Kaks nädalat tagasi velmasin sõna „velmama”, seekord aga eedan sõna „eetma”. Johannes Aaviku 1936. aastast pärinev tehistüvi tähendab ‘ette panema, ettepanekut tegema või esitama, välja pakkuma’ ja on arvatavasti ka vormiliselt motiveeritud väljendist „ette panema”.
Selle teadmise võrra targemad, saame näiteks lause „Suur Peeter tegi ettepaneku alustada Väikese Peetri leivakotist” asemel öelda „Suur Peeter eetis alustada Väikese Peetri leivakotist”. Ja kuivõrd tegusõnaga „eetma” ühte sõnaperre kuuluv nimisõna ‘ettepaneku’ tähenduses on „eede”, peame samas vaimus jätkates lause „Väikesel Peetril polnud selle ettepaneku vastu midagi” asemel ütlema „Väikesel Peetril polnud selle eete vastu midagi”.
Tolle „eetega” on muuseas väga mugav moodustada liitsõnu: „abieluettepanek” – „abielueede”, „parandusettepanek” – „paranduseede”, „ühinemisettepanek” – „ühinemiseede”, „uudissõnaettepanek” – „uudissõnaeede”, „ettepanekustaadium” – „eetestaadium” ja nii edasi. Nelja peaga lohest saab kolme peaga lohe, kolme peaga lohest saab kahe peaga lohe; võit missugune!
Veel üks kõnealuse sõnapere liige on tegusõnast tuletatud tegijanimi „eetja”. Kõige silmapaistvamad eetjad on mõistagi poliitikud; mõni pulbitseb tähelepanuväärsetest aadetest ja nendest johtuvaist eedetest lausa sedamoodi, et väärib nimetust „kiireetja”. Ja pange tähele – mida lähemale valimistele, seda kõvemaks eetmiseks läheb, seda rohkem aatelisi eeteid ilmneb meie aate- ja eetemeestest poliitikutel olevat.
„Eede”, kes veel ei märganud, käändubki nagu „aade” – või siis „mõte”, kui võtta aluseks õigekeelsussõnaraamatu tüüpsõna. Tegusõna „eetma” on sõnaraamatu järgi pööratav aga „saatma” eeskujul. Kuid ehk pareminigi jääb meelde see, et „eetma” pöördub samamoodi nagu „keetma”: „Ükskord ekrelane eetma / juhtus piimasupi keetmist, / mille peale kesik keetma / hakkas borši – seda eetes. / Roheline nende eetmist / taunis naadisuppi keetes.”
Lisa kommentaar