Columbia ülikooli professor, haridusjuhtimise ja -innovatsiooni uurija Thomas Hatch jagab Eesti haridussüsteemi aadressil kiidusõnu ja tunnustab riigi panust huviharidusse, aga leiab, et õpetaja staatusele tuleb meil senisest rohkem tähelepanu pöörata.

Mis teid Eesti puhul üllatab?

Haridusteaduse seisukohast on Eesti puhul üllatav, et teie haridussüsteem saavutab kõrgeid tulemusi, kuigi õpetajaamet ei ole väga populaarne ega kõrgesti tasustatav – erinevalt mõnest teisest PISA tippriigist nagu Soome ja Singapur. Aga teie õpetajad teevad väga head tööd, koolid peavad kinni riiklikust õppekavast, ühiskonnas on tugev sotsiaalne sidemete võrgustik.

Õpetaja staatusele tuleks siiski tähelepanu pöörata – olukorras, kus õpetajaskonna keskmine vanus kasvab ja noori pedagooge koolidesse ei tule. Samas ei näita statistika olulist vahet staažikate ja uute õpetajate töötulemuste vahel ning Eesti üldised PISA tulemused pigem paranevad. Ilmselt on siin mängus ka paljud muud tegurid.

Üllatav on ka, et kuigi süsteem töötab hästi, juurutatakse muudatusi: uuendatakse õppekava, muudetakse lõpueksamite vormi. Et lõpetaja peab eksami asemel esitama iseseisva uurimistöö, on oluline samm suunas, kuhu liiguvad ka paljud teised riigid.

Muljetavaldav on, et Eestis on praktiliselt kõigile lastele kättesaadav alusharidus alates pooleteise aasta vanusest ning avalikust eelarvest toetatav laiade võimalustega huviharidus – USA-s midagi sellist ei näe ning laste võimalused on paljud ebavõrdsemad.

Külastate PISA tippriike ja mahajääjaid. Kas PISA testid näitavad 21. sajandil endiselt midagi olulist?

PISA testid aitavad mõõta, kui hästi on haridussüsteem orienteeritud PISA mõõdetavatele väljunditele. Näiteks Norra on PISA-s üsna keskpäraste tulemustega, samas rahvatervise näitajad, eluiga, tööhõive, elu ja kooliga rahulolu on seal väga kõrgel tasemel. Nende koolisüsteem ei ole lihtsalt PISA-le suunatud.

Me oleme loonud süsteemi, kus ilma koolitunnistuseta on inimesel raske leida tööd, teenida elatist, soetada eluaset ja saada arstiabi. Nüüd peame looma koolikeskkonna, kus õpilased tunnevad end õnneliku ja võimestatuna leidma oma võimalused saada panustavaks ühiskonnaliikmeks.

Tulevikus ei pruugi siiski ka kooliharidus tagada edukat majanduslikku toimetulekut. Täiskasvanute täiendõpe peab tagama tööjõu vastavuse turunõudlusele – see on palju paindlikum, kiirem ja kulutõhusam kui püüded ennustada, mis eriala spetsialiste tulevikus vaja läheb. Samas on Singapur selles suhtes väga süstemaatiline ja püüab valmistada ette tööjõudu just majanduse tulevikuvajaduste jaoks.

Kas kool muutub 21. sajandil tundmatuseni?

Kool kui sotsiaalne institutsioon on ühiskonna teadvusse tugevasti juurdunud ja seda peame arvestama, kui räägime radikaalsetest muudatustest. Aga tehnoloogiline areng tuleb kooli ja kooli tulevad ka uued, tehnoloogiarikkas keskkonnas kasvanud õpetajad …

On üks peamine põhjus, miks seitsme- kuni kaheksateistaastased lapse ja noored tuuakse tööpäeviti kella kaheksast kolmeni kokku koolimajadesse, kus nad umbes kolmekümnestes gruppides viibivad täiskasvanute järelevalve all. See põhjus on kulutõhusus. Aga kui vanemad hakkavad töötama kodus, disainima ja valmistama unikaalseid asju omaenda 3D-printeritega, hakkavad lapsed võib-olla veetma hoopis pool päeva kodus vanemate kõrval oskusi omandades.

Kõigi nende muudatuste juures peame jälgima ja aru andma, mis suunas ühiskond areneb.

Mida öelda lapsele, kes ütleb, et ta ei taha koolis käia, vaid saada hoopis kuulsaks youtuber’iks?

Aga võib-olla ta saabki? Ja võib-olla teenib ta sellega rohkem kui ülikoolikraadiga? Peaasi, et see, mida ta teeb veebis, oleks sünnis ja ohutu. Praegused 18-aastased kasvasid üles videotega, mis oli üsna passiivne ajaviide. Praegused 12-aastased kasvavad iPadidega ja see on palju interaktiivsem. Nad teevad üksteisele õppevideoid kookide küpsetamisest ja käepaelte punumisest – täiesti arvestatav metakognitiivne tegevus.

Ma ei oska öelda, kas lapsed peaksid tingimata raamatuid lugema. Võimalusi selleks tuleb luua, aga ei saa öelda, et kes raamatuid ei loe, ei ole tulevases elus edukas. Ei saa öelda, et kooli edukaks lõpetamiseks on vaja tingimata lugeda pikki tekste; pikkade tekstide lugemine ning pikad arutlused kadusid klassiruumidest juba enne iPadide tulekut. Kui muretseme liigse ekraaniaja pärast, siis peaksime lastele pakkuma vähemalt sama haaravaid alternatiive. Siin saab jälle tunnustada Eesti huvihariduse süsteemi.

Mida öelda haridusuuenduse skeptikutele, kes nõuavad õpetaja autoriteedi taastamist, distsipliini, karmi tööd?

Küsiksin, kas nad ikka näevad, et see annab endiselt tulemusi. Igas ühiskonnas kaldub vanem põlvkond taga igatsema muistset kuldajastut. See on alati nii olnud ja on ka tulevikus.

THOMAS HATCH

Thomas Hatch on Columbia ülikooli professor, haridusjuhtimise ja -innovatsiooni uurija ning visionäär. Oma karjääri alustas Hatch Harvardis, kus uuris laste intellektuaalsete ja sotsiaalsete võimete arengut. Ta on osalenud haridusuuenduse projektides ning kirjutanud mitu raamatut. Tema viimati ilmunud raamat „Managing to Change: How Schools can Survive (and Sometimes Thrive) in Turbulent Times” (Teachers College Press, 2009) kirjeldab edukaid kooliarenduspraktikaid.

Praegu külastab Hatch 2015. aasta PISA uuringutulemuste põhjal edukaid haridusriike (sh Singapur, Eesti, Soome) ja võrdleb neis rakendatavat vähem edukate riikidega.

Mai lõpus astus ta TÜ haridusuuenduskeskuses üles ettekandega „Improvement or Innovation? Possibilities and Challenges for Educational Transformation”.