Õpetajakoolituses on praktikal alati olnud oluline koht, aga palju on ka küsimusi, millele otsitakse vastust.

Eneseväljenduseks kasutatav sõna ja/või tegu on ideaalis omavahel heas kooskõlas. Täpselt samamoodi seostuvad mis tahes kutsealal selle valdkonna teooria ja praktika. Õpetajakoolituses on praktikal alati olnud oluline koht, aga kui palju praktikat on piisav, kus praktika õppekavas peaks paiknema ning milline see täpselt peaks olema – neile küsimustele otsivad ülikoolid vastust mitmel moel. Vaadatakse välisriikide poole, ajalukku ning analüüsitakse praegust olukorda haridusmaastikul, aga otsustamisel seab mõistagi piiri raha ja inimressurss. Järgnevalt kahest heast kogemusest Tartu ülikooli eripedagoogika õppekavadel.

Õpetajakoolituse õppekavades peab pedagoogilist praktikat olema vähemalt kümme nädalat. Eripedagoogika ja logopeedia magistriõppekava eripedagoogika õppesuuna üliõpilased on lasteaedades ja koolides praktikal kokku 17 nädalat ja tulevased logopeedid teevad praktikat haridus- ja meditsiiniasutustes kokku 13 nädalat. See pakub võimaluse harjutada loengusaalis õpitut (õppija algtaseme hindamine, õpetuse/teraapia kavandamine, läbiviimine ja analüüs, nõustamine) mitmesuguste erivajadustega ja eri vanuses õppijatega tegeldes. Siit ka põhjus, miks eripedagoogiks ja logopeediks sobib ainult magistriharidusega inimene: erialaoskused bakalaureuseastme lõpuks veel välja ei kujune.

Tudengite praktikakogemused

8. märtsil toimus esmakordselt tudengite üritus pealkirjaga „Kogu ja jaga kogemusi 2017”, mille korraldasid eripedagoogika osakonna õppejõud ja eripedagoogika tudengite selts. Meeleolukaks kujunenud praktikaseminaril osales 53 eripedagoogika osakonnas õppivat tudengit. Siht oli tutvustada viimase kursuse tudengite praktikakogemusi noorematele ning anda võimalus arutleda praktika sisu üle õppejõududega.

Peamised teemad, mis rühmavestlustes esile tõusid, olid seotud praktika korralduse, mahu ning ajaga. Viimase kursuse tudengitele esitati küsimusi õppekoormuse pingelisuse kohta, st kas ja kuidas on võimalik ühitada õppimine, isiklik elu ja tööl käimine. Sooviti teada, millised asutused on praktikabaasiks ja kuidas on võimalik osaleda õppetööl ning teha praktikat väljaspool Tartut.

Üliõpilased korraldasid telemängu „Rooside sõda” formaadis võistluse ning toimus õnneloos, mille peaauhindadeks olid erialaliidud välja pannud kaks sügisel ilmunud logopeediaõpikut. Bakalaureuseastme tudengid nimetasid, et seminar oli abiks õppesuuna valikul (kas tulla õppima eripedagoogikat või logopeediat) magistrisse sisseastumisel. Nii tudengite kui ka õppejõudude tagasi­side oli eranditult tunnustav ning rahulolu sellest, et kokkutulnud said vabas õhkkonnas praktikaga seotud teemadel vestelda, suur. Tudengite praktikaseminar andis korraldajatele indu teha taolisi üritusi vähemalt kord aastas teistelgi teemadel. Kogunes hulk mõtteid õppekavade arendamiseks ja praktikajuhendajate koolitamiseks.

Õppimine koos praktikajuhendajatega

Eripedagoogika ja logopeedia magistriõppekaval käivad metoodikaainete õppejõud praktika käigus praktikantide tööd vaatlemas ning praktikant, asutusepoolne praktikajuhendaja ja õppejõud analüüsivad ühiselt vaadeldud õpetamis­situatsiooni. Sellisest koostöökogemusest saab olulist tagasisidet teoreetilisele ettevalmistusele, see on tugi praktikandile ja tunnustus tema otsesele juhendajale. Loengusaalis ei ole võimalik ette näha tegeliku elu kõiki olukordi, aga valmisolek ning enesekindlus mis tahes situatsioonis kohaselt reageerida peab õpingute lõpuks kujunema. Ehk siis sõnad ja teod olgu kooskõlas ning selleks on vaja asjaosalistel omavahel tihedalt suhelda.

