Iga vähegi mõtlev inimene teab, et miski siin ilmas pole igavene – nii ka töökoht. Seetõttu ei peaks ka täiskasvanu kooliminekut kartma.

Üha enam koguvad populaarsust viisid, kuidas oma kutsetaset tõsta või siis täiesti uude valdkonda süveneda. Kõige lihtsam, aga ka optimaalsem ja vähem kulukas viis on pöörduda kutseõppe küsimustes meie kutsehariduskeskuste ehk ametikoolide poole. Üks tõusev suund on jätkuvalt õpipoisiõpe.

Haridus- ja teadusministeerium selgitab oma kodulehel, et õpipoisi- ehk töökohapõhine õpe on kutseõppe tasemeõppe vorm, kus ettevõttes või asutuses toimuva õppe osakaal on tavapärasest oluliselt suurem ja moodustab vähemalt kaks kolmandikku õppe mahust. Õpipoisiõpe toimub kutseõppeasutuse, õpilase ja tööandja koostöös. Õpitakse kutseõppe õppekava alusel. Õpilane täidab töökohas ettevõtte tööülesandeid, mis aitavad tal saavutada õppekavas kirjeldatud õpiväljundeid. Lisaks toimub õppetöö õppeasutuses.

Sesoonsus ja hõive

Valik on lai ning kutseharidust andvad õppeasutused väga erinevad. Nii leiame kutsekoolide nimestiku ühest otsast Elleri ja Georg Otsa muusikakoolid ning teisest suured kutsehariduskeskused, mis õpetavad välja spetsialiste moodsate tööpinkide taha. Räpina aianduskool asub seal kuskil vahepeal ning lähtuvalt õpetatavatest erialadest on ka õppekorraldus spetsiifiline. Selge on, et enamik sõnaga „aiandus” seostuvast toimub siis, kui temperatuur seda võimaldab, ja neid kuid ei ole meie laiuskraadil just palju.

Aianduskooli direktor Kalle Toom selgitas, et kui üldiselt on kutseõppeasutustes õpipoisiõppega hõlmatud umbes viis protsenti õppuritest, siis Räpinas jääb see protsent kolme ja viie vahele. „Sesoonsus mõjutab meid palju,” räägib Toom. „Kui vaadata kitsamalt aiandust, siis neile, kes töötavad kasvuhoonetes ehk katmikalal, on ilma mõju muidugi väiksem, kuid päris mõjuta ei ole see ikkagi.” Ka leiab koolijuht, et napib firmasid, kus praktikal käia ja hiljem ametisse asuda. Määrav tegur pole kliima, sest õpipoisiõpe toimub ka meist põhja pool Soomes, samuti aiandusalal ja päris edukalt.

Õpipoisiõpet rakendab kool praegu kahel õppekaval – nooremaedniku ning maastikuehitaja (osakutse haljas­alade hooldaja). Firmasid, kes on kaasatud õppesse, on kümne ringis. Laienemisperspektiivi direktori sõnul ei ole, üks-kaks kursust aasta kohta on igati optimaalne ja jõukohane.

Uusi õppijaid ja ka ettevõtteid juurde leida ei ole kuigi reaalne. „Kui tööturu seis on väga hea, tööhõive on kõrge, siis on õppida soovijaid vähem. Kui 2008.−2009. a oli majandussurutis, töötuse protsent läks üle kümne, siis kasvas ka kutsehariduses õppida soovijate arv. Aga kui tööhõive kasvab ja vabu töökohti on rohkem, siis eelistatakse minna tööle ja ettevalmistus pole enam nii oluline.”

Soodne võimalus

Aianduskooli maastikuehituse juht­õpetaja ning töökohapõhise õppe koordinaator Priit Karjane rääkis, et algselt tekkis kooli initsiatiivil väike grupp haljasalade hooldajaid juba 2015. aastal, kuid seda, kuidas õpipoisiõpet korraldada, on talle õpetanud elu ise.

Sessioon- ja töökohapõhise õppe inimesed on tema sõnul vanemad ja kogenenumad. „Paljud soovivad oma erialaoskusi täiendada, sest kutsealane kvalifikatsioon on seotud kasvõi riigihangete võitmisega. Teine seltskond on, kel jääb põhitööst aega üle. Aianduse ja maastikuehituse valdkond on just selline, kus saab omandatud oskusi kõrvaltegevuseks kasutada.”

