Mõtteid ja kogemusi võõrkeele õpetamisest ja õppimisest, sh eriti idiomaatikast kitsamas ja laiemas mõttes.

Uku Masing on öelnud: „Keeles avaldub ühe rahva meel.” Iga uue keelega omandab inimene uue „hinge”, iga keelkond on meelkond. Minu jaoks moodustab elava keele „hinge” laiem idiomaatika. See on ühele kultuurile ja rahvuse mõtteviisile iseloomulik keelekasutus, selle rahva mentaliteet.

Olen õpetanud inglise keelt üle viiekümne aasta, sh pikka aega Eesti teaduste akadeemias, ja andnud inglise keelt õppivatele eestlastele mh välja raamatu „Inglise meel inglise keeles. Keelenäiteid. English Mind as Revealed by the Language” (Eesti Keele Sihtasutus 2012), kus on sees 15 000 laiema idiomaatika väljendit, valik kogutud väljenditest (mis on muidugi väga väike osa võimalikust!). See ei ole sõnastik teatmeteose mõttes ega mõeldud algajale keeleõppijale. Põhjus, miks ei ole väljenditele lisatud eestikeelset tõlget, on selles, et siis suunduks lugeja tähelepanu emakeelele, mitte originaali idiomaatilisusele. Olgu avastamisrõõmu ka mõtleval lugejal! Tõlke lisamine on vajalik, kuid sellele peab eelnema võõrkeelse väljendi „tunnetamine”. Ning lõpuks (last but not least), isegi neid näiteid lihtsalt lugedes ja neisse süvenedes võib minu arvates tunnetada inglise keele „hinge” ning mõtlemisviisi.

Kitsam ja laiem idiomaatika

Minu teada ei tee keeleteadus vahet kitsama ja laiema idiomaatika (minu terminid) vahel. Kitsam idiomaatika on termin, mis tähistab idiomaatikat, millest saab aru iga emakeele kasutaja, ilma et see vajaks erilist selgitust, näiteks „kadus kui tina tuhka”, „pistis plehku”, „osutas karuteene”, „lasi jalga”, „torkas pähe”. Laiem idiomaatika ehk keele spetsiifiline fraseoloogia on aga tunnetatav üksnes võrreldavalt vastava mõistega mõnes võõrkeeles ja emakeele kasutaja ei pea iga väljendit oma keeles sugugi idiomaatiliseks. Otse neid väljendeid võõrkeelde tõlkida ei saa, tuleb välja nonsenss. Kitsam idiomaatika, mis on tavaliselt mõtte piltlik väljendus, jääb seejuures võõrkeele omandamisel väga hästi meelde, laiem idiomaatika aga vajab tahtlikku kinnitust, sest õppijal tekib tavaliselt küsimus, milleks seda üldse vaja on, saaks ju kasutada oma emakeele vastavat väljendit. Viimane tundub talle omasem ja ta ei saa aru, et see on teise arvates isegi arusaamatu.

Sageli kiputakse õpetama seda, mis on kõige kergem õpetajale. Sellest on suhteliselt vähe kasu õppijale, sest lihtsustatud lähenemisest lähtuv õpetus kaob kõige kergemini meelest. Niisiis, mis ei ole õpetajale kerge, on õppijale kasulik. Enamasti piirdubki õpetamine grammatikaga. See on tõepoolest oluline, sest sõnavara tuleb igal keeleõppijal ise ära õppida, ükskõik millisel meetodil. Õppija aga ei saa aru, miks ta ei valda ikka võõrkeelt täiel määral – sellepärast, et ta ei tunne võõrkeele spetsiifilist fraseoloogiat. Seda ongi kõige raskem õpetada, ometi on see äärmiselt oluline. Just selles eksitakse tavaliselt teadusliku stiili puhul, rääkimata kõnekeelest. Aastakümnete jooksul on mul sellega olnud palju probleeme, eriti teadusliku kirjanduse puhul, kuna töötasin teaduste akadeemias. Enamasti ei eksita sõnavara ja terminitega, vaid just spetsiifilises fraseoloogias. Arvatakse, et selle tundmine tuleb kogemustest, n-ö iseenesest. Aga ei pruugi tulla ja õppija ei tunnegi, et see on midagi erilist – erilisus tuleb välja ainult siis, kui sama ideed tõlgitakse võõrkeelde. Usun, et tuleviku filoloogia teadusena pühendubki keele spetsiifilise fraseoloogia valdkonnale.

Laiem idiomaatika hõlmab tohutu hulga kujundeid, koguni põhiosa kõnekeelest, selle tundmine on keeleoskuse tõeline näitaja. Sageli võib tõlkes moonduda või kaduma minna kogu mõte. Kahjuks on see pidev ja süvenev tendents tõlkeraamatute, filmide, igapäevaste välisuudiste puhul. Võib lõbustada end sellega, et püüda tõlkida etteloetu tagasi inglise keelde.

