Õpetajate Leht pöördus Eesti füüsika seltsi füüsikaõpetajate osakonna poole palvega kirjutada koolide laboritest. Kuidas õpetajad näevad nende olukorda ja varustatust? Kui palju katseid tehakse ja kuidas see mõjutab õpilaste huvi? Ettepanek jõudis lõpuks allakirjutanu lauale – õpetajate tööpäevad on ju pikad. Mida siis kõigest sellest arvata?

 

Jah, demonstratsioonkatsed teevad füüsika põnevamaks ning kasvatavad õpilaste huvi selle vastu. Kindel on ka see, et looduse uurimine võiks käia praktilise tegevuse kaudu, mitte töövihikut täites. Edasi oleks lihtne nentida, et katsevahendid on kallid (jah, nii see on) ning tihti ei suuda koolid neid hankida (samuti õige). Ja lõpetada siis tõdemusega, et raha on juurde vaja.

Prooviks siiski veidi teistmoodi.

Tõenduspõhine teadmine ja arvamus

Meile teadaolevalt tegi viimase koolide katsevahenditega varustatuse uuringu TÜ koolifüüsika keskuse magistrant Ott Krikmann 2001. a (juhendaja Henn Voolaid). Magistritöö kokkuvõttes on öeldud: „Uurisime Eesti koolide füüsikakabineti olukorda riistvara seisukohalt. Andsime ülevaate eelnevatest uurimustest, mis on seotud riistvara uurimustega koolides. Leidsime, et koolide varustatus riistvaraga aastate jooksul ei ole paranenud ja on endiselt halb. Kabinettides puuduvad katsete tegemiseks vajalikud tarbed. Õpetajad jätavad katseid tegemata. On koole, kus ei tehta ühtegi katset riistvara puudumise tõttu. /…/ Füüsika kabinetti riistvara soetamiseks oleks vaja käivitada eraldi riiklik finantseerimisprogramm.”

Tuleb nõustuda ka 2017. aastal.

Tööst loeme ka: „Saadetud küsimustikest tuli tagasi 39. Nendest 2 olid vene koolist. Edaspidi me ei erista vene ja eesti koolide vastuseid. Küsimustiku mahukus on jätnud oma jälje ka vastustele. Nimelt on paljud vastajad valinud ja vastanud küsimustele, millele on lihtsam ja mugavam vastata. Aega nõudvamatele pole tihtipeale vastatud. Kaks kooli loobusid vastamast, sest neil puudusid praktiliselt igasugused vahendid.”

Tõsi, see ei ole kuigi esinduslik valim. Kas saaks paremini?

Kui miski Eesti hariduselus viimastel aastatel hästi edenenud on, siis kõikvõimalike uuringute tegemine. Aga sellel on äraspidine efekt – kontrollimatu küsitluste voog on koolid ja õpetajad lõpuni ära tüüdanud, nii et harva õnnestub saada rohkem, kui 10% õpetajate vastuseid.

Mis muud, kui tuleb arvata.

Täpsustatud hetkeolukord, silma järgi keskmistades

Meie arvamus silma järgi keskmistades põhineb kogemusel, mille oleme saanud füüsika, keemia ja bioloogia õpikodade programmi1 läbi viies ja otsesuhtlusest füüsikaõpetajatega. Circa saja kooli füüsikakabinettide külastamise kogemus kõlab lühidalt kokkuvõetuna järgnevalt.

Halvasti on läinud ENSV ajal soetatud katsevahenditega – kui neid ei ole veel ära visatud, siis ei ole need koolides üldiselt komplektsed või ei oska füüsikaõpetajad neid kasutada. Ja sellest on kahju, sest vananenud oleku ja väljanägemisega kraami kõrval said koolid tol ajal ka püsiväärtusega vahendeid, nagu vaakumpumbad, kõrgepingegeneraatorid või gaaslahenduslambid.

Mõned (põhiliselt) gümnaasiumid on leidnud raha füüsikakabinettide täielikuks sisustamiseks, viimati näiteks Tamme gümnaasium. Aga selliseid koole on siiski üksikuid (kinnitamata andmetel paarkümmend).

Mis puudutab riiklikku rahastamist, siis see on aineõppest pigem kaugenenud, näiteks üldjuhul ei rahasta riik isegi aine täiendkoolitusi. Ainedidaktika koolituste rahastamine on võimalik, kui see on seotud IKT-, eneseanalüüsioskuse, uurimispädevuse kasvu, õpilaste üldpädevuste kasvu või muu seesugusega.

Õpetaja kutsestandardis ei ole õppesisu valdamine kohustuslike kompetentsuste hulgas. Katsevahendite hankimisest rääkimata. Aga see on ainult pool lugu.

Võluvits?

Kas katsevahendite olemasolu või puudumine on üldse mõistlik telg või lähtepunkt füüsikahariduse probleemide ja väljakutsete sisuliseks arutamiseks?

Selle loo autorile ei ole teada ühtki katsevahendit, mis suudaks täita mõnd õppe-eesmärki, ilma et õpetaja selle enne „väärindaks” – looks konteksti, tekitaks sobiva õhkkonna, paneks õpilased katse tulemust ennustama ja kaasa mõtlema, seletaks ja seoks ülejäänud tunni materjaliga. Parimal juhul saab tühipaljas katsevahend pakkuda efektset trikki.

Katsevahendid (nagu näiteks ka IKT) on tööriistad, mitte asjad iseeneses. Ja sarnase tulemuse võib saavutada eri tööriistu kasutades.

