Tallinna Kopli arenduskeskus pakub linlastele kursusi, kus saab õppida igapäevaeluga seotud töid.

Kursused toimuvad Kopli ametikooli ruumides õhtuti, et inimesed saaksid seal pärast päevatööd osaleda. Enamik kursusi kestab neli-viis päeva, kokku 20 tundi. Õppida saab viltimist, kangastelgedel kudumist, keraamikat, õli- ja siidimaali, noa sepistamist, metallehete valmistamist jms. Hobiaednikele pakutakse aiakujunduse ning lilleseade lühikursust, maitse- ja ravimtaimede kasvatamise, püsililledega aiakujunduse kursust. Populaarsed on ka mööbli restaureerimine, värvimine, puidutöö, tööriistade teritamine jms. Elevust on avalikkuses tekitanud see, et kaks kursust – lihtsamad elektritööd ja lihtsamad torutööd – on mõeldud otseselt naistele. Kas tõesti tahavad naised neid õppida?

Naistele õpetab lihtsamaid elektritöid Kopli ametikooli kutseõpetaja Nikolai Šmukerov. Ta ütleb, et naised on alati elektritöid õppima tulnud, kusjuures põhiliselt eesti naised. Nad soovivad oma kodus ise lüliteid vahetada, harukarpe korda teha, automaatkaitsmeid kontrollida jms. Vene naised pole elektri- ja torutööde vastu seni huvi tundnud. Samas tuleb natuke põhjalikumatele elektritööde kursustele palju vene mehi. Kuid nemad ei tule koduste elektritööde pärast, vaid oma kvalifikatsiooni tõstma. Näiteks kinnisvarahooldajad, lukksepad jt tahavad õppida elektritööd, sest see tõstab nende turuhinda. Puhtalt elektrikuna on Tallinnas suhteliselt raske tööd leida. Näiteks mõnes Lasnamäel ehitatavas uues majas, kus Kopli ametikooli poisid praktikal käivad, töötavad ülekaalukalt Ukrainast, Valgevenest ja Poola tulnud elektrikud. Neid eelistatakse põhjusel, et nad lepivad väiksema palgaga.

Otsekui füüsikatunnis …

11. mail sai üheksa elektrihuvilist naist Kopli ametikoolis teist korda kokku, et õppida harukarbis juhtmete ühendamist, automaatkaitsmete ja releede paigaldamist, veksellülitite kasutamist jms. Õpetaja Nikolai Šmukerov näitas kõik ette ning selgitas, miks ta teeb just nii, nagu teeb. Lihtsad tööd, isegi natuke tikkimise moodi nokitsemine, mis naisi absoluutselt ei heidutanud. Kõike jälgiti suure huviga ja mõnd töölõiku filmiti nutitelefoniga. Ühtlasi oli naistel õpetaja Šmukerovile rohkesti küsimusi ja nii kujuneski välja dialoogiline õppeprotsess, mille poole kõik koolid ju püüdlevad. Paiguti meenutas kursus lihtsalt huvitavat füüsikatundi. Järgnevalt mõned näited õpetajale esitatud küsimustest.

Kui suur peab olema korteri peakaitse?

Naised küsisid, kas see peab olema võrdne korteri kõigi kaitsmete kogusummaga? Õpetaja vastas, et ei pea, sest kõik seadmed pole korraga kasutusel. Naised arvasid, et jõulude ajal siiski on. Köögis on oma kümme pistikupesa ja ükski pole kasutuseta. Kapsas soojas, kartul keemas, praad ahjus jne.

Õpetaja Šmukerov andis selle peale naistele ülesande arvutada välja, kui suur peab olema 9-korruselise maja peakaitse, kui majas on 144 korterit ja iga korteri pealüliti on 25 amprit. Vastus tuli üsna ruttu.

Miks peab korteris olema nii palju kaitsmeid?

Naised ütlesid, et vanasti oli korteril ainult üks kork ja kui selle välja viskas, siis panid nad sinna jämedama traadi. Õpetaja Šmukerov vastas, et kogu korter läks siis pimedaks ka, kui see üksainus kaitse välja viskas. Praegu on aga elektripliidil, mikrolaineahjul, pesumasinal, triikraual jne oma automaatkaitse. Kui ühega midagi juhtub, töötavad teised edasi.

Kui ohtlik on elekter?

Õpetaja Šmukerov võttis selle küsimuse peale 230-voldise juhtmeotsa ühte ja indikaatori teise kätte. Indikaatorilamp hakkas helendama. Õpetajal oli vool sees, kuid temaga ei juhtunud midagi, sest tal puudus ühendus maapinnaga. Kuid õpetaja märkis, et rohkem kui 400 volti talle ei meeldi. Siis tõi ta näiteks linnud kõrgepingeliini juhtmel, milles on 330 000 volti – nendega ei juhtu midagi, sest ühendust maapinnaga pole. Nii oli kõigile piltlikult selgeks tehtud, et elektritöid tehes on vaja kanda kummitallaga jalatseid ja hoiduda igasugusest kontaktist maapinnaga.

Mis on RVK?

RVK on rikkevoolukaitse, mis jälgib, kas juhtmete isolatsioon on terve ja pole elektrilöögi saamise ohtu. RVK on mõeldud eelkõige niiskete ruumide, nagu vannituba, köök, kelder, elektri jälgimiseks. Laelampidele pole vaja RVK-d panna, sest lae all on kuiv ja lampe keegi käega ei puutu, lisab õpetaja Šmukerov. Aga siin teadsid õpilased õpetajast rohkem. Nad ütlesid, et laelampe ju pestakse ning siis neid puudutatakse ja need on märjad ka.

Miks on osal kaablitel ainult kaks soont?

Õpetaja Šmukerov selgitab, et vahel kõlbab ka ainult kahe soonega kaabel. Näiteks plastikust korpusega laelampide puhul pole ohtu, et vool jookseks läbi inimese keha maasse, ja kolmandat soont maanduseks vaja ei ole. Seevastu metallkorpusega lampidel peab olema ka kolmas, maandusjuhe, küljes. Lülititele piisab kahesoonelisest kaablist. Šmukerov lisas, et Mustamäe, Õismäe ja Lasnamäe vanades korterites on kasutatud ainult kahesoonelisi alumiiniumkaableid, sest nende majade ehitamise ajal maandust ei nõutud. Nendes korterites pannakse praegu ka uusi pistikupesi kahesoonelise kaabliga. Kas Mustamäe korteris peab uus kaabel olema samuti alumiiniumist? Õpetaja vastab, et kui alumiiniumtraadi ristlõige on vähemalt 16 ruutmillimeetrit, siis võib seda kasutada. Ja andis jälle naistele füüsikaülesande: kui suur on sellise alumiiniumjuhtme läbimõõt? Vastuseks pakuti, et ligi 5 mm ehk väga jäme.

Kui tugevalt tuleb kruvid kinni keerata?

Kruvi tuleb kinni keerata jõuga kaks njuutonmeetrit, vastas õpetaja. See ajas kõiki naerma, kuid õpetaja soovitas neil osta dünamomeetriga kruvikeeraja. See näitab, kui kõvasti keerate, ja nii ei keera te seadmeid katki.

Kui pikalt peab juhtme­otsalt isolatsiooni maha võtma?

Lugege seadmete pealt, mida soovitatakse, vastas õpetaja. Näiteks automaatkaitsmetele on kirjutatud, et 12 mm on sobiv pikkus. Elektriarvestit ühendades peab olema 15 mm. Enamasti sobib 7 mm.

Miks lähevad pirnid vahel tumedaks?

Voolu pinge mõnes kohas vahel kõigub. Sülearvutil pole sellest lugu, sest tema trafo töötab 110–240-voldise elektriga ja annab alati välja seda pinget, mis sülearvutile vaja. Lauaarvutile ja televiisorile on vaja UPS panna.

Kuhu elekter korterist välja läheb?

Selliseid küsimusi, mida võiks nimetada loogika- ja filosoofiaküsimusteks, oli mitmeid. Kui elekter tuleb korterisse, kas ta läheb siis korterist välja ka? Kuhu ta läheb? Kas elektrijaama tagasi? Huvitav, et elekter tahab tagasi minna. Ta võiks ju seista ja oodata, kuni mul teda vaja on. Mis ta sellest saab, et tagasi läheb? Kui üks traat tuleb pistikupessa sisse, siis teine traat peab välja minema. Kas maanduse juhe peab samuti sisse ja välja minema? Miks tuleb ühefaasilise elektriga korterisse kolmesooniline kaabel? Kui korterisse tuleb ainult üks faas, kas siis on ainult üks juhe? Jne.

 

 

---

Pane kõrva taha!

Mõned nõuanded soovitas õpetaja Nikolai Šmukerov kindalt meelde jätta.

• Seinakontaktis tuleb faasijuhe ühendada alati parempoolse klemmiga.
• Pirnipesas peab faasijuhtme ühendama põhja-, mitte küljeklemmiga.
• Lülitisse ja seinakontakti peab faasijuhe tulema sisse alt.
• Kruvi tuleb kinni keerata jõuga kaks njuutonmeetrit.
• Niiskes ruumis peab elektrikilbis olema rikkevoolukaitse.
• Kaabli mitut soont ei tohi ühekorraga läbi lõigata, sest vool võib kogemata sees olla.