Pikemat aega välismaal elanud eestlased ei joo teed, vaid võtavad seda tassist, ei sõida laevaga Stockholmist Tallinna, vaid võtavad selleks paadi. Meie ei võta ei bussi, trammi, rongi ega lennukit, vaid ainult taksosid ja napsu. Venelastel inimesed ujuvad meres, aga laevad käivad. Eestlase enda jaoks tähele panema, selga panema ning inglase jaoks to take a bus, there is a bird in the tree küll idioomidena ei tundu. Inglane võiks meiega eesti keelt rääkides pahaaimamatult öelda, et ta maksab tähelepanu või paneb palitu endale peale, kui ta vastava võõrkeele idiomaatikaga tuttav ei ole. Nii et kui Jaan paneb mütsi pähe ehk pea sisse, mantli selja sisse, mõlemad saapad ühe jala sisse ja usub, et ta on enda nüüd soojalt riidesse pannud, tõmbab Johann saapad enda juurde, istutab mütsi pea peale ja sõidab kleitidesse, aga John kuhjab kõik need asjad lihtsalt endale peale, kuigi käib suvel aeg-ajalt ka paljastes jalgades. Huvitav, kelle omades?

Meil puudub täielikult sellekohane materjal õpetaja/õppija abistamiseks. See peab olema koostatud õppija emakeele alusel, sest ainult siis selgub õpitava keele spetsiifiline fraseoloogia. Meie keeleuurimise ja õpetamise korraldajad peaksid organiseerima sellise materjali kogumist.

Tänu morfoloogia primitiivsusele on inglise keele idiomaatika eriti rikas. Olen inglise keele ja kultuuriga pidevalt kokku puutudes tundnud rõõmu üha uute keeleliste väljendusvõimaluste ja nüansside avastamisest ning nautinud teravmeelseid võrdlusi ja inglaslikku peidetud huumorit. Eriti on see temaatika mind huvitanud viimase 30–40 aasta kestel, mil olen mitmesuguseid tekste lugedes ja BBC-d kuulates kirja pannud väljendeid just ainevallast, mida hakkasin nimetama laiemaks idiomaatikaks.

Nende väljendite kogumisel ja tutvustamisel on veel üks tagamõte. Juba Uku Masing arvas, et just kõrgkultuuride keeled kipuvad vaesestuma ja degenereeruma, sest nad nivelleeruvad teatud standardiks. See oht on muutunud eriti reaalseks tänapäevase arvutikasutajate põlvkonna sõnumipõhises suhtlemises, mis taandab elava kõnekeele pelgalt lakooniliseks infovahendajaks. Selles väljendavad kirjutaja hinnanguid parimal juhul mõned emotikonid. Keele võimalused on siiski suuremad.

Inglaslik peidetud huumor

Sõnavara ja grammatikareeglite kõrval tuleb eriti suurt tähelepanu pöörata ees- ja tagasõnade kasutamisele, aga ka eesti keelega võrreldes palju jäisemale sõnade järjekorrale. Laiem idiomaatika võib väljenduda nii fraasidena (he walked up and down the corridor – edasi-tagasi, mitte üles-alla; it sounds fine – see tundub tore, mitte ei kõla) kui ka üksikute sõnadena (to symphathize – kaasa tundma; to realize – mõistma; an idea – nii idee kui ka mõte (ja eriti see) jne jne). Oleme hädas selliste väljendite tõlkimisega nagu I am all right, I wonder, common sense. Olen kuulnud TV ja Klassikaraadio saadetes she went to the bedroom and changed tõlkeks, et ta läks magamistuppa ja muutus, et orkester mängis perioodilistel instrumentidel (period instruments – ajaloolised, vastava ajastu originaalpillid).

Tundub, et mida vanem on mõni elav keel, seda arenenum on selle laiem idiomaatika ehk selle keele spetsiifiline fraseoloogia, mis on orgaaniliselt antud keelele omane. Ilma selleta on keel nüansivaene, igav ja isikupäratu. Laiem idiomaatika on tihedalt seotud vastava maa olustiku eripäraga. Nii on Inglismaal küll klassid, nagu seda on kesk- ja kõrgklass, aga hariduselus tähistab class vaid algklassi või loengute seeriat, kursust – kooliklass on form. Ja kooli ei lõpetata (finish), vaid one leaves school and joins the University, where one reads, e.g. History, as an undergraduate (student on igasugune õppija) and one qualifies from one’s University.

Mis on inglasele tähtis

Võõrkeele õpetamise alguses tutvustatakse õpilastele selle maa lühiajalugu. Olulised on aga ka kombestik, rahva eripära ja tavade iseärasused. Kui meie soovime teretamisel tervist – „Tere!”, siis inglased soovivad „How-do-you-do”, mis on ka „tere”, mitte „kuidas te teete?”.