On olemas suurepäraseid näiteid füüsikaõpetajatest, kes väga lihtsate vahenditega viivad läbi suurepäraseid tunde ning oma kogemust ka videotena levitavad.2 Selliseid videoid vaadates tundub, et vaja on „vaid” oma aine tundmist, entusiasmi ja leidlikkust … ja koostööd tööõpetuse õpetajaga. Loomulikult ei saa midagi teha päris ilma rahata, aga torujuppe, pabertaldrikuid, patareisid või elektrimootoreid suudab võimaldada iga kool, kui tal selleks vähegi tahtmist on. Ja eeskujud on ju olemas.

Seda enam, et internetis veebipoodidest vahendeid otsides on päris raske leida selliseid, mis päriselt töötaksid. Tihti tundub, et müüakse teise või kolmanda ringi koopiaid vahenditest, mida keegi anonüümne leidlik inimene kunagi kusagil kasutas ja millest siis vormiti katsevahendilaadne toode. Ja veebipoe pildi järgi on pea võimatu aru saada, kas asi töötab või mitte. Vahendile hinnangu andmiseks tuleks tellida proovieksemplar. Aga selline tegevus on kooli tasemel selgelt liiga kulukas.

Väga kallite ja kvaliteetsete katsevahenditega on lihtsam … aga veidrusi võib leida igas hinnaklassis. Ja ühelgi juhul ei pääse vajadusest asi tunnis ka õigesti „välja mängida”.

Lühidalt: rahalaev tundub peibutav idee hetkeni, kui see reaalselt kohale jõuab. Reaalsuses tähendab igasugune areng lisatööd ja juurdeõppimist. Ja ei ole üldse kindel, et tarvilik töö on väiksem, kui raha rohkem käes juhtub olema.

Maailm on muutunud

Vahekommentaariks. Öeldakse, et ideed on õhus. Seda võib täiendada ja öelda, et järjest rohkem õhus olevaid ideid jõuab ka internetti. Hüpe on toimunud viimase viie aasta jooksul – täna võib julgelt väita, et YouTube’is on ideid kõigi loodusainete õppekavades olevate teemade õpetamiseks, ei pea enam kõike ise välja mõtlema. On ainult kaks raskust.

• Kuidas õiged ideed õigel ajal üles leida?
• Hea idee on nagu muusikapala üleskirjutus – kõik on justkui olemas, aga ikkagi on vaja interpreeti, kes muusika elama paneks. Seda enam, et loodusteaduste õpetamisel kasutatavate ideede jaoks ei ole suudetud välja mõelda ühtset „noodikirja”, igaüks teeb nii, nagu oskab.

Sellest hoolimata on keeruline leida mõnd head põhjust, miks peaks jätkuvalt rõhuma kvantiteedile. Puudus on süstematiseeritud ja ühtlustatud sisust, kvaliteetsest toimetajatööst. Ja kokkuleppest, kuidas teha seda kõike nii, et õpetaja saaks interpreteerida, mitte ei peaks dešifreerima.

Küsisime sel kevadel füüsikaõpetajatelt, milliseid veebipõhiseid õppematerjalide keskkondi nad kasutavad. 72 vastanud õpetajast oskas vabavastuses vaid üks nimetada eKoolikotti ja ka see ei olnud „asjalike” kategoorias.

Heakene küll, aga milline on meie konstruktiivne sõnum?

Kogukond

Füüsikaõpetajate kogukonda kuulumine aitab kõiki, kes koolis füüsikat õpetavad. Kõige paremaid nippe annab kolleeg, kes sama teemaga rohkem vaeva näinud. Ka iseenda kogemuse jagamine on mõnus kogemus. Meiega võiksid võrgustuda kõigi loodusainete õpetajad. Meil on, mida üksteiselt õppida.

Koolitused

Kuidagi on vaja üle saada olukorrast, kus õpetajatel ei ole aega ega võimalust end erialaselt koolitada. Normaalne oleks aastas korra oma teadmiste pagasit uuendada … sest väga raske on seda teha igapäevatöö kõrvalt. TÜ koolifüüsika keskus töötab selle nimel, et meie pakutavad koolitused oleksid tõepoolest head ja kasulikud.

Veebipõhised materjalid

Eksperiment nimega füüsika e-õpik (http://õpik.füüsika.ee) on nüüd kestnud üle kümne aasta. Projekti vedajate jaoks ei ole see pelgalt paberõpikute veebiversioonide avaldamise koht. Proovime süstematiseerida, toimetada ja seeläbi taaskasutatavaks muuta ideid, parimaid kogemusi ja tunnis kasutatavaid materjale. Aga läheb veel aega.

Katsevahendite laenutus

Mitmeid kordi on arutatud katsevahendite komplektide laenutamise süsteemi loomist. Ei ole võimatu, et varsti proovime selle ka päriselt järele.

Maailmaparandamisest

Ilmselgelt kõik need neli komponenti – kogukond, koolitused, veebipõhised materjalid ja katsevahendite laenutus – täiendavad üksteist, olles teatud hüpoteetilise aineõpetajate tugisüsteemi osad.

Aeg-ajalt tundub, et tunneli lõpust paistab veidi valgust.

 

---

Viited

1. http://www.teaduskool.ut.ee/et/oppetoo/opikojad

2. Vaata näiteks Bruce Yeany videoid YouTube’is, viidatud ka füüsika e-õpikus: http://opik.fyysika.ee/index.php/slide/repository#/filter/title=Bruce%20Yeany

Kontaktid

EFS-i füüsikaõpetajate kogukonna esimees on Siim Oks (siim.oks@htg.tartu.ee).

TÜ koolifüüsika keskuse kontaktisik on Kaido Reivelt (kaido.reivelt@ut.ee).