„Õpipoisiõppes tuleb nõustada ka ettevõtjat selles, et tegemist on mõistliku ja soodsa võimalusega oma töötajate teadmisi-oskusi täiendada,” leiab Karjane. „Otseselt ei pea midagi kulutama, kui siis ainult juhendamine töökohas. Ka töötukassast on saabunud õpilasi, kes on eelnevate teadmisteta. Praktilised teadmised ja esimesed töövõtted saavad inimesed meie käest, vilumuse ja kogemuse aga juba töökohalt. Töökohapõhine ehk õpipoisiõpe on loodud ikka selleks, et inimene töökohal ka töötaks.”

Maailma otsas

Rena ja Marianne on maastikuehituse eriala õpipoisid, kes on Räpinas õpipoisiõppes juba teisel ringil. Kõigepealt omandasid nad nooremaedniku kutse ja nüüd täiendavad end haljasalade hoolduse alal. Et nõndaviisi õppida saab, luges Rena Maalehest, Marianne kuulis aga töötukassast. Eelnevalt oli ta läbinud floristikursused ning töötanud ka puukoolis. „Töötukassa seda otseselt ei vahendanud, kuid nad korraldasid Räpina aianduskooli infotunni, kus kooli esindajad õppimisvõimalusi tutvustasid,” meenutas Marianne. „Mulle öeldi, et see võiks mind huvitada.”

Mõlemad naised elavad, töötavad ja käivad praktikal Tallinnas. Kooli sõidavad nad Tartu kaudu bussiga. Paljud nende sõbrad arvavad, et Räpina on kuskil maailma otsas, kuid teadjamad ja kolleegid teavad hästi, kui kõrge on aianduskooli tase. „Õpipoisi eelis on, et sõiduraha maksatakse kinni,” teatavad naised. Tasutud on ka lõuna- ja hommikusöök ja elamine kooli ühiselamus on soodne. „Räpina on ilus koht, siia tasub tulla,” ütlevad nad.

„Kui omandasin aednikukutse, mis on väga hooajaline, tekkis mõte midagi veel juurde õppida,” selgitas Marianne. „Haljastusega saab tänapäeval tegelda aasta ringi ja ka siseruumides. Seda kasutatakse näiteks kaubanduskeskustes ja muudes suuremates avalikes ruumides. Õpime seda lausa lisaainena,” räägivad Rena ja Marianne.

Täitsa teine teema

Nii Rena kui ka Marianne eelmised töökohad olid tubased ja eeldasid põhiliselt kontoris viibimist. Mõlemad on pakutud ainetega väga rahul, sest lisaks käsitööoskustele õpitakse tundma ka elusloodust, keskkonnakaitset ja keskkonnakaitsealast seadusandlust, millega haljastuses kokku puutub.

Ümmarguselt tuleb kohal käia kord kuus ning õppeperiood kestab haljastuse erialal üheksa kuud. Märtsi alul alustati ja septembriks peaks õppekava olema läbitud.

Naiste sõnul mõtlevad paljud, et see töö, mida nad parajasti teevad on ainumõeldav, kuid tasub vastu võtta uusi väljakutseid ja proovida midagi hoopis uut. Täiskasvanud inimene ei peaks kartma minna kooli tagasi.

Õpipoisiõpe võib näida ideaalsena – on ju nii haridus kui ka töökoht ulatanud teineteisele käe. Kõik sõltub aga sellest, millisest perspektiivist vaadata. Hästi sobib see noorele, kes saab ühitada kogemuse ja teadmise, mis aitab teda edaspidi töökohaotsingutel. Ka ettevõtjale saab vajadusi arvestades töötaja ette valmistada ning riik tasub väljaõppe eest, kuid paraku tuleb see ühitada äriplaaniga. „Õpipoisiõpe vajab traditsioone,” leiab Kalle Toom.

Priit Karjane arvas, et mingis mõttes on õpipoisiõpe unustatud vana: ka nõukaajal saatsid sovhoosid ja kolhoosid oma stipendiaate kutsekoolidesse õppima. Olgu siis agronoomia või masinaehituse alal, nii tagati asutusse töötaja. „Kõik nõukaajal olnu ei pruugi kasutu olla.” Ka Saksamaal on tema sõnul sel alal häid kogemusi ette näidata.