Digitaalne trükitehnika on viinud hinnad alla ja koolidki võiksid praegusest rohkem trükikoja kasutamisele mõtelda.

Oleme harjunud, et õppematerjalide ja raamatute trükkimine on jõukohane vaid suurtele kirjastustele ja väga rikastele inimestele. Tegelikult on see aeg möödas. Digitaalse trükimasinaga trükikojas saavad endale raamatu trükkimist lubada ka õpilased, üliõpilased, õpetajad jt. Lisaks soodsale hinnale on digitrükk väga paindlik ning säästab loodust.

Digitaalne trükimasin on sisuliselt printer, ent väga hea kvaliteediga. Maksab see koos raamatuköite liiniga poole miljoni euro ringis, ent selle kasutamine on efektiivne ja trükise hind kujuneb seetõttu soodne. Kui trükitakse täiesti uuest teosest üksainus eksemplar, siis tuleb see kõigest kolm-neli korda kallim kui tuhandese tiraažiga raamatu üks eksemplar. Alates kümnest eksemplarist hind juba võrdsustub. Kui aga trükitakse koopia mõnest varem ilmunud raamatust, siis on üksik­eksemplari hind pea sama, mis suure tiraaži üksikeksemplaril.

Tänu sellele oleme hakanud nägema kummalist olukorda: inimesed lasevadki trükkida oma raamatust üheainsa eksemplari! Trükikoja Dipri omanik Andrus Reinsoo märgib, et juba mitu gümnasisti on andnud neile omakirjutatud romaani käsikirja, et see ühes eksemplaris raamatuna välja trükitaks. See on odav ja rohkem pole esialgu vajagi. Kooliõpilased on lasknud Dipri trükikojas teha oma fotodest albumeid ühesainsas eksemplaris. Kunstiakadeemia üliõpilased koostavad oma moeloomingu portfoolioid ja trükivad neid ainult paaris-kolmes eksemplaris.

Töölehed töövihikuks

Andrus Reinsoo ütleb, et koolidki võiksid uue õppeaasta algul digitrüki tarkadele lahendustele mõelda. Üks õpetaja näiteks soovis oma õpilaste kirjandid nägusa trükisena välja anda ja see polnud probleem. Õpetajatel on internetis palju töölehti üleval. Miks mitte anda neid välja korrektselt vormistatud töövihikutena? Reinsoo mäletab oma lapse ranitsa põhjast leitud üksikuid kortsus paberilehti – need on olnud kodused ülesanded, kontrolltööd jms. Miks ei võiks need lehed olla koos ilusa kaanepildiga töövihikus? Reinsoo hinnangul tuleb see odavam kui igaks tunniks igale õpilasele koolis tööleht välja printida. Lisaks ei pea õpetaja iga päev printerisabas oma järjekorda ootama.

Rocca al Mare kooli õpetajad on Dipri trükikojas korduvalt oma õppematerjale töövihikutena välja trükkinud. Nad laevad oma materjalid Dipri tellimiskeskkonda üles ja trükikoda teeb neist töövihikud. Vajaduse korral on uus töövihik juba järgmiseks päevaks valmis, sest ühe köite trükkimine võtab Dipri trükiliinil ainult paar minutit aega.

Digitrükikoda ongi väga kiire. Andrus Reinsool on selle kohta piltlik näide. Mõni nädalavahetus tagasi pidas Sven Kivisildnik Rae valla kultuurimajas meistriklassi. Kui osalejatel olid luuletused valmis, pandi need Dipri tellimiskeskkonda üles ja luuletajad ise hakkasid autoga trükikoja poole sõitma. Kui nad kohale jõudsid, olid esimesed eksemplarid raamatust „Vaskjala ussiaugu delikaatne teoreem” juba valmis.

Ka õpikuid kirjutavad õpetajad võiksid Reinsoo arvates digitrükikojale mõtelda, sest digitrükis on lihtne teha oma uuest õpikust proovitrükke, näiteks 20 eksemplari. Proovitrüki lehtedele saab jätta laiad servad ääremärkuste jaoks. Kui õpiku ülevaatajad on servadele oma märkused ära teinud, saab parandused sisse viia ja õpikust suures trükikojas suure tiraaži trükkida.

Kirjandusõpetajad kurdavad, et õpilastel on raske leida soovitusliku kirjanduse teoseid. Digitrükikoda saab valmistada igale klassile vajaliku arvu köiteid. Paksu teose saab trükkida mitme vihikuna. Miks ei võiks näiteks Tammsaare „Tõe ja õiguse” esimene osa olla koolidele välja antud kolme-nelja vihikuna? Muidugi ei tohi minna vastuollu autoriõigustega.

Ida-Virumaa raamatukogud on mures, et neil on eesti lastekirjanike teoste venekeelseid tõlkeid vähe. Digitrükikoda saaks neile tõlkeid just vajalikul arvul juurde trükkida.

Igaühele jõukohane õppematerjal

Tänapäeval toonitatakse, et igale õpilasele tuleb läheneda individuaalselt. See tähendab, et pea igal lapsel või vähemalt laste rühmal peaks olema spetsiaalselt nende jaoks tehtud õppematerjal. Digitrükk võimaldab seda. Nii on lapsevanemad tellinud Dipri trükikojast oma lastele nääriluuletuste vihikuid – kõige nooremale lapsele ühtemoodi luuletustega, keskmisele teistsuguste ja kõige vanemale kolmandat moodi luuletustega. Igaühele ainult ühe eksemplari. Niisamuti saab trükkida igale õpilasele või õpilaste grupile neile sobiva sisuga õppematerjali, mis ei näe suurte tiraažidega õppematerjalidest grammigi kehvem välja.

Alustada võib ka n-ö välisest individualiseerimisest. Näiteks Ruila kool on tellinud vihikuid, millel on nende koolimaja fotod. Sellised vihikud on ainult nende koolil ja mitte ühelgi teisel. Kohila mõisakool on tellinud Diprist oma kooli logoga vihikuid jne. Miina Härma gümnaasium on samuti selliste vihikute vastu huvi tundnud.

Digitrükikojast on lihtne tellida ka täiesti uusi asjus. Võtame näiteks õpinguraamatud, enesehinnangu lehed jms. Ofsettrüki puhul peaks neid tellima ligemal tuhat korraga ehk neljaks-viieks aastaks ette, et ühiku tükihind oleks madal. Digitrükikoda aga saab trükkida täpselt nii palju õpinguraamatuid, kui palju on sel aastal koolis õpilasi. „Kooli ja trükikoja koostöös võib sündida põnevaid asju,” nendib Andrus Reinsoo.

Vajaduspõhine lähenemine

Andrus Reinsoo toob välja digitrüki olulise tahu – midagi ei trükita ülearu, säästetakse paberit ja raha. Suurte trükikodade needus on, et tiraažid peavad olema võimalikult suured, et üksikeksemplar oleks võimalikult odav. Nii tellitakse suuri tiraaže lootuses, et õnnestub kõik maha müüa. Paraku tihti ei õnnestu ja laod on müümata trükiseid täis, kusjuures mõnigi trükis seisab laos kaks-kolm aastat. Digitrükikojal seda sorti tootmisjäägid puuduvad.

Asi on läinud isegi nii peeneks, et kui inimene tellib e-poest raamatu, mida kirjastusel enam pole, siis läheb tellimus automaatselt Dipri trükikojale, et see trükiks ühe köite selle tellija jaoks juurde.

Andrus Reinsoo rõhutab oma trükikoja loodussõbralikkust. Trükkides jääb neil suurtest paberipoognatest üle 10–15 sentimeetri laiusi servi, millele on lastel tore midagi joonistada. Nii pani Reinsoo lasteaedadele ja koolidele Facebooki teate, et on pakkuda viis pappkastitäit paberijääke, lootes, et viis huvilist ikka leidub. Aga soovijaid oli üle tuhande! Varsti paneb ta uue paberipakkumise FB-sse üles.

Materjalide trükiks ettevalmistaja Kristjan Laidna ütleb, et Dipri trükikojas on huvitav töötada. Uusi süstlanõelu tutvustavat reklaamvoldikut uuris ta suure huviga. Mõnigi kord on ta jäänud vaatama Rocca al Mare kooli uusi õppematerjale. Omamoodi šokk oli talle, kui Diprilt telliti Hitleri „Minu võitluse” viis koopiat. See raamat oli 700 lehekülge paks, kuid Dipri trükiliin tuli kenasti toime.