Valged ööd on käes. Mis tähendab ühtlasi seda, et tähed on ajutiselt kadunud taevast. Kui, siis võib vahest näha vaid koidutäht Veenust – väidetavalt suudab asjatundja Veenuse üles leida ja teda jälgida isegi päevavalgel, kui vaatlustega hommikul varakult pihta hakkab. Aga teiselt poolt – ega see Veenus ole ka päris täht.

Vaikses lootuses

Kätte on jõudnud aeg pöörduda viimast korda selle lehe veergudel lugeja poole seoses Saaremaa muinasobservatooriumi temaatikaga. Vaikses lootuses, et ehk õnnestub lõpuks pälvida teadlaste ja asjaomaste n-ö institutsioonide tähelepanu – pidades silmas ajaloolasi, arheolooge, geolooge, astronoome, mereteadlasi, kultuuri, muinsuskaitse, turismi … edendajaid. Üldiselt on see vaikne lootus muidugi asjatu, kuigi megaliitkultuur öeldakse olevat kultuurrahva tingimatuid tunnuseid. Miks mitte vähemalt üritada tõsta oma rahvas omariikluse sajandaks sünnipäevaks kultuurrahvaste sekka? Kiviaegne observatoorium Saaremaal kuulub kahtlemata ühtse põhjaeuroopaliku megaliitkultuuri konteksti – kui põhjamaise tähetarkuse ja merekultuuri üks keskusi. Eestis asetub astraalreligiooni alane uurimistegevus kahjuks alternatiivajaloo teemavaldkonda, kuivõrd teadlaste arvates ei tohiks meil muinasobservatooriume üldse olla.

Aega hakkab väheks jääma. Üksinda ei löö sellele kõigele enam kuidagi vastu. Oleks kahju, kui pusleladumine jääks poolikuks. Asi nõuab siiski põhjalikku süvenemist ja uurimistööd. Ei ole päris nõnda, et tuleb keegi kohapeale, vaatab korraks oma kahtlustava teadlasepilguga ringi ja ongi selge, et jama majas – ei midagi tähelepanu väärivat. Geoloogide meelest ei pea selleks ometi hakkama Saaremaale sõitma, et võiks väita: 90% tõenäosusega on tegu puhtloodusliku loomeprotsessiga. Teatud ettekujutusvõimet eeldaks siiski ka üleinformeeritud asjatundjatelt. Kuidas olla Einstein öelnudki: kujutlusvõime on tähtsam kui teadmised, sest teadmised on piiratud. Mis võiks ju tähendada ka seda, et kuigi ettekujutus põhineb teadmistel, käib ta siiski terake eespool – et n-ö kivisse raiutud teadmised ei pääseks kujutlusvõimet pärssima. Kujutlusvõime aitas edasi muinasobservatooriumi rajajaid ja hea oleks, kui aitaks meidki, kes me üritame mõista oma eelkäijate tööd ja tegu.

Üks viisnurk

Üks kõige viimaseid leidusid Saaremaa looduses on tohutu suur ja täiesti korrapärane viisnurga kujund, mille sisse paigutub kogu muinasobservatooriumi kompleks (kõik need hulgalised kiviread ja kiviringid koos kivilaevaga, matusekoht ja tervistav allikas, võimalik muinassadam näib asetuvat parasjagu piiri peale) ja mille tipud moodustuvad kõige suurematest, kõige väljapaistvamatest kividest omaaegse põhja poole avaneva poolsaare tipus vastu Hiiumaad. Kõige lihtsam on seda tembeldada/tõlgendada soovmõtlemiseks. Aga nii on – kui vaadata õiges suunas, s.o ida-lääne suunas. Mis ongi pühakodades, s.o loomulikult ka laetutes pühapaikades kõige tähtsam suund.

Orienteeritud on see viisnurk täpselt ilmakaarte järgi. Kusjuures nii ida-lääne kui ka lõuna-põhja suund on võrdselt veidi nihkes – mis peaks avama võimaluse välja arvutada artefakti rajamisaeg, no vähemalt aastatuhande täpsusega. Kui keegi sooviks tõmmata läbi selle pentagrammi tippude kujuteldava (pool)ringi, saaks ta diameetriks vähemalt 1200 meetrit. Mis peaks olema suurim kiviring Euroopas.

Ühe suure kivi otsast olid omal ajal kergesti määratletavad nii ida-lääne kui ka lõuna-põhja suund ning ilmselt ka muud tähtsamad asimuudid. Ja kui seda metsa veel ees ei olnud, avanes sealt ühtlasi ülevaade kogu ­kivistruktuurist. Selle rajajates olid parimal võimalikul moel ühendunud kujutlusvõime ja teadmised/oskused. Viisnurk pole muide kaugeltki ainuke maagilise tähendusega geomeetriline kujund, mida annab suurte kivide (kokku on neid seitse) asetusest välja lugeda.