Meil on ikka oluline sisu, mitte nii väga vorm. Inglasele on tähtis rütm. Heaks näiteks on siin laste lorilaulud. Neid õpetatakse kõikidele lastele ja nende kohta on koostatud hulgaliselt raamatuid, mida inglased tsiteerivad sageli ka väljapääsmatute olukordade puhul. Sellega seoses oleks hea, kui õpilased oleksid tuttavad kuulsate raamatutega „Alice in Wonderland” ja ­„Through the Looking Glass”. Inglasele on väga tähtis viisakus ja lastele õpetatakse varakult sõnu „palun” ja „tänan”. Inglane ei pea õigeks rääkida teisega, kui ta ei ole ennast tutvustanud või teda ei ole tutvustatud. Lauda istudes tutvustab ta ennast võõrastele alati ise, mitte lihtsalt ei istu. Inglasele on tähtis omaette olek, linnas arvestatakse maja suurust mitte ruutmeetrite, vaid magamistubade arvu järgi. Inglasele on väga tähtis ka aed, selle olemasolu maja juures ja hoolitsetus.

Näidendite najal

Õpetades inglise keelt edasijõudnutele, leidsin, et väga otstarbekas on kasutada materjalina ingliskeelseid näidendeid, mis on ehitatud üles spetsiifilisele fraseoloogiale ja kus saab kuulda elava keele kõnekeelt. Pealegi on dialoogi tekst alati põnev, see aitab fraase meeles pidada ning on hea materjal ka intonatsiooni õpetamiseks. Viimane on äärmiselt oluline igasuguse teksti, ka näiteks kõne, referaadi või loengu valjusti ettekandmiseks. Minu juurde tuli kord üks inimene, kes oli üksinda õppinud inglise keele lugemist foneetilise transkriptsiooni järgi, mida ta sai sõnastikust. Ta oli väga imestunud, kui ütlesin, et see pole üldse inglise keel. Ma ei tea, kas ta suutis ümber õppida, see oleks tal kindlasti väga raske olnud. Õppigem ingliskeelset teksti ikka korrektselt lugema!

Näidendite kaudu jõudsin õpetada mitusada inimest, enamasti teadustöötajaid või aspirante, kes pidid kraadi saamiseks sooritama eksami ühes võõrkeeles. Seega oli tegemist edasijõudnud keeleõppijatega, mitte algajatega. Materjal esitati peast ilma abitekstideta, ka siis, kui esineti kutsutud sõpradele-kolleegidele. See nõudis häälduse ja intonatsiooni hoolikat korrigeerimist – keegi ei tahtnud ju olla naeruväärne. Lugesin alguses valitud näidendi (neid oli kokku ligi poolsada, eelistatult oli oluline hea ja rikas inglise keel, tihti klassika, nagu Oscar Wilde, George Bernard Shaw, Tennesse Williams, ­Agatha Christie, Edward Albee, Harold Pinter, T. S. Eliot, aga ka kaasaegsemad Alan Ayckbourn, Peter Shaffer, Tom Stoppard, Peter Ustinov) magnetofonilindile, et sellega saaks harjutada ja siis ka ennast kuulata. Inglise keele tõusva ja langeva intonatsiooni omandamisele kulus mõnikord terve nädal, sest see on ju nii erinev eestikeelsest intonatsioonist. Aga mitte kordagi ei kuulnud ma kurtmist, et harjutamine oleks tüütu, et ollakse tüdinud. Võin seda õpetamise viisi kolleegidele soojalt soovitada.

Kui legendaarne inglane ­Arthur Robert Hone, kelle eesti keele sõnavara oli väga suur, rääkis minu pedagoogist ja psühholoogist isa Eerik Jaanvärkiga, ei saanud viimane temast aru, sest intonatsioon oli võõras. Sama juhtus ühel inglise keele kursusel, kui üks muidu vägagi korralikult keelt oskav kolleeg pidi minu palvel üht teksti teistele ette lugema – temast ei saadud aru, sest intonatsioon oli eesti keelele omane.

Intonatsioon on äärmiselt tähtis ka teadlastele, kes esinevad välismaal ettekannetega. On esinenud juhtumeid, kus teadus­sessiooni on juhatama palutud inglise keelt emakeelena kõneleva teadlase puudumisel eestlane, sest tema intonatsioon on kõigile arusaadavam kui jaapanlase, hindu või prantslase oma.

Irene Tiivel

Nähtamatu idioot

Arvuti tõlgib õigesti nii lause üksikuid sõnu kui ka lihtsamaid sõnaühendeid, kuid nende kokkupanek võib probleeme tekitada. Google on tõlkinud „alati viin kõik asjad lõpuni” sõnahaaval inglise keelde ja saanud „vodka is always the end of all things”. Osalauseid masintõlkides võib kaduda terviku mõte: kõnekäänu „out of sight, out of mind” vasteks saame „mis silmist, see südamest” asemel nähtamatu idioot.