Minu jaoks on „kehaline kasvatus” vana ja agressiivne termin ja mulle täitsa meeldib, et see asendatakse nimetusega „liikumisõpetus”. Loodan, et sellega muutub ka õppeaine sisu, mis annab õpilastele koolirõõmu juurde. Ennekõike sõltub see aga õpetajast.

Ma olin keskkoolis päris õnnelik, kui meie poiste kehkaõps ärimeheks hakkas ja jäime mõneks ajaks klassiõdedega sama õpetaja kamandada. Justnimelt kamandada, sest valdavalt sarnanesid meie kehkatunnid sundõppustega. Kõledas spordisaalis kajas see kamandamine ketside kriiksumise taustal päris kummituslikult.

Tüdrukute õps aga pakkus välja, et kui ma kossu mängida ei taha, võin selle asemel jõunurgas kangi ja hantleid tõsta. See oli meeldiv vaheldus juhendamata ja süsteemita pallimängule, kus pandi reeglid paika pikkuse ja jõu järgi ning osa tüüpe seisis platsil lihtsalt mõttetult paigal. Pealegi oli korvpall ala, mille eest ei pandud hindeid, seega puudus nõrgematel ja kohmakamatel igasugune motivatsioon kõva kummipalli põrgatada, sõrmi tagurpidi murda ja palliga aeg-ajalt piki pead saada. Hinded pandi kirja konkreetsete soorituste alusel – mitu korda lõuga tõmbad, kui kõrgele hüppad jne. Kindel see, et sain rauda tõstes oma käed palju tugevamaks kui kossuplatsil töllerdades.

Väljas meeldis mulle sprintida ja spurtida. Aga meil oli klassis üks sale ja sihvakas poiss, kes sai 60 ja saja meetri jooksus alati kahe. Ta jooksis lihtsalt nii aeglaselt, nagu oleks rühkinud pikka maad. Meie, ülejäänud, istusime raja ääres ja naersime selle üle, kuidas õpetaja andis venivillemile suuremeelselt kolmanda katse, aga tema jooksis ikka kahele. Tagantjärele mõtlen, et vähemalt rahuldavaks hindeks oleks piisanud, kui õpetaja oleks soovitanud tal jooksmiseks teine tehnika valida.

Aga ei, selle asemel pani ta venivillemile puuduliku kirja ja viskas meile jalgpalli – säh, kaptenid on see ja see, taguge tunni lõpuni. Kaptenid teadsid, keda valida, ja oleksid mõne selli parema meelega mansast välja jätnud. Hiljem sain aru, kust tuleb suhtumine, et jalgpall on mõttetu mäng, kus 22 tohmanit ajavad ühte palli taga.

Varem olid mul võimlemisveerandi jooksvateks hinneteks ühed ja viied segiläbi. Ühed seepärast, et ma ei julgenud rööbaspuudele minna, ja ka õpetaja arvas, et lihtsam on üks ära panna.

Kui poistele tuli uus õpetaja, näitas ta, et ka lühem mees saab hüppega palli pealt korvi panna. See innustas hüppamist harjutama. Kõige meeldivam oli aga, et uue õpetajaga kadus mul hirm rööbaspuude, kitse ja võimlemismattide ees. Ma ei olnud küll parim võimleja, aga nelja sain rööbaspuudel ikka kätte.