Kas kasutada üht või teist – „üksteist” või „teineteist”? Valik kahe vastastikuse asesõna ehk retsiprookpronoomeni vahel on üks paljudest, mis meil rääkides-kirjutades sageli teha tuleb. Mida valiku tegemisel silmas pidada?

Enne sellele küsimusele vastamist tehkem selgeks, et need on sõnad, millel puudub ainsuse nimetav kääne; ei kasutata vorme „üksteine” ja „teineteine”, vaid ainult „üksteise” ja „teineteise”, „üksteist” ja „teineteist” ja nii edasi. Nimetava puudumisel on lihtne põhjus – seda ei lähe lihtsalt vaja. Kui läheks, siis küllap oleks ka nominatiiv olemas, aga keel on otstarbekas süsteem ega koorma ennast ebavajalikuga.

Samal põhjusel puuduvad neil sõnadel mitmuse vormid – pole tarvis. See teeb „üksteisest” ja „teineteisest” defektiivsed, vaegmuutelised sõnad, see tähendab sõnad, millel ei ole kõiki muutevorme. Aga defektiivsed või mitte, nende olemasolevad vormid kuluvad meile alailma marjaks ära, mis toob meid tagasi juba esitatud küsimuse juurde: mida tähele panna, kui on vaja otsustada, kumba vastastikust asesõna kasutada?

Õigupoolest mitte paljut; piisab, kui pöörata tähelepanu tegevuses osalevate või vahekorras olevate olendite, asjade või nähtuste arvule. „Teineteise”, kui alustada pisut lihtsamast, on asesõna, mis näitab kahe olendi, asja või nähtuse vastastikust tegevust või vahekorda või järjestikust seost. Näiteks „kass ja koer ei armasta teineteist” ja „kitsed läksid teineteise kannul üle põllu”. Viimases lauses osutab „teineteise” nimelt sellele, et kitsi oli kaks.

„Üksteise” on aga asesõna, mis näitab vastastikust tegevust või vahekorda või järjestikust seost kahe või enama olendi, asja või nähtuse puhul, nagu näiteks lausetes „kaks poliitikut karjusid üksteisest üle” ja „pani oma kolm tütart üksteise järel mehele”. Niisiis kõlbab „teineteise” kasutada ainult juhtudel, kui asjaosalisi on kaks, „üksteise” aga siis, kui asjaosalisi on kaks või ka rohkem. Siit nähtub seegi, et „teineteise” võib alati asendada „üksteisega”, aga „üksteist” „teineteisega” alati asendada ei saa.

Võtame kas või juba mainitud lause „kitsed läksid teineteise kannul üle põllu”. Osalisi oli kaks, seega võime öelda ka „üksteise”: „kitsed läksid üksteise kannul üle põllu”. Lauses „pani oma kolm tütart üksteise järel mehele” on „üksteise” aga ainuõige. Osalisi on kolm, eranditult kahele viitav „teineteise” seega välistatud.

Ajuti on levinud ka selline kinnisevõitu seisukoht, et kui „teineteise” väljendab ainult kahe vahekorda, siis „üksteise” väljendab ainult rohkem kui kahe vahekorda ja kahe osalise puhul kasutada ei sünni. Selle vormeli loogikalist nõrkust on aga täheldanud juba sellised keelemehed nagu Johannes Aavik, Elmar Muuk ja Henn Saari.

Miks see reegel siis ei kõlba? Aga sellepärast, et kui „teineteise” oleks reserveeritud ainuüksi kahele ja „üksteise” ainuüksi kahest rohkemale, siis mida me peaksime tegema juhul, kui osaliste arv ei ole teada või määratud? Henn Saari sõnadega: siis ei saaks sellistest juhtudest eesti keeli üldse rääkida. Ja Saari näide: „Nägin puude vahel mehi, aga ei näinud, mitu neid oli. Paistis, et nad hoiavad üksteisel käest kinni.” Tolle karmi reegli järgi oleks selline jutt igal juhul vigane, kasuta seal sõna „üksteisel” või „teineteisel”.

Vabam ja loogilisem vormel, mis lubab kasutada „üksteist” nii kahe kui ka kahest enama korral, võimaldab tema kasutamist juhtudelgi, kui asjaosaliste arv ei ole teada – kui meil puudub info selle kohta, kas neid on kaks või kolm või koguni kümme. Kuuldes mehi metsas hõikumas, aga nägemata, kui palju neid on, saame eksimist kartmata öelda „metsas mehed hõiguvad üksteisega”. Seevastu „metsas mehed hõiguvad teineteisega” me öelda ei saa, sest see jätab eksitava mulje, nagu teaksime nonde hõiklejate arvu kindlalt olevat kaks.

Niisiis, „teineteise” märgib kahe, „üksteise” aga ükskõik kui paljude vahekorda. Võib ka riimis, et paremini meelde jääks: „teineteise” sobib kahe puhul, kuid „üksteise” kõlbab igal juhul.