Neli viiendikku kõikidest inseneridest ja kaks kolmandikku IT-spetsialistidest tuleb Eestis Tallinna tehnikaülikooli seinte vahelt.

TTÜ-s on praegu neli teaduskonda ja Eesti mereakadeemia. Insenere koolitatakse nendest kolmes: inseneriteaduskonnas, nagu nimigi ütleb, infotehnoloogia teaduskonnas ja Eesti mereakadeemias. Ka loodusteaduskonnas on õppekava, mille lõpetajad saavad inseneridiplomi – maapõueressursside eriala. Majandusteaduskondki ei jää inseneriharidusest kõrvale – majandus- ja ettevõtlusõpe kuulub inseneride ja IT-spetsialistide õppe juurde.

TTÜ vastutus Eesti ühiskonna ees on seega päris suur ja seda mitte ainult insenerikoolituse kvaliteedi, vaid ka kvantiteedi aspektist. Õppeprorektor Jakob Kübarsepale meeldib oma sõnul tsiteerida lauset tööandjate manifestist, mis käib selle kohta, et insenere tuleb koolitada rohkem, kui neid tööturul vaja on – insenerid ees ja investeeringud järel. Prorektor tõdeb, et Eestisse ja ka Baltikumi on jäänud mitmed ettevõtted ehitamata, kuna pole piisavalt insenere, loodusteaduste ja IT-spetsialiste: „Omal ajal oli kõneks BMW suurtehase rajamine Eestisse – jäi ära. Ühel Põhja- ja Baltimaade tehnikaülikoolide seminaril küsiti TTÜ nõukogu saalis suurelt Rootsi IKT-ettevõttelt: ehitasite kaks suurt tehast, miks te ühte neist Baltikumi ei teinud? Vastus: teil ei ole piisavalt insenere – ühe tehase ehitasime Ungarisse, kus on matemaatikuid, insenere ja IT-spetsialiste lihtne vajalikul arvul leida, ja teise Brasiiliasse, ka seal pole reaalvaldkonna spetsialistidega probleemi. Sarnaseid näiteid on küll ja küll. Nii et tööandjate manifesti tõdemus „insenerid ees, investeeringud järel” on põhimõtteliselt õige. Soome poliitika oli selline pikka aega, et koolitada insenere rohkem, kui tööturul parajasti vaja. Peaaegu veerand kõrgkoolide lõpetanutest olid neil insenerivaldkonnas – mitte LTT (loodus-täppis-tehnikateadused) kokku, vaid ainult insenere. Kehtib põhimõte: et midagi uut käivitada, on vaja piisavas koguses mitte üksnes raha, vaid ka inimesi. Arendustöötajaid.”

Kõvad ja mitte nii kõvad erialad

Akadeemik Kübarsepa järgi on sotsiaalteaduslikud erialad muutunud varasemast mõnevõrra vähem populaarseks, vähemalt TTÜ-s: „Seitse-kaheksa aastat tagasi heideti meile sageli ette, et TTÜ seinte vahelt väljub rohkem nn pehmete erialade spetsialiste. LTT osa oli varem siiski üle poole, ligikaudu 55%, ülejäänud n-ö pehmed, aga praegu on kaks kolmandikku ikkagi n-ö kõvade reaalerialade lõpetajad. Kuigi ka need „pehmed” ei ole pehmed, lihtsad erialad. Inimestele on omane tulla mingite seisukohtadega lagedale, kontrollimata, kas need on õiged või valed. Konverentsidel ja seminaridel küsiti sageli saalist: miks te õpetate nii palju pehmeid erialasid? Minu vastus oli, et majandusteaduskond ei ole TTÜ-s midagi uut, see on meie ülikoolis juba aastast 1940. Praegu räägitakse palju interdistsiplinaarsusest. Võib ju küsida, milleks me õpetame õigust. Õigusõpe „sattus” TTÜ-sse kõrgharidusmaastiku konsolideerimise tulemusena, kui TTÜ-ga liitus Audentes. Nüüd on see leidnud oma koha ja saanud nii õppekavagruppide kvaliteedi kui ka teaduse hindamisel päris positiivse tagasi­side. Me ei dubleeri Tartu ülikooli. Oleme ajanud seda poliitikat, et TTÜ õigusõppel oleks oma spetsiifika – näiteks tehnoloogiaõigus üldisemalt. Ehituse valdkonnas on omad õigusega seotud küsimused, samuti IT-valdkonnas, nt küberkaitse jne. Õiguse valdkond on sama lai kui inseneeria – on keemia­insenerid, mehhaanikainsenerid, ehitusinsenerid, millel on suur ühisosa, aga ka suured erisused.

