TÜ haridusteaduste instituudi magistriõppe esimese aasta tudeng ja Tartu Hansa kooli õpetaja Grete Evert uurib probleemseid lapsi maailma teaduseski uudse nurga alt: nende meeleolu muutumist nädalapäevade lõikes ja võrreldes mitteprobleemsete õpilastega.

„Milline on õpilasel nädala parim või halvim päev, seda ei pigista uurimusest veel kuidagi välja,” muheles Grete Evert, kui 5. mail Tartus toimunud Eesti sotsiaalpedagoogide üleriigilisest teaduskonverentsist osavõtjad teda ettekande järel pommitama asusid. „Võiks ju arvata, et toimib sinise esmaspäeva fenomen, aga ka see ei tulnud välja.”

Mis siis välja tuli?

„Uurimusest selgus, et probleemse käitumisega laste meeleolu on eri nädalapäevadel valdavalt madalam kui mitteprobleemsetel õpilastel,” vastas Evert. Statistiliselt oluliselt erineb hetkemeeleolu esmaspäeval, teisipäeval ja neljapäeval. Nimelt uuris Evert kolme põhikooli üheksandate klasside õpilaste hetke- ja ka tagasivaatavat meeleolu.

Alguses küsitles ta lapsi iga päev väikese ankeediga, kus tuli hinnata üheksapallisel skaalal konkreetse hetke meeleolu. Seejärel tuli meeleolu hinnata tagasivaatavalt: õpilased hindasid olnut nädal hiljem. Selgus, et tagasivaatavalt oli meeleolus oluline erinevus kõigil päevadel peale pühapäeva.

Nii nagu ei leidnud kinnitust sinise esmaspäeva teooria, ei näidanud uuring ka reedese päeva suurt kergendust enne nädalavahetust.

„Eelnevatest uurimustest on välja tulnud, et enamiku õpilaste jaoks on nädalalõpp pingelangus. Ees ootavad sotsiaalsed tegevused sõpradega. Aga kui oled tõrjutud, sul pole sõpru ega kodus häid suhteid, hindad oma tundeid reedel madalamalt,” sõnas Evert.

Noore uurija sõnul ei saa uurimust laiapõhjaliselt kasutada. Üldistavate järelduste tegemiseks on vaja suuremat valimit, tuleb uurida meeleolu muutumise põhjuseid ja ka seda, miks tagasivaatavalt hinnatakse oma meeleolu teistmoodi. Evertil ongi käsil alles ­uurimise esimene aste.

Ent niipalju oskab ta küll juba öelda: õpetajad peaksid teadma, et õpilase meeleolu muutub nädala lõikes. Sealt edasi saab liikuda igaühe meeleolu kõikumise põhjusteni.

Õpilaste nädalarütmi uurimisega tegi Evert algust bakalaureuseastmes, kui kirjutas psühholoogia kõrvaleriala lõpetamiseks seminaritööd meeleolu muutumisest. Edasi liikus ta oma lõputöös õpihuvi nädalarütmi uurimise juurde.

„Ma ei ole dubleerinud muu maailma uurimusi, probleemsete ja mitteprobleemsete laste meeleolu uurimine on alles üsna uus suund,” märkis Evert. Kasutades tugevuste ja raskuste küsimustikku, selekteeris ta välja probleemse ja piiripealse käitumise ning normaalse skooriga noored.

Ta on toetunud uuringule, milles uuriti täiskasvanute hinnanguid oma meeleolule nädala lõikes.

„Minu subjektiivne ja pooleldi teadusel põhinev arvamus laste meeleolu suhtes on, et probleemsetel lastel probleemid kuhjuvad,” sõnas Evert. „Kui neil on eakaaslastega suheldes muresid, võivad probleemid koolipäeva vältel kuhjuda ning õpihuvi ja meeleolu langeda. Sellega peab koolis arvestama. Väga palju oleneb õpetajast. On neid, kes pööravad õpilase meeleolule tähelepanu, räägivad ausalt enda tunnetest ja julgustavad õpilasi sama tegema.”