Kõige rohkem kaebavad igavuse üle nürid ja igavad inimesed. Kuna neil endil on huvisid vähe, pole nad ka ise huvitavad.

„Igavus käib sinuga ühes,” tavatses öelda minu ema, kui kurtsin igavuse üle.

Norra filosoof Lars Svendsen on kirjutanud huvitava raamatu „Igavuse filosoofia”.

„Igavus võib olla pikaajalise lodevuse harjumus,” kirjutab James Stenson oma raamatus „Valmistudes teismeeaks. Juhised lapsevanematele”. Lodevus on iseloomulik elule, mis on keskendunud kehalise mugavuse ja vaimu jõudeolekule. Kõige rohkem kaebavad igavuse üle nürid ja igavad inimesed. Kuna neil endil on huvisid vähe, pole nad ka ise huvitavad.

Igavleda võib mitmel moel. Milan Kundera näiteks tegi vahet kolme tüüpi igavusel:

• passiivne igavus, kui haigutatakse huvitult;
• aktiivne igavus, kui andutakse hobile;
• mässav igavus, kui lõhutakse vitriine.

Martin Doehlemann eristab nelja tüüpi igavust:

• situatsiooniigavus, kui näiteks oodatakse kedagi, istutakse loengus või rongis − igavus väljendub haigutamises, toolil nihelemises, käte ja jalgade sirutamises jms;
• küllastumuse igavus, kui midagi saadakse liiga palju ning kõik muutub banaalseks;
• eksistentsiaalne igavus, kui hing on tühi ja sisuta ning maailm pöörleb tühikäigul. (Sügav eksistentsiaalne igavus on väljendusvaene. Kui igavus on suur, jõuab inimene paratamatult eksistentsiaalse piirisituatsioonini);
• loov igavus, mida iseloomustab mitte sisu, vaid tulemus, st sund teha midagi uut.

Tegelikkuses võivad need tüübid ka mõneti kattuda.

Kui situatsiooniigavus ja küllastumuse igavus on kas kogemuse vaesuse seisund või kogemuse liigsuse tulemus, siis eksistentsiaalset igavust tuleb mõista kui kogemise nappust. Me püüame seda igavust ületada aina uuemate ja tugevamate elamuste kuhjamise abil, selle asemel et lubada endale kogemiseks aega. Kõik uus saab aga ruttu rutiiniks ning siis saabubki tülpimus uudistest, mis on kogu aeg üks ja seesama ja tülpimus kogemusest, kus kõik on nii väljakannatamatult üks ja seesama.

„Oma põhiolemuselt on igavus puuduolek, isikliku tähenduse puudumine. Inimene on olevus, kes sõltub tähendusest,” kirjutab Lars Svendsen.

Vähemalt ühe põhjusena, miks igavus just tänapäeval nii valdavaks on saanud, näeb Svendsen isikliku tähenduse kadumist igapäevases kogemuses. See on seotud jõudeaja tekkimisega. Oma ihade rahuldamisest ei piisa eksistentsiaalseks tasakaalutundeks. Kinnitust sellele, et ihale keskendunud elukorraldus on igavusega tihedalt seotud, näeb Svendsen meelelahutuse ja elamusjanu pidevas esilolekus ühiskonnas.

Igavus on kui ebameeldivustunne, mis viitab sellele, et vajadus tähenduse järele on rahuldamata. Me ei suuda sisutult elada, meie elu tuleb täita ühe või teistsuguse sisuga. Sisutus on igav. Tähendus, mille poole enamik inimesi püüdleb, on eneseteostus kui selline.

„Inimhing, mis leiab pidevalt rakendust, ei vanane kunagi,” kirjutab James Stenson „Oma vaimu tugevdamine on niivõrd oluline, et selleks lihtsalt tuleb aega võtta, nii nagu sa võtad aega kehalisteks harjutusteks ja sõpradega vestlemiseks. Kõigil neil juhtudel investeerid sa oma aega hästi, sest aeg on taastumatu ressurss.”

Igavuse uurimine

Po Bronson ja Ashley Merryman tutvustavad igavusega seotud uurimusi raamatus „Kasvatamishirm”. Üks käibivaid teooriaid ütleb, et teismelised hakkavad joomise ja seksiga tegelema peamiselt sellepärast, et neil on palju järelevalveta vaba aega. Neil on igav ja nad ei tea, mida muud teha võiks. Linda Caldwelli uurimus kinnitab seda.

Igavlemine ja tüdimus hakkavad pead tõstma seitsmenda klassi paiku ning kuni 12. klassi lõpuni läheb asi üha hullemaks. Nende aastate jooksul langeb tasapisi sisemine motiveeritus. Igavus ei paina ainult neid lapsi, kellel on palju vaba aega. Ka väga aktiivsed lapsed võivad tüdimust tunda, ja seda kahel põhjusel. Neil puudub sisemine motivatsioon, sest nad harrastavad tegevusi vaid sellepärast, et nende vanemad on nad sinna registreerinud. Teiseks, nad on harjunud, et vanemad nende vaba aja täidavad, ega tea, kuidas seda ise teha.

„Mida kontrollivam on lapsevanem, seda suurema tõenäosusega hakkab laps tundma tüdimust ja igavust,” selgitab Caldwell.

Igavuse tõrjumine

Linda Caldwell töötas seitsmenda klassi õpilastele välja spetsiaalse programmi „Time Wise”, mis kestis kuus nädalat ja mida õpetati sügissemestril üheksas Pennsylvania eri maapiirkondadest valitud keskkoolis. Programmis osales ühtekokku 600 last. Õpetajatele tehti koolitusi, kuidas õpetada lapsi mitte igavlema. Sellel suurepärasel kursusel polnud aga pikemaajalist mõju. Lapsed said kursust läbides küll motivatsioonilaengu, kuid kevadel ei erinenud nende tulemused kursusel mitteosalenud laste tulemustest. Miks? Kas on võimalik, et teismelised on lihtsalt neuroloogiliselt igavlemisele vastuvõtlikumad?

California Los Angelese ülikooli neuroteadlase Adriana Galvani töö annab põhjuse just seda järeldada. Inimese keskajus paikneb nn tasukeskus, kus asub ventraalne regmentaalne ala (VTA), mis aktiveerub dopamiini mõjul iga kord, kui peame midagi põnevaks, huvitavaks või meeldivaks. Teismeliste aju ei suuda tunda mõnu niisuguste asjade tegemisest, mis on ainult veidi või keskmiselt meeldivad. Galvani eksperimendis lasi ta lastel, teismelistel ja täiskasvanutel MRT-ajuskanneri sees piraat­videomängu mängida nii, et nende pea oli liikumatult fikseeritud. Käsivarred olid nuppude vajutamiseks vabad. Iga eduka tegevusega võitsid nad veidi kulda – ekraanil välgatas kas üksik kuldmünt, väike mündivirn või suur kuhi kuldmünte.

Väikestes lastes tekitas igasugune premeerimine põnevust. Nende aju tasukeskus aktiveerus ühepalju võidetud kulla kogusest olenemata. Täiskasvanute tasukeskus lõi helenduma vastavalt tasu suurusele: üks münt − väike mõnureaktsioon; suur kuhi − suur mõnureaktsioon.

Teismeliste aju tasukeskus väikese või keskmise preemia peale ei aktiveerunud − nende VTA aktiivusus langes koguni allapoole, nagu oleksid nad rusutud. Ainult suure kullahunniku peale lõi tasukeskus võimsalt helendama, signaliseerides suuremat aktiivsust kui lastel ja täiskasvanutel eales tekkis.

Galvan märkis, et teismelise aju reaktsioonikõver on põhimõtteliselt samasugune nagu pikaajalisel mõnu­ainete tarvitajal. Nende tasukeskust väikesed doosid enam ei stimuleeri − nad vajavad naudingu saamiseks suurt annust.

Galvan nägi teismeliste ajus veel midagi. Samal hetkel, kui teismelised kogesid emotsionaalselt laetud põnevust, vähenes nende aju võime riski hinnata ja tagajärgi ette näha.

Abstraktsetes olukordades suudavad teismelised riske hinnata sama hästi kui täiskasvanud, kuid reaalsetes elu­situatsioonides trumpab tasukeskus selle ratsionaalse ajuosa üle.

Riskikäitumine

Kõigi noorukite kohta see siiski ei kehti. Galvan lasi katseisikutel täita küsimustiku, mis hindas, kui sageli nad harrastavad riskikäitumist. Ta küsis ka, kas teatud riskikäitumised − enda täisjoomine, linnas vandaalitsemine jms − tunduvad vahvad või on üksnes ohtlikud. Neil, kelle arvates riskikäitumine tundus vahva, olid ka aju tasukeskuse signaaltipud kõrgemad, kui nad piraatvideomängus kullahunniku võitsid.

Neuroteaduse haru, mis uurib riskikäitumist, on äärmiselt arenenud uurimisvaldkond, ent see ei paku kuigi palju lahendusi. „Mõned teismelised on loomupäraselt riskialtid, ja kogu lugu,” kirjutavad Bronson ja Merryman.

Neuroloogiliselt hõlmab riskile vastuvõtlikkuse süsteem aju dopamiiniretseptorite tiheduse vähenemist, mis muudab teismelised võimetuks nautima väikest tasu ning annab samal ajal tõuke oksütotsiiniretseptoritele, mis paneb nad ülimal määral kaaslaste arvamuse järgi häälestuma. Sõpradest ümbritsetuna riskivad nad rumalalt lihtsalt põnevuse pärast.

Ometi on nii, et teismelised on vaid mõnikord suured riskivõtjad. On palju riske, mis kohutavad teismelisi rohkem kui täiskasvanuid. Näiteks tüdruku tantsule palumise ja korvi saamise risk. „Paljudel juhtudel muudab häbisse jäämise hirm nad tõelisteks titadeks,”nendivad autorid.

Seeria eksperimente kajastas seda kahestumist täiuslikult. Abigail Baird skaneeris teismeliste aju ja palus neid samal ajal otsustada, kas teatud ideed on head või halvad. Head ideed olid tavalised − kala söömine, koeraga jalutamine –, halvad olid aga võikad − lambipirni hammustamine, prussaka söömine, juuste põlemapanek, katuselt alla hüppamine, haidega koos ujumine jms. Kui täiskasvanud seda testi tegid, vastasid nad enam-vähem silmapilkselt. Halbade ideede suhtes tundsid nad instinktiivselt kehalist tülgastust. Häiritust ja ohtu signaliseerivad ajuosad helendusid automaatselt. Teismelistel võttis vastamine kauem aega. Nende ajuskaneering ei näidanud automaatset reaktsiooni ega ka häiritust või ebamugavust. Neil puudusid varasemad elulised kogemused, millest õppust võtta, ja nad kaalusid valikut aju tunnetuslikes osades arupidavalt.

„15-aastase aju on just niisugune – kartmatu katuselt alla hüppama, kuid surmani kohkunud võimalusest, et kellelegi võiks teatavaks saada, et talle meeldib Nickelback,” kirjutab Baird.