Et saada tipptasemel inseneriks, kulub vähemalt kaheksa kuni kümme aastat – nagu arstilgi, enne kui ta lubatakse inimesi iseseisvalt ravima. Igal juhul on pärast akadeemilist koolitust arstikarjääris väga oluline praktilise tegevuse kogemus. Samale loogikale on üles ehitatud insenerikutsete andmine: ülikoolilõpetaja saab esmakutse, aga et saada volitatud inseneriks, kel õigus olulistele dokumentidele alla kirjutada, kulub veel vähemalt kolm aastat praktilise erialase töö kogemust.”

Haritud insener leiab alati tööd

Insener üldiselt tööta ei jää, tööturg võtab kõik vastu. Pole just arvukalt juhtumeid, kus TTÜ lõpetanud oleksid tööta jäänud. Tööandjate poole pealt kuuldub pigem, et insenere ja IT-spetsialiste ei suudeta piisavalt koolitada.

Jakob Kübarsepp: „Eriti suur nõudlus meie lõpetanute järele on IT-valdkonnas. Isegi halduslepingus on kirjas: peame suurendama IT lõpetanute arvu. Aga see ei tähenda, et teistes insenerivaldkondades oleks nõudlus väiksem. Näiteks hiljuti ütles ettevõtja Tallinna tööstusettevõttest: otsime kahte mehaanikainseneri, pakuksime noortele 2200 eurot kuus palka, aga ei suuda leida. Pole küll teada, kas see näide on laiendatav kogu tööturule. Aga kui olin mehaanikateaduskonna dekaan, helistati mulle isegi koju. Mõni kõne on senini meeles: meil oleks vaja neli inseneri, pakume (see oli veel krooni aeg) 25 000 krooni kuus pluss auto- ja telefonikompensatsioon. Ei olnud võimalik vajalikul arvul värskeid lõpetajaid leida. Ettevõtted eelistavad just noori.

Ei ole saladus, et IT- ja insenerivaldkonna tudengid käivad paralleelselt õpingutega tööl, ja enamasti erialasel. Üks tüüpiline näide: bakalaureuseõppe tudeng töötab insenerina ABB-s. On näha, et inimene võtab oma tööd hingega, talle see meeldib. Iseenesest on situatsioon konfliktne, sest ülikooli seisukohast pole täiskohaga töö õpingute kõrval aktsepteeritav. See tekitab suurt väljalangust ja tulevikus probleeme ka noortele endale: kui diplom osutub oluliseks, siis seda pole. Tööl nõutakse palju, seal latti alla ei lasta, aga ega meie pea ülikoolina siis oma nõudlikkust kohendama vastavalt tööandja soovile.”

Huvi, motivatsioon, väljalangus

Gümnaasiumiõpilastel seisab silme ees juba väga lähedane ja reaalne väljavaade – saada hästitasustatud tööd. Põhikooli aegu tundub see veel suhteliselt kauge tulevikumuusika. Iga kõrgkooli, iga ülikooli huvitab, mis toimub üldhariduskoolis, ja huvitab isegi väga, sedastab Jakob Kübarsepp: „Üldiselt on gümnaasiumis juba hiljavõitu motiveerida inimesi õppima inseneri- või üldse reaalerialasid. Sellega tuleb tegelda põhikoolis, kus saab võtta laias laastus suuna reaalvaldkonnale, gümnaasiumis valik täpsustub, konkretiseerub. Õppeosakonna läbi viidud sisseastumistingimuste analüüsi tulemusena sama õppekavagrupi sarnastel erialadel teistes Eesti ülikoolides ja tehnikaülikoolis võin väita, et meie sisseastumistingimused on praegu kõige nõudlikumad. Meil on üsna vähe erialasid, kuhu võib pääseda õppima kitsa matemaatika riigieksami tulemusega. Inseneri- ega ka majandusteaduskonda ei pääse laia matemaatika riigieksami vähemalt riigi keskmisel tasemel soorituseta. Inseneriteaduskond, loodusteaduskond, IT-teaduskond, suurem osa majandusteaduskonnast – kõigis võetakse bakalaureuseõppesse laia matemaatika riigieksami baasil. Ja see latt on üsna kõrge. Aga sellegipoolest on väljalangus suur. Põhjuseks pole mitte niivõrd inimeste võimetus õppida, kuivõrd nõrk õpimotivatsioon ja vale erialavalik.”

Õppekavad peavad olema üliõpilaste jaoks atraktiivsed, see tõstab ka motivatsiooni. TTÜ-s viidi läbi kõrghariduse esimese astme õppekavade reform ja turundatakse vastuvõttu 2017. Uuendatud õppekavad on äratanud ka õppivate tudengite tähelepanu: juba soovitakse minna üle uuendatud õppekavadele, mis tekitab ülikoolile peavalu. Kergeid lahendusi siin ei ole. Õppekavade reformi üks eesmärk oligi mitte pakkuda inimestele kohe õppima tulles väga kitsast eriala, vaid anda võimalus otsustada ka hiljem, positsioneerudes ümber veel pärast esimest õppeaastat.

TTÜ õpetajakoolitus: inseneriharidus ja inseneripedagoogika

JK: „Õppejõudude suhtes peab olema nõudlik. Õppejõud, kellele tagasiside üliõpilastelt jätab paremat soovida, tuleb suunata ennast täiendama pedagoogikas. Õppejõudude õpetamisoskus on meie arengukavas oluline aspekt. Kõik õppejõud, eriti uued, peaksid ülikoolis läbima mingis mahus didaktika kursuse. Seda võimalust pakub inseneripedagoogika keskus. Õppekavu hindavad valdavalt välisülikoolidest tulnud inimesed ja üks asi, mida alati küsitakse: kuidas valite inimesi õppejõu ametisse ja mil moel toetate oma õppejõude nende professionaalses tegevuses? Kui ütleme, et meie inseneripedagoogika keskusel on pädevus pakkuda õpet mitte ainult tasemeõppe raames koostöös Tallinna ülikooliga (kutseõpetaja ühisõppekaval), vaid ka täienduskoolituse mõttes õppejõududele, on hindamiskomisjonid selle vastusega rahule jäänud. On ainult küsitud, kas osalemine inseneripedagoogika kursustel on vabatahtlik või suunatakse õppejõud sinna ennast täiendama. Senini on osalemine olnud vabatahtlik. Aga plaanime oma poliitikat muuta. Hea teadlane ei pruugi olla hea õppejõud.

Üliõpilaste rahulolu õpetusega peab suurenema. Me oleme rakendamas uut akadeemilise karjääri mudelit, mille juurde käib õppejõudude töösoorituse hindamine, sealhulgas tagasiside kaudu üliõpilastelt. Hariduse kvaliteedi töörühmade koondkokkuvõtted teaduskondade, õppekavade ja üksikute õppeainete kaupa sisaldavad ka tudengite arvamusi/ettepanekuid – mida teha, et õppe kvaliteeti parandada.”

Parendusvaldkondlikku: õppejõu keeleoskus

JK: „Tudengid avaldavad arvamust ka ingliskeelsetel õppekavadel õpetavate õppejõudude keeleoskuse kohta. 40% magistriõppekavadest on meil ingliskeelse õppega. Kui õppejõu keeleoskus vajab parandamist, siis oleks mõttekas õppida inglise keeles paremini hakkama saama. Isegi peaminister ja Euroopa Komisjoni oluliste ametikohtade täitjad peavad loomulikuks täiendada oma inglise keele oskust. Tudengite arvamust tuleb võtta iga akadeemilise töötaja puhul fookusesse iga-aastastel arengu- ja karjäärivestlustel – ja korralistel atesteerimistel, mis toimuvad kolme kuni viie aasta tagant, on võimalik vaadata, kas ja kuidas on õppejõud arenguvestluste tulemusi arvestades ennast täiendanud.

Need on õpetamise kvaliteedi kaks olulist aspekti lisaks erialateadmistele ja oskustele: õppejõu õpetamis- ja võõrkeeleoskus. Kummaski valdkonnas on ülikoolil kompetentsus, pakkudes nii keeleõpet kui ka (inseneri)pedagoogikat. Iseküsimus, kas see peaks olema kohustuslik või mitte.”

Rektori lemmiknäide: mobiiltelefon

Toote interdistsiplinaarsusest juttu tehes: TTÜ rektori lemmiknäide on mobiiltelefon. Inseneritöö osa on selles 25%, ülejäänud on disain ja turundus jne. Sest mida teha tootega, mida ei õnnestu müüa?