Ugala teater mängib suvehooajal nii värskelt renoveeritud teatrimajas kui ka Vargamäe nõlvadel. Ugala suures saalis esietendub teatraalne fantaasiamaailm „Gogoli disko” ja „Kõrboja perenaine” naaseb teiseks hooajaks vaatajate ette.

Paavo Matsini romaan „Gogoli disko” võitis 2016. aastal nii Eesti kultuurkapitali kirjanduspreemia kui ka Euroopa Liidu kirjandusauhinna. 2. juunil jõuab see Ott Aardami lavastuses Baltikumi moodsaimale pöördlavale, kus publik ja näitlejad vahetavad pooled – publik paikneb pöördlaval ning etendus toimub nende ümber.

„Gogoli disko” tegevus leiab aset teistsuguses Viljandis, kus tuksub sõita sõjatrofeena sinna käima pandud tramm. Eestist on saanud Vene tsaaririigi osa, aga see ei paista kedagi väga häirivat. Riigikord ja raha ei oma enam suuremat tähtsust, mistõttu leitakse üles vanad head hobid: istutakse vaikselt suletud uste taga ja kuulatakse keelatud muusikat ning loetakse keelatud kirjandust. Mitte vastuhaku mõttes, vaid lihtsalt sellepärast, et meeldib. Kõik liiguks omasoodu, kui ei oleks Gogolit, kes tõuseb surnust üles, ja tõmbab kõik ootamatult käima.

Vargamäele jõuab juba teist aastat Vallo Kirsi lavastatud tundlik ja suurejooneline „Kõrboja perenaine”, milles on laval üle 30 näitleja. Teatrikriitik Margus Mikomägi sõnul on see klassikaline, ilma igasuguse vigurdamiseta teater, mis on samas mänguline selle sõna kõige paremas mõttes. Kõrb­oja naiste Anna, Eevi ja Madli loo aluseks on Tammsaare romaan „Kõrboja peremees” ning selle on Urmas Lennuk dramatiseerinud just Ugala teatri näitlejatele.

Urmas Lennuki käe all jõudis hiljaaegu Ugalas lavale ka teine Tammsaare lugu. Ugala renoveeritud maja väikese saali avalavastusena sündis „Tõe ja õiguse” esimesel osal põhinev „Vai-vai vaene Vargamäe”, muusikaline rännak läbi värvide, nalja ja pisarate, mis sobib lastele alates 7. eluaastast. Lavastuses läheb Vargamäe Pearu peast täitsa totakaks, kui tema uueks naabriks tuleb Andres koos Krõõdaga. Varem oli Pearu ikka nalja- ja nipsumees, rahamees ja muidumees. Uute naabrite tulek võtab aga vaese mehe päris võhmale. Suures hädas ei oska Pearu muud peale hakata, kui mõtleb välja ühe rumaluse teise järel.

Lavastuses jääb kõlama mõte: „Iga laps teab, ka kõige väiksem, et meie elupäevadel pole mingit mõtet, kui puudub armastus. Kallistage ja laske end kallistada. Siis ei lähe ilm hukka.”