Koidutähe sümbol

Viisnurk on koidu-ehatähe Veenuse sümbol (akadi armastuse-, sõja- ja taevajumalanna Ištarit tähistas ehatäht, roomlaste armastusejumalanna Venust koidutäht). Algselt kajastaski viisnurk taevajumalannat. Viisnurkne täht on ilu ja täiuslikkuse sümbol (NB! kuldlõige), see väljendab jumalikku harmooniat, seostudes iidsetest aegadest emajumala ja püha naiselikkusega, erootika ja viljakusega.

Paganliku viljakusjumalanna viieharulist tähte näeme ka kodukihelkonnakiriku, Karja kiriku laes, kus ta on maalitud kooriruumi võlvide alla sümboolsele taevalaotusele kõige kaugemal lääne pool. Väljapaistvam on seal kõrgel üleval loomulikult koidutäht Kristus (vrd „Mina olen Taaveti juur ja sugu, särav koidutäht”; Ilm 22:16). Kristuse kaheksakand on otsene paralleel Mesopotaamia koidutähele. Kaheksaharuline täht on ülestõusmise sümbol.

Planeet Veenus joonistab taevalael väidetavalt/näiliselt iga nelja (või kaheksa) aastaga täiusliku tähtviisnurga. Ei tea, ei ole ise näinud ega oska seisukohta võtta. Aga kui nii on, siis pidi tähtviisnurga selline üllatav omapära jahmatama muistseid taevavaatlejaid. See on ka täpselt Karja kiriku lakke järele tehtud – ühe käetõmbega joonistatud viisnurk. Viisnurk taevas ja Saaremaa kivise pinna peal ja kodukirikus sümboolsel taevalaotusel … Nagu taevas, nõnda ka maa peal …

Veenuse kulgemisi

Inimkonna ajaloos möödusid pikad aastatuhanded tule ääres istudes, tähine laotus pea kohal. Siinkirjutaja ei väsi kordamast, et Mircea Eliade sõnul piisab juba ainuüksi tähistaeva vaatlemisest religioossete kujutelmade tekkeks. Kuud, tähti ja planeete tunti kui öö jumalaid. Muinasobservatoorium, öö jumalate tempel … Taevas oli algselt naiskolmainu taevas – Päikese, Kuu ja Koidutähe taevas. Muistses Mesopotaamias käsitati Kuud, Päikest ja Veenust (taevajumalanna Ištarit) tihtilugu kokkukuuluva kolmikuna. Ištar käibis tähenduses nii ‘naine’ kui ka ‘täht’. Ka muistsetele maiadele olnud kõige olulisem taevakeha Veenus. Saaremaa rahvaastronoomias öeldakse Veenuse kohta: „Eha- ehk koidutäht olla keikide teiste tähtede peamees” (Karja).

Iseloomulikult on Veenus meil vanim trükis ilmunud tähe nimi: Stahli sõnaraamatus, 1637: Öchtotecht / Koitotecht / Homickotecht. Se wallus Hao Tächt, ütleb Jeesus enda kohta (Jahni Awwaldaminne 22:16; Wastne Testament, Riia 1686). Se selge Koido Täht, ütleb Jeesus enda kohta (Johannese Salla-Asja Näitmisse ramat 22:16; Uus Testament, Reval 1715).

Mesopotaamias peeti väidetavalt Veenuse kulgemisi eriti endeliseks. Maiad pidasid väidetavalt halvaendelisteks Veenuse kiiri ja kartsid neid – ohtlik olnud just hommikuse Veenuse valgus. Enn Kasak kinnitab, et maiad tundsid Veenust ilmselt paremini kui ükski teine tsivilisatsioon: „Nad arvasid isegi, et see on tähtsam kui Päike, ja jälgisid tähelepanelikult Veenuse liikumist: iga 584 päeva järel jõuavad Maa ja Veenus tagasi oma endisesse kohta Päikese suhtes ja iga 2922 päeva järel jõuavad Maa, Veenus, Päike ja tähed tagasi samasse asendisse üksteise suhtes.” Viis Veenuse aastat võrdus kaheksa päikeseaastaga. 3114. aastal eKr alguse saanud ja 5125 aastat kestev Veenuse suur tsükkel lõppes 21. detsembril 2012, kui saabus käesoleva ajastu lõpp. Arvatavalt avanes siis kosmiline taeva­värav, et saaks sündida uus aeg. Kui Saaremaa kiviaegne observatoorium õnnestunuks viis aastat tagasi n-ö töökorda seada, võinuks seda taevavärava asja vahest ka kohapeal järele uurida.