Eripedagoogika õppesuuna praktikajuhendajatele toimus koolitus „Eripedagoogika praktikad kui koostöö” 16. märtsil ja 13. aprillil, logopeedia suuna praktikajuhendajaid ootame analoogsele koolitusele sügisel. Eripedagoogika praktikajuhendajad on eesrindlikud eripedagoogid ja õpetajad lasteaedades ja koolides, kus õpivad kas ainult erivajadustega lapsed või kaasatakse neid eakaaslaste hulka. Seekordse koolituse eesmärk oli analüüsida koostöös praktikajuhendajatega eripedagoogika praktika kvaliteeti, arendada praktikajuhendajate juhendamise ja tagasisidestamise oskusi ning laiendada nende teadmisi seoses erivajadustega õppijate käitumise kujundamisega. Koolitusel osales 30 praktikajuhendajat ja viis praktikaga seotud eripedagoogika õppejõudu, õhkkond oli üheaegselt rõõmsameelne ja töine.

Esimesel päeval arutasime praktika kohta saadud tagasisidet: millised küsimused on jõudnud õppejõududeni kas praktikante vaadeldes, lõpuseminaridelt või dokumentatsiooni kaudu. Seejärel said eri asutuste praktikajuhendajad oma kogemusi võrrelda ning teha ettepanekuid praktika korralduse, dokumentatsiooni ja hindamise kohta. Teise koolituspäeva peateemaks oli õppijate käitumise kujundamine grupi ja üksikisiku tasandil. Teema valiti seoses tudengite ja praktikajuhendajate murega, et on keeruline üheaegselt õpetada ainet ning seejuures arvestada iga indiviidi käitumise eripära ning juhtida gruppi. Käitumisprobleemiga lapsed kipuvad olema nn murelapsed väga paljudele haridustöötajatele, aga lektor Tõnu Jürjen andis alustuseks ülesande meenutada rõõmu, mida on pakkunud töö just niisuguse lapsega. Ja neid rõõme jagus: lapse siirus, tänu, pingutus ja õnnestumised. Eripedagoogika praktikajuhendajad oskavad seda kõike hinnata. Järgnevalt tuletasime meelde põhilised võimalused, mida saab iga päev ära teha, et lastel oleks lihtsam eelistada konteksti sobivat käitumist. Ideaalset käitumist ja selle suurepärast juhtimist tuleb üritada, aga seejuures suuta ka aktsepteerida, et inimesed (sh lapsed) sageli eksivad. Suurt huvi pakkus osalejatele käitumise tugikavaga seotu.

PRÕM!

Eesti riik, Euroopa sotsiaalfond ja SA Innove toetavad ajavahemikul 2015–2018 õpetajakoolituse praktikate arendamist (programmi lühend PRÕM, tegevus 8.5 „Õpetajakoolituse praktika arendamine”). See andis võimaluse kutsuda eripedagoogika õppekavade praktikaga seoses kaasa rääkima nii üliõpilasi kui ka praktikajuhendajaid.

Tudengid küsivad

Bakalaureuseastme üliõpilased, kellel enamik praktikaid alles ees, koondasid kokku küsimused, mida nad tahaksid esitada praktikajuhendajatele. Magistrant Moonika Haili esitas need koolituse kohvipausidel praktikajuhendajatele. Järgnevalt väike valik nii küsimustest kui ka vastustest.

Mis teeb praktikantide juhendamise meeldivaks?

See tõmbab mugavustsoonist välja, paneb tegutsema ja annab vaheldust ning uut energiat. Noor praktikant toob klassi elevust ja kui tudeng on tubli, on õpetajal palju kergem, sest ülesanded on omavahel jagatud. Magistriastme tudeng on ka tänuväärne partner eri õpetamisolukordade lahendamisel, koos arutades tekivad mõtted ja sageli leiame huvitavama lahenduse, kui see üksinda võimalik oleks.

Mida olete tudengitelt juhendamise käigus õppinud?

Üliõpilase jaoks pean pakkuma eeskuju, seega peab töö – tunni struktuur, võtete põhjendatud valik – olema väga heal tasemel. Saan uusi põnevaid mõtteid, töövõtteid, mille peale pole ise tulnud või mis on aastate jooksul ununenud. Praktikantidel on näiteks palju arvutiteadmisi ja võtteid, mida ma ise ei tea. Tudeng annab aimu, mis ülikoolis toimub – näiteks eesmärkide sõnastamine on palju muutunud võrreldes ajaga, mil ise õppisin. Veel on hea, et pärast tagasisidet saan teada, kas teen oma tööd ikka nii, nagu ülikoolis õpetatakse.

Mille ees on praktikantidel tavaliselt kõige suurem hirm?

Sagedasemad hirmud on, et äkki ei saa lastega kontakti, kardetakse ka lapsevanemaid. Hirmud sõltuvad kogemusest, näiteks avatud ülikooli tudeng, kes töötab koolis, kardab väikeste laste ette minna ja vastupidi. Sisulistest küsimustest on raske tegevuse/tunni eesmärgistamine ning konspektist „lahti laskmine”, kui lapsed ei tule planeerituga kaasa. Mõned tudengid kardavad „raskete lastega” toimetulekut, aga tegelikult saavad nad väga hästi hakkama. Ärevust tekitab ajaplaneerimine, kuidas valmistada igaks päevaks ette uued ja heal tasemel konspektid. Ja viimaks eripedagoogikale spetsiifiline hirm: kuidas arvestada eri tasemel ja tempos õppijatega, planeerida jõukohast tööd, kui lapsi veel hästi ei tunne.

Kuidas suhtuvad lapsed sellesse, et tundi annab / tegevust viib läbi praktikant, mitte oma õpetaja?

Üldiselt tekitab praktikant lastes elevust, pakub põnevust, vaheldust. Aga see oleneb väga praktikandist. Enamasti on lastel hirmus kahju, kui praktikandid lahkuvad, lapsed on ju väga vahetud ja annavad üsna objektiivse hinnangu. Aga on öeldud sedagi, et ei jõua ära oodata, millal nad juba ära lähevad ja jääb ainult oma õpetaja.

Milles tudengid praktika käigus tavaliselt kõige enam arenevad?

Areneb julgus klassi ees olla – alguses on nad hästi ärevad ja konspektis kinni, ei keskendu lastele ja pingutavad, et kõik planeeritu saaks ka tehtud. Õpivad abi andma, märkavad laste iseärasusi ja oskavad nendele reageerida, kohandama oma tegevust vastavalt lastele. Kõige suurem areng toimub praktikandi oma kõnes, korraldustes, sest praktika alguses tudeng räägib ja õpetab ja räägib, aga praktika lõpus on tudeng tasa ja lapsed õpivad. Osavus tuleb ka aja planeerimises.

Öelge üks hea nipp, kuidas praktika edukalt läbida!

Tuleb olla valmis selleks, et päevad venivad pikaks ja peab hakkama valmistama näiteks õppevahendeid. Edukad on tudengid, kes on koostöövalmis, suudavad pingutada, on avatud ja aktiivsed. Alati tasub küsida, kui midagi jääb segaseks, olla loominguline. Samas peavad olema head erialateadmised, sest praktikal korraga tudengit õpetada ja juhendada on väga raske. Nii et tudengil peaks vajadusel olema käepärast oma teooriakursuste materjal.

Küsimustele vastasid praktikajuhendajad Signe Tomson, Reet Rajamäe, Madli Vahtramäe, Mari-Liis Tolga, Malle Tolga, Kristi Simso, Kersti Tillo, Ester Berg, Kadri Truup, Kristi Virula ja Kristiina Kunto.