todd Rose’i raamatut „Keskmise lõpp: kuidas tulla toime maailmas, mis väärtustab ühetaolisust”. Todd Rose kirjutab oma raamatus, kuidas doktor Robert L. Dickinson mõõtis 1945. aastal ära 15 000 noort USA naist ja töötas nende andmete põhjal välja Ameerika keskmise ehk ideaalse naise Norma mõõdud. Kui noortele naistele kuulutati välja võistlus, kes on Normaga kõige sarnasem, ei leidunud kedagi, kelle kõik üheksa parameetrit oleksid vastanud Normale. Ameerika keskmist tüdrukut ei leitud. Sama lugu on IQ-ga, märgib Todd Rose. See peaks näitama inimese üldist ehk keskmist andekust, kuid mingit kõigi annete keskmist pole olemas, sest iga inimene on andekas erineval moel.

Selle loogika põhjal jõudsidki UDL-i rajajad järeldusele, et õpetamisel ja õppimisel tuleb lähtuda eeldusest, et iga õpilane on erinev ning vajab erisugust õppimise viisi. See tähendab, et on vaja väga erinevalt kujundatud õppematerjale ning õppimise ja õpetamise meetodeid. James Basham märkis, et tema ise eelistab õppida kuulates, samal ajal kui enamik õpib lugedes, skeeme joonistades jne.

Ühe MTÜ kadestamisväärne haare

UDL on unikaalne veel ühe asja poolest: tal suur ja tugev organisatsioon ning lai haare. UDL-i üleriigilisel keskusel National Center On Universal Design for Learning on oma löögirühm National UDL Task Force. Viimane levitab aktiivselt õppijakeskset õpet USA-s ja väljaspool. James Basham märgib, et UDL-i põhimõtteid on võetud kasutusel USA kõigis osariikides ja mõnes neist kasutatakse UDL-i juba kõigis avalikes koolides. Ameerika uues haridusseaduses „Igaüks suudab olla edukas” soovitataksegi kõigil koolidel ja ülikoolidel ­UDL-i põhimõtetest õppida. UDL kuulub vabaainena õpetajaid ettevalmistavate õppeasutuste õppekavasse.

UDL-i löögirühma kuulub 40 USA üleriigilist haridusorganisatsiooni. Kuid UDL-i põhimõtteid võetakse eeskujuks ka Saksa- ja Prantsusmaal, Itaalias ja Kreekas, Indias, Jaapanis, Portugalis, Egiptuses, Keenias jm. Ainult Põhjamaad ei ole UDL-i vastu erilist huvi ilmutanud, sest seal on õppijakeskne õpe juba vana asi.

Osutamist väärib UDL-i keskuse üleriigilise keskuse veebileht, kus elavas mõttevahetuses osaleb üle kuue tuhande õpetaja ning on üle kahesaja vestlusrühma. Seal jagatakse omavahel elavalt UDL-i põhimõtete rakendamise muljeid ja kogemusi, pannakse üles uusi õppematerjale, näidatakse oma tundidest videosalvestisi jpm.

Eriliseks teeb UDL-i ka mittetulundusühing CAST, mis uurib UDL-i printsiipidele vastavaid õppemeetodeid ja töötab välja uusi, peamiselt arvutipõhiseid lahendusi. Tegelikult on UDL-i keskus CAST-i osa. CAST on teinud sedavõrd head tööd, et on saanud haridusministeeriumilt uuringutellimusi. Seejuures on CAST ja UDL mittetulundusühingud. Raha saavad nad projektidest ja annetustest. Kui otsida Eestis niisama laia haardega MTÜ-d, on see ilmselt kodanikualgatus Teeme Ära. Hariduse vallas meil midagi samaväärset vastu panna pole. Omanäoline Kool on ilmselt viimane suurem hariduslik kodanikualgatus Eestis, mille arenduskeskus tänaseni tegutseb. Enne sõda levisid Johannes Käisi ideed Soome. Aga tänapäeval? ­PISA-ga oleme maailma tipus, kuid maailmale õpetada pole meil midagi?

Konverentsi korraldajad palusid kindlasti ära märkida, et James Ba­s­hamit aitas Eestisse kutsuda BAFF – Baltic-American Freedom Foundation.