Vana hea „ohhoo” on täitsa unarusse jäänud – me imestame, imetleme, üllatume ja vaimustume üha rohkem inglise keeles, väljendades vastavaid tundmusi sõnaga wow.

Inglise keeles on too wow nii millegi sensatsioonilise kohta kasutatav nimisõna, tegusõna tähenduses ‘kedagi vaimustama, kellelegi muljet avaldama’ kui ka imestavat või imetlevat tunnustust avaldav hüüdsõna.

Meie keelepruuki on wow üle tulnud just viimasena, hüüdsõna ehk interjektsioonina. Ja sel moel on ta iseäranis armastatud muidugi kõnekeeles, sealhulgas kõnekeelsusse kalduvas seltskonna- ja kõmuajakirjanduses, kuhu ta harva ilmub oma saatjadaami hüüumärgita.

Need piinlikuvõitu pealkirjad pärinevadki kollasest meediast: „WOW! 90ndate supermodellid näevad ikka veel üliseksikad välja”, „WOW! Peeter ja Henrik bravuuritsesid laval”, „WOW! Beyonce poisipea on juba kadunud!”, „Madonna ütles pärast kontserti maha istudes: „Wow!””.

Eesti keeles on laialt levinud ka ingliskeelse wow hääldusmugand „vau”. Seegi väljendab hüüdsõnana imestust, imetlust, üllatust ja tunnustust (ja enamasti ikka asjade suhtes, millest täiearuline inimene pingutadeski vaimustuda ei oskaks). Näiteks: „Vau! Tanel Padar tahab saada Eesti Vabariigi esimeseks tätoveeringutega presidendiks!”, „Vau! Indrek Neivelt väisas teatrit triibulise daamiga”, „Vau! Ženja, mis sul seljas on?”.

Et wow ja „vau” on kollase ajakirjanduse nuputreialite meistritöödes ja üldises kõnekeeles nii massiliseks muutunud, tundubki kohane meenutada: on ka muid, eestikeelsemaid hüüd- ja teist liiki sõnu ja väljendeid, millega juba korduvalt nimetatud emotsioone edasi anda. Kas või toosama vana hea „ohhoo” (ehk „ohoo”). Ja veel „oh sa”, „äge”, „maru”, „vahva”, „isver”, „püha püss” ja nii edasi. Küll ja küll vaheldust nõmedatele ja äratrööbatud, pealegi inglispärastele wow’le ja „vaule”.

Õigekeelsussõnaraamatu järgi on „vau” esimene tähendus eesti keeles hoopis ‘paabulind’ (vrd saksa Pfau). Küll ma rõõmustan, kui kuulen ükspäev loomaaias imetlevat hüüatust: „Ohhoo